Kole tihe päev

Eile oli yks kiire, tihe ja keeruline päev. Ma ytleks suisa, et segane.

Alustuseks sai mõnes mõttes otsa mu poliitiline, khm, "karjäär". Yhest kyljest - eks ma ole neid mõtteid ikka veeretanud. Teisest kyljest - natuke järsuvõitu oli see lahendus. Kolmandast - vahel on mugav ka, kui otsused su eest ära tehakse. Mulle polegi tykk aega yhtki ettepanekut tehtud, millest ei saaks keelduda.

Noh, igatahes seal ta nyyd siis on. Samas ei pea ma ju ometi ilmavaadet muutma, nii et räägin edasi seda, mida tahan. Võib-olla isegi sedavõrra vabamalt. Ning kõik tööd ja tegemised kestavad ju edasi, yritustel käin lihtsalt ajakirjanikuna. Kuni just minema ei peletata. Ja kui peletatakse, siis teen peletajast pilti ning just nõnda kirjutangi. Lusti laialt.

Hämmastavalt paljud on kirjutanud ja helistanud. Natuke piinlik, aga siiski tore. Järelikult on hea ja vajalik töö. Arvestades, et Suur Tyyrimees olla kunagi kysinud, mis mina Yrituse heaks teinud olen - noh, kui kellelgi teisel peale tema sellist kysimust ei teki, ei saa ka mina teda aidata. (Mina ta kirja lugeda ei viitsinud, teised refereerisid. On inimesi, kelle kirju ei ole mõtet lugeda.)

Et päev liiga igavaks ei läheks (seda siis tavapärase leheteo kõrvalt), tehti mulle veel yks ettepanek. Ettepaneku tegija ei kujuta ka ise siiamaani hästi ette, kuidas see asi välja nägema hakkaks. Aga ma kuulasin selle jutu siiski ära ja arutasime asja. Olin ysna skeptiline.

Kui laiali läksime, arvasin mina, et arutame seda asja veel, enne kui ma otse ei või jah ytlen. Tema arvas, et ma olingi jah ytelnud, ning saatis kõigile rõõmsa teate. Hmh. Nii ma seda just päriselt ei mõelnud, aga no olgu. Olen, jah, vilets ei-ytleja.

Mitte et ma nyyd päriselt ametit vahetanud oleks, ent palju puudu kah ei jää. Vaatamata igasugusele ilusale jutule tähendab see ysna tõenäoliselt koormuse järsku tõusu. Aga et meil praegu kõikjalt kokku hoitakse, siis mitte palgatõusu. Ja et ka valdkond on niisugune, mis mind just vaimustusest kiljuma ei pane, ulatab mu motivatsioon ysna konkreetse piirini ja teps mitte kaugemale.

Nojah, vaatame, kuidas see asi välja kukub. Kui ei kuku, siis tuleb selle ameti peale kunagi keegi teine otsida. Ehkki neist keegitest ja kunagitest on praegu silmatorkavalt puudus.

Päeva lõpuks mängisin yhel ysna isiklikul luuleõhtul fotograafi. Oli tore ja huvitav. Ega ma neil yldiselt palju käia viitsi, loen rohkem niisama kodus omaette. Igal juhul ei kahetse. Oli väga arvukalt porgandeid.

Veel enne õhtu päriselt ööks muutumist helistas sõber ja kurtis, et tal oli vilets ning väga tihe päev. Rääkis sellest jupp aega ja kysis siis, kuidas mul läks. Seepeale rääkisin mina jupp aega ning ta enda omast suurt rohkem ei rääkinudki. Ei saanudki, mul suri telefon välja. Kindlasti on sel mingi moraal, ma ainult ei viitsi seda yles otsida.

Näh, olen ikkagi harjunud ääri-veeri ja ymber nurga kirjutama, nimede ja otseytlemiseta. Võib-olla ma kunagi loobun sellest kombest, võib-olla ka mitte. Vana kukke on raske munema õpetada.