Kuidas ignoreerida sõda

Kui organisatsiooni juhil on palju ideid ning ta ka teiste omad rõõmuga ära kuulab ja ellu rakendab, on selle asutusega kõik kõige paremas korras.

Kui juht sulgub kitsasse takkakiitjate ringi, ent opositsioon on lahtise peaga ja leidlik, võib ettevõtmisest veel asja saada. Kui juhti pole tõepoolest võimalik tagasi reaalsusse kutsuda, annab temast ehk vähemalt vabaneda.

Ent kui paranoilise ja ilmeksimatu juhi oponendid võtavad omaks tema mõtteviisi ning teavad ka ise alati parimaid lahendusi, nii et keegi lõpuks teist ära kuulata ei viitsi, on kahtlane, kas keegi enam yldse sellist organisatsiooni päästa suudab. Sest õigupoolest polegi seal midagi päästa, yhed pajad-katlad kõik.

Sõjas lähevad rinde eri pooltel olijad paratamatult sama nägu. Kui lased end kellegi vastasest võitlusest kaasa haarata, võid kergesti avastada, et ei oskagi teha muud kui võidelda - või äärmisel juhul võtta omaks senise vastase roll. Ning mässavatest orjadest saavad uued mõisnikud ja parunid. Midagi ei muutu.

Seepärast ongi mõistlik mitte kellelegi vastanduda, vaid ajada kangekaelselt oma rida. Muidugi on see raske, kui kellegi tegevus käib su tõekspidamistele risti vastu, ent oht samastuda ja kaduda on liiga suur, et sellega riskida.

Vaata ära yks film, loe läbi hea raamat, maali päikeseloojangut nii hästi või halvasti kui oskad ning pärast pintsli pesemist võta sõprade seltsis paar napsi või mängi lastega lauamänge. Ykski sõda pole sellest loobumist väärt.