Mainekujundus Tallinna ja Stockholmi moodi

Pealinn on yks riigi visiitkaarte ja turist on enamasti see, kellele visiitkaart ulatatakse. Mõnel pool kahe käega, mõnel pool yhe käega, mõnel pool visatakse maha ja oodatakse, et saaja selle sealt ise yles korjaks.

Kukupai kirjeldab Tallinna tervitust turistile, kes tahab linnas tund aega yhistranspordiga ringi sõita. No ytleme, et mitte just väga sõbralikult. Mina sellise juhtumi järel kyll tagasi tulla ei tahaks. AS Yhisteenused: kujundame teie maine kiiresti ja põhjalikult!


***

Stockholmi tänavalt leidsin postamendi plekktahvliga. Peal kiri: "Kirjanduslik Stockholm". Ja luuletus. Dublinis on mõnel pool samalaadsed tsitaadid "Ulyssesest". Arutasime tagasiteel, et meil võiks kah sellised olla. Väga sympaatne.

Maine, eks ole.

Ehkki ega ma muidugi tea, kuidas ma omal käel Stockholmi yhistranspordiga hakkama oleks saanud. Paistis kaunikesti hirmutav, oleksin vist igaks juhuks jala käinud. Tervislikum ja näeb rohkem linna.


***

Muuhulgas korjasin laeva pealt yles Eesti Päevalehe. Mitte selle, mida tehakse Eestis, vaid selle, mida teevad eestlased. Rootsis. Juba hea tykk aega, kord nädalas. No ei ole kõige värskemad uudised, aga täitsa sympaatne. Korralik kujundus ja miskisugune ylevaade rootsieestlaste seltsielust.

Seal vist otseselt Eesti Majadest juttu polnudki (võin muidugi eksida), aga need tulid meelde kyll. Kuidas neil rahaga on viimastel aastatel nagu on ja ega aktiivseid ettevõtmisigi ole enam nii palju kui ennemuiste.

Naljakas. Tegelikult peaks Eesti riik neist ysnagi tõsiselt huvitatud olema. Eesti Majad ja nende ymber koonduvad väliseesti kogukonnad võiksid olla (ja mõnes mõttes on isegi praegu) Eesti mitteametlikud kultuurisaatkonnad. Koht, kuhu pöördub välismaal õppiv või töötav eestlane, kui ta tahab uudiseid või abi. Koht, kuhu pöördub kohalik, kui ta tahab Eesti kohta infot või õppida keelt või lugeda kirjandust või mida iganes Eestisse puutuvat, millega saatkonda koormata oleks liiast. Sellised paigad kujundavad Eesti mainet märksa laiemalt, asjalikumalt ja odavamalt kui Second Life'is mängivad ametnikud või järjekordne miljoneid neelav märk. Nad vastavad inimeste reaalsetele vajadustele, on paindlikud ja sõbralikud ning loovad pysiva suhtevõrgustiku. Lihtne, hea ja odav pidada.

Miks mulle muljet ei jää, et keegi sellest hooliks?