Päeva bullshit

Dutch Republic - Taani Vabariik
power politics - võimupoliitika
BRIC - suurriigid

Hmh. Ja selline tõlkija saab oma "töö" eest isegi raha.
Eesti on kõigi võimaluste maa!

Võrdlused

Traagiline nagu traagelniit.
Koomiline nagu kooma.
Dramaatiline nagu drahm.

Meigib senssi nagu terve sensimeikimissalong.

Teine kevadpäev

Oli sama tore kui eilne.

Sama kamp.

Palju võileibu.

Igasugu asjad õitsesid metsas

ja ajasid pungi linnas.

Yhe suure maja ees murul tegid päikesejänkud rividrilli.

Ja auto, mis mu pärale tõi ja seejärel mu lapaka pagasnikus minema viis, tõi selle ka viie minuti pärast kenasti tagasi. Kui rongidega ka niimoodi saaks...

Oli tore kevadpäev

Jätsin kõik muud jamad ära ja käisin täna Rohelise Liikumise yritusel.

Poleks arvanudki, et enam kui tuhande liikmega asutuse yldkoosolekule koguneb alla kolmekymne inimese. Aga eks koosoleku endani on veel aega kah.

Tundub mõnus seltskond olevat, olgugi

mõnel nina laes,

mõnel kylg maas

ja mõni

ajas mõne teise

oma igava jutuga puu otsa.

Ylased ja stsillad pealekauba.

Homme lähen jälle.

Mainekujundus Tallinna ja Stockholmi moodi

Pealinn on yks riigi visiitkaarte ja turist on enamasti see, kellele visiitkaart ulatatakse. Mõnel pool kahe käega, mõnel pool yhe käega, mõnel pool visatakse maha ja oodatakse, et saaja selle sealt ise yles korjaks.

Kukupai kirjeldab Tallinna tervitust turistile, kes tahab linnas tund aega yhistranspordiga ringi sõita. No ytleme, et mitte just väga sõbralikult. Mina sellise juhtumi järel kyll tagasi tulla ei tahaks. AS Yhisteenused: kujundame teie maine kiiresti ja põhjalikult!


***

Stockholmi tänavalt leidsin postamendi plekktahvliga. Peal kiri: "Kirjanduslik Stockholm". Ja luuletus. Dublinis on mõnel pool samalaadsed tsitaadid "Ulyssesest". Arutasime tagasiteel, et meil võiks kah sellised olla. Väga sympaatne.

Maine, eks ole.

Ehkki ega ma muidugi tea, kuidas ma omal käel Stockholmi yhistranspordiga hakkama oleks saanud. Paistis kaunikesti hirmutav, oleksin vist igaks juhuks jala käinud. Tervislikum ja näeb rohkem linna.


***

Muuhulgas korjasin laeva pealt yles Eesti Päevalehe. Mitte selle, mida tehakse Eestis, vaid selle, mida teevad eestlased. Rootsis. Juba hea tykk aega, kord nädalas. No ei ole kõige värskemad uudised, aga täitsa sympaatne. Korralik kujundus ja miskisugune ylevaade rootsieestlaste seltsielust.

Seal vist otseselt Eesti Majadest juttu polnudki (võin muidugi eksida), aga need tulid meelde kyll. Kuidas neil rahaga on viimastel aastatel nagu on ja ega aktiivseid ettevõtmisigi ole enam nii palju kui ennemuiste.

Naljakas. Tegelikult peaks Eesti riik neist ysnagi tõsiselt huvitatud olema. Eesti Majad ja nende ymber koonduvad väliseesti kogukonnad võiksid olla (ja mõnes mõttes on isegi praegu) Eesti mitteametlikud kultuurisaatkonnad. Koht, kuhu pöördub välismaal õppiv või töötav eestlane, kui ta tahab uudiseid või abi. Koht, kuhu pöördub kohalik, kui ta tahab Eesti kohta infot või õppida keelt või lugeda kirjandust või mida iganes Eestisse puutuvat, millega saatkonda koormata oleks liiast. Sellised paigad kujundavad Eesti mainet märksa laiemalt, asjalikumalt ja odavamalt kui Second Life'is mängivad ametnikud või järjekordne miljoneid neelav märk. Nad vastavad inimeste reaalsetele vajadustele, on paindlikud ja sõbralikud ning loovad pysiva suhtevõrgustiku. Lihtne, hea ja odav pidada.

Miks mulle muljet ei jää, et keegi sellest hooliks?

Tahan ka nii!

Asjatan kahes lehes, ysna erinevates rollides. Mõnes rohkem (ajaliselt ja rahaliselt), mõnes rohkem (isiklikult ja emotsionaalselt). Loen päris mitut muudki Eesti lehte. Mõnd regulaarselt, mõnd irregulaarselt. Näen leheteo kõhu- ja seljapoolt. Tekib mingi pilt.

Yks mu lemmiklehti on Wired. Yldiselt keskendub tehnikale ja sellega seonduvale, aga igast numbrist on võimalik leida midagi pea igayhele. Kord räägitakse autistidest, kord organisatsioonikultuurist, kord alternatiivenergiafirmade seostest ja omanikest.

Vahel vaatan ma Wiredit aga eriti näljase näoga. Just siis, kui mõtlen, mis tunne on sihukest lehte teha. Kummalisel kombel on neil niihästi kasutajasõbralik veeb, kus miski silma ei röögi ja teksti ymber on enamjaolt puhas valge pind - uskumatu, ent Wiredil on veebiski kujundus! - kui ka suurepäraselt kujundatud paberväljaanne, milles pidevalt on uued visuaalsed lahendused ja reklaamidki sobivad keskkonda. Kirjavigu praktiliselt pole, nyrimeelset kollast värvi kah mitte. Lood algavad aga tihtipeale umbes nii: "Seda artiklit kirjutades kohtusin kolme nädala jooksul kõigi Jaapani mangatööstuse tippudega..." Ning kui Apple'i juht Steve Jobs Wiredi ajakirjanikku jutule ei võtnud, väärib see eraldi äramärkimist. Kuidas kurat nemad seal nii saavad? Tahan ka!

Paraku tahab see kõik ysna palju raha. Head uurivat ajakirjandust põlve otsas ei tee - natuke vahel jah, ent mitte numbrist numbrisse. Kirjutajad väsivad, allikad tahavad raha. Raha tahab ka kujundus - tehnika ja inimesed. Mõnd asja lihtsalt ei tee Eesti mastaapides järele.

Aga proovida ikkagi võiks. Teatud printsiipidest kinnipidamine nõuab ju yksnes tahtmist. Kasutajasõbralikkus, terasus, kiirus, lihtsus, täpsus, hea maitse. Eneseväärikus, lugupidamine nii endast kui ka lugejast. Kui sul on nyri tunne mingit lugu kirjutada, siis ära kirjuta. Kui materjalist aru ei saa, õpi. Mis sest, et on keeruline ja raske - seda tasuvam on tulemus. Ära ohverda teksti kujundusele, ära ohverda kujundust tekstile. Mõlemad võivad olla head, mõlemad peavadki olema head. Lihtne ju?

Millegipärast on mul tunne, et Eestis enamasti isegi ei yritata.

Mis suudab turg ja mida ta ei suuda

Tänases lehes kirjutab Esko Passila sellest, kuidas kõva kroon on seest tegelikult ysna pehmeks läinud. Muuhulgas arvab ta ka nii:

Sageli yritavad uute turumajandustega riikide poliitilised otsustajad säilitada illusiooni, et neil on mingi suveräänne õigus ja vahendid turumajanduse juhtimiseks. Kahjuks on ajaloos palju näiteid selle kohta, et tegelikkuses asi nii ei ole. Rahvamajandust on võimalik kontrollida ainult siis, kui see on piisavalt suletud. Ka sellised majandusmudelid on turumajandus suutnud põlvili panna, olulisim näide on Nõukogude Liit.

Ma pole sugugi kindel, et turumajandus kui niisugune - rääkides selle praktilistest vormidest, mitte smithilikust ideaalist - on tõepoolest nii kõikvõimas kui selle apologeedid kujutlevad olevat. Seegi näide pole kuigi hea. Nõukogude Liidu vastu vedas USA aastakymneid sihikindlat riiklikku majandussõda. Ka võidurelvastumise põhiline kasu seisnes mitte sõjalises yleolekus, vaid rahapõletamises. Pelgalt turu- ja käsumajanduse konkurentsiga tulemust põhjendada ei saa.

Tegelikult pole puhast turumajandust siiani kuskil rakendatud, USA ja EL kaitsevad ennast mitmeski valdkonnas korraliku Hiina tollimyyriga. Enne 20. sajandit oli pilt veelgi kurvem. Seega pole ajaloolist kogemust teooria põhjenduseks naljalt võtta. Pealegi on Põhja-Korea ja Kuuba sama õnnetud kui kogu aeg, muutused peituvad ootajate silmis; Venezuela puhul pole sedagi loota. Kuhu see yleolek siis jääb?

Isegi ideoloogilised hymnid kipuvad viimasel ajal nõrgenema, juba räägitakse "autoritaarsest turumajandusest". No mis turumajandus see ikka on, kui Venemaal toiduainehindu riiklikult määratakse? Aga suu räägib seda, mida rahakott nõuab - kui Hiinat ja Venemaad on vaja meelitada, võib neid kas või demokraatia eeskujudeks tuua. Paber kannatab kõike. Ja nii ei luba Realpolitik enam teooriatki korralikult arendada, retoorilised mullistused pärsivad mõttetegevust.

Kuulad, vaatad ja meel läheb haledaks. Sest kui siiani midagi paremat välja pakkuda pole, on meie kõigi seis ypris nutune.

Aitäh

Eile öösel oli merel täiskuu.
Ja keegi mängis klaveribaaris "Kuupaistesonaati".

Mõistatus

Miks ehitavad inimesed laevu, milles saab yle mere sõita nii, et sa seda ei näe, kuule, katsu ega haista?

Mina arvan, et nad kardavad.

Kas autonumber ytleb omaniku kohta midagi või ei?

Kirjutatud on:

Osalesin hiljaaegu ühel töökoosolekul, kus viibisid ka AKI esindajad. Isikuandmete kaitstuse ja nende elektroonseks töötlemiseks väljastatava loa üle puhkes sõnatihe arutelu. Lõpuks resümeerisid AKI esindajad, et tõepoolest, tegelikult on ka sõiduki registreerimisnumbri näol tegemist "tuvastatava infoga füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või vormis need andmed on"...

No kurat, otsustage siis ära: kas autonumber seostub juriidiliselt omanikuga või ei? Mõlemat korraga ei saa.

Kui ei, siis pole numbril ka isikuandmete sekka asja, järelikult võib (näiteks) pilte valesti pargitud autost vabalt netti riputada. Ning kui jah, siis võib auto omanikku karistada, kui temale kuuluv auto liikluskaamera ees kiirust yletab.

Armsad andmekaitsjad, valik on teie. Aga et oleks ka valitud. Siiani suudab AKI vaid juriidiliselt mittesiduvaid nõuandeid anda: "No meie poolest võite ju nii ja naa teha, ega see tundub meile mõistlik jah... ehkki õigupoolest otsustab asja ikkagi kohus ja meie ei ole midagi ytelnud." Kaua seda mämmutamist kuulata võib?

Kole tihe päev

Eile oli yks kiire, tihe ja keeruline päev. Ma ytleks suisa, et segane.

Alustuseks sai mõnes mõttes otsa mu poliitiline, khm, "karjäär". Yhest kyljest - eks ma ole neid mõtteid ikka veeretanud. Teisest kyljest - natuke järsuvõitu oli see lahendus. Kolmandast - vahel on mugav ka, kui otsused su eest ära tehakse. Mulle polegi tykk aega yhtki ettepanekut tehtud, millest ei saaks keelduda.

Noh, igatahes seal ta nyyd siis on. Samas ei pea ma ju ometi ilmavaadet muutma, nii et räägin edasi seda, mida tahan. Võib-olla isegi sedavõrra vabamalt. Ning kõik tööd ja tegemised kestavad ju edasi, yritustel käin lihtsalt ajakirjanikuna. Kuni just minema ei peletata. Ja kui peletatakse, siis teen peletajast pilti ning just nõnda kirjutangi. Lusti laialt.

Hämmastavalt paljud on kirjutanud ja helistanud. Natuke piinlik, aga siiski tore. Järelikult on hea ja vajalik töö. Arvestades, et Suur Tyyrimees olla kunagi kysinud, mis mina Yrituse heaks teinud olen - noh, kui kellelgi teisel peale tema sellist kysimust ei teki, ei saa ka mina teda aidata. (Mina ta kirja lugeda ei viitsinud, teised refereerisid. On inimesi, kelle kirju ei ole mõtet lugeda.)

Et päev liiga igavaks ei läheks (seda siis tavapärase leheteo kõrvalt), tehti mulle veel yks ettepanek. Ettepaneku tegija ei kujuta ka ise siiamaani hästi ette, kuidas see asi välja nägema hakkaks. Aga ma kuulasin selle jutu siiski ära ja arutasime asja. Olin ysna skeptiline.

Kui laiali läksime, arvasin mina, et arutame seda asja veel, enne kui ma otse ei või jah ytlen. Tema arvas, et ma olingi jah ytelnud, ning saatis kõigile rõõmsa teate. Hmh. Nii ma seda just päriselt ei mõelnud, aga no olgu. Olen, jah, vilets ei-ytleja.

Mitte et ma nyyd päriselt ametit vahetanud oleks, ent palju puudu kah ei jää. Vaatamata igasugusele ilusale jutule tähendab see ysna tõenäoliselt koormuse järsku tõusu. Aga et meil praegu kõikjalt kokku hoitakse, siis mitte palgatõusu. Ja et ka valdkond on niisugune, mis mind just vaimustusest kiljuma ei pane, ulatab mu motivatsioon ysna konkreetse piirini ja teps mitte kaugemale.

Nojah, vaatame, kuidas see asi välja kukub. Kui ei kuku, siis tuleb selle ameti peale kunagi keegi teine otsida. Ehkki neist keegitest ja kunagitest on praegu silmatorkavalt puudus.

Päeva lõpuks mängisin yhel ysna isiklikul luuleõhtul fotograafi. Oli tore ja huvitav. Ega ma neil yldiselt palju käia viitsi, loen rohkem niisama kodus omaette. Igal juhul ei kahetse. Oli väga arvukalt porgandeid.

Veel enne õhtu päriselt ööks muutumist helistas sõber ja kurtis, et tal oli vilets ning väga tihe päev. Rääkis sellest jupp aega ja kysis siis, kuidas mul läks. Seepeale rääkisin mina jupp aega ning ta enda omast suurt rohkem ei rääkinudki. Ei saanudki, mul suri telefon välja. Kindlasti on sel mingi moraal, ma ainult ei viitsi seda yles otsida.

Näh, olen ikkagi harjunud ääri-veeri ja ymber nurga kirjutama, nimede ja otseytlemiseta. Võib-olla ma kunagi loobun sellest kombest, võib-olla ka mitte. Vana kukke on raske munema õpetada.

Kysid leiba, antakse kivi...

...kysid kolumni, antakse spämm.

Ameeriklased on ikka naljakad.
No mis sellest, et puhtalt ehku peale, aga ikka kysisin ma Obama kontorist uitmõtte ajel lugu selle kohta, kuidas USA presidendivalimiste tulemus võiks pikemas perspektiivis maailma majandust mõjutada. Selle asemel saadeti mulle sihuke tekst:

Dear ...,

Over the weekend, Mayor John Fetterman of Braddock asked folks like you to share your story of how you've been frustrated by Washington politics.

The response was overwhelming.

More than 10,000 Pennsylvanians -- most from small cities and towns not unlike Braddock -- took a moment to say they know Barack Obama is the candidate who'll fight for working families and working communities.

Here are two of the amazing stories you've shared:

Sam from Media, PA wrote:

I like guns and I'm religious. Nothing is more precious than our sense of community, which has been destroyed by corporate interests domination of trade policy, immigration policy, and healthcare policy. Typical bureaucratic Washington hasn't done much else for education either.
Yeah I'm a little bitter and I know a lot of people who are downright angry. I'd like to hear Obama say more about small town residents' anger and bitterness and give voice to how my neighbors and I feel.
I don't think he should run away from the comments but wear them as a badge of honor...and say how Hillary and McCain don't understand how angry people are and how we do need in change in Washington to help them.
Then he can talk about turning that bitterness to hope.

Ja nii edasi ja nii edasi.

Meigib senssi nagu terve sensimeikimissalong, eks ole. Maine kohe kujundatud. Aitäh, ytlen mina kui ilmselge pennsylvanialane .ee domeenist.

No ma loodan, et sealt ajapikku siiski ka mingi arukas vastus kah tuleb. Ootame, vaatame.

Jabur, jabur, jabur.

Jyri Talvet on Lauri Kaare

Lauri Kaare usub, et rumeenlased on slaavlased. oHpuu nuriseb, et Lauri Kaare on loll.

Mulle muidu mitutpidi sympaatne Jyri Talvet arvab, et tänapäevase kirjandusmytoloogia vampiirid on pärit Iirimaalt. Balkan, Kreeka ja pikemas perspektiivis Mesopotaamia ei puutu nähtavasti asjasse, folkloristid ei tea midagi. Tehkem omad järeldused.


P.S. Tuleb meelde novaatorlik keemik Peeter Olesk, kes väitis kord, et "kivisool on pyssirohus väga tähtis komponent".

Vampiirijutt oli nii tore, omapärane ja andekas, et tahtsin seda juba Veidemannile omistada. Kahjuks pettis mälu.

Nagu kaks tilka verd

Postkasti tuli spämm. Mõtlesin, miks see nii tuttav ette tuli.

Siis meenus:
Gentleman - Lomm tõelistele härrasmeestele!

No loodame, et asi tegelikult nii hull ei ole. Aga ega silm reklaami järgi vahet kyll ei teeks.


P.S. On ikka kyll nii hull.

Kes 17,2tollistest grammofoninõeltest (umbes 43,7 cm) lugeda tahab, närigu põnevusest kyysi. Kohe tuleb. Kohekohe.

Euroopa feodalismi kuulsusrikas lõpp ja kinnisvarafilosoofia

Millest räägitakse kallil pyhabaõhtal Eesti juhtiva majanduslehe ysna inimvaeses toimetuses? Mõistagi kinnisvarast.

Kas mets on maa? Yhe koolkonna arvates mõistagi, teise arvates mõistagi mitte. - Aga mets ei ole ju maa, mets on... on... noh, midagi hoopis muud! - Mis ta kasvab siis meres või? - Võib kasvada kyll, mangroovimets näiteks. Või vähemasti vees. Vist. - Kalju peal kasvab ta ka. - Ei kasva. - Kas kalju ei ole siis maa?

Viimase alana Euroopas loobus Sarki saar feodalismist. Euroopa Liitu nad ei kuuluga ega kavatsegi kuuluda, kuid millegipärast otsustati yhildada kohalikud seadused Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

Viimati oli Sark meedias 1991. aastal, kui töötu Prantsuse tuumafyysik André Gardes otsustas selle ihuyksi ära vallutada. Mis ta sellega teha mõtles, pole mul aimugi. Mees jõudis õhtul pärale ja kulutas öö siltide pystitamisele, millel kuulutas kavatsust saar järgmisel keskpäeval yle võtta. Paraku sai hooletus Gardes'ile saatuslikuks: kui ta pingil istus, keskpäeva ootas ja automaadil salve vahetas, arreteeris mehe kohalik kylamees, kes oli vabast ajast yhtlasi saare politsenik. Wikipedia andmeil on saarel nii konstaabel kui ka midagi abipolitseiniku sarnast, aga ma ei oska kahjuks öelda, kumb sõjardile peale sattus.

No ja tee siis libauudiseid, kui ymberringi on selline elu.
See viimane lugu läks lehte ka.

Tarbetu tarkuse teaduskond

Huvitav, et ajakirjandus pöörab nii palju tähelepanu sõdadele ja nii vähe rahulepingutele. Ma sain alles nyyd teada, et 2006. aastal sõlmitud lepingu alusel lõpetasid Montenegro ja Jaapan 1904. aastal alanud Vene-Jaapani sõja.

Wikipediast võib olla palju kasu, aga ta võib ka meeletult su aega neelata. Ehkki paberentsyklopeediad pole tegelikult teps mitte paremad.

Kirjad iseendale

Tiia propageerib 16aastasele iseendale kirjade kirjutamist.

Selline asi võib olla huvitav, aga ma ei usu, et tahaksin seda avalikult teha. Vaevalt kyll.

Järele mõeldes: ka kiri praegusele minale võiks olla huvitav. Ja võib-olla kasulikumgi. Enamik inimesi oskab välja mõelda terve rea kasulikke nõuandeid, mida nad seni miskipärast pole kuulda võtnud. Mina kah.

Appi, meem tuli!

Meemid, noh, teate kyll, on need valgeks võõbatud näoga näitlejasarnased asjad, kes midagi ei räägi. Hästi ilmeka meemikaga ja tylitavad tänaval inimesi. Vaatan parasjagu "Stargate'i" seriaali, mille enam-vähem peaosa mängib Richard Dean Anderson, varasem McGyver. Tema räägib liigagi palju, see-eest ei liigu näolihased. Ja ometi on ta nooruses New Yorgis tänavameemina töötanud. Maailm on paradokse täis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Osaline saatis mulle kah meemi. Ja ehkki ma neid yldiselt ei seedi, olgu sedapuhku siis erand.

Niii. Instruktsioonid:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Ja kohe on probleem. Lehekylg 123 on kyll, aga viit lauset ei ole. Saja kahekymne kolmandalt lugedes viies (ja järgmised kolm - on see siis viis kuni seitse või kuus kuni kaheksa?) on juba saja kahekymneneljandal. Hmh. No vast kõlbavad needki.

Hulk tunde langeb puutumatule kirele.

Hoolsa troosti ohvrina kahtlustab ta hea sõnastuse taga halba.

Kalk öö, mina olen su kari.

Viiele edasi saata? Häh, las võtavad selle yles need, kes siia esimestena satuvad. Pangu end kommentaaridesse kirja, kui tahavad. Või ärgu pangu.

Aga kes raamatu ära tunneb, võib mult tykikese šokolaadi kysida.

Savisaar ajab jooma

Ilma Edgari keeluseaduseta ei oleks tekkinud olukorda, kus iga tallinlane teab, mida teha siis, kui tööpäev sab läbi ning mingi ime läbi ei ole kell veel kaheksa. Loomulikult tuleb joosta läbi Vestmanni poest ning helistada sõbrale: "Lähme jooma!" Sest tavaliselt midagi improviseerida ju ei saa. Tähendab, tuleb haarata igast võimalusest nagu karsklane õlekõrrest.

Kurat. Ja mina mõtlesin veel ylejäänud õhtu asjalik ja tubli olla, ehkki ma Venemaale investeerimise seminari lihtlabaselt sisse magasin. (Kell kuus õhtul!) Mul polnud yldse midagi seesugust plaanis.

Muidugi ytlesin "Jah".

Kross jõi juba Eesti ajal

Mis jama meil aetakse, et joomine olevat puht uueaegne komme ning harjumuse iga kokkusaamise puhul põuest pudel võtta olevat eestlastesse juurutanud kole nõukogude võim? Loen just Jaan Krossi mälestusi ja seal on eestiaegse elu-olu kirjeldustes iga teise või kolmanda kokkujuhtumise või kyllamineku juures mainitud kylmarohtu.

Eks karskusliikumise liikmed mäleta asju muidugi teisiti, aga vähemalt Kross jõi kyll juba Eesti ajal. Loomulikult mitte ribadeks - seda ei tee arukam rahvas ka praegu -, ent ka mitte nii, et vaid kord aastas Pätsu synnipäeva puhul kapiukse vahelt pudeli varju nägi.

See meenutab yht kunagist Maaja kirjasaatjat, kes aastaid tagasi väitis, et õndsa Pätsu ajal kyll seda hirmsat seksi veel ei olnud - mispeale toimetaja muheldes kysis, kuidas kirja autor siia ilma sai - kure või kapsa kaasabil.

Minge oma jutuga.

Pärsia kirjad 3: Padišahhi voli ja vägi

Minu eelmisele kirjale järgnenud ajal on tost vanast volikirjade teemast saanud siin Pärsias justkui luupainaja, kes vaevab inimesi päeval ja öösel. Hommikuti koguneb rahvas kylakaevu ymber, silmad peas punased ja pilk unetusest tuhm, ning hakkab jälle jutulõnga ketrama: kuidas ikka tuleks yhel teist ja teisel kolmandat volitada, et parem saaks ja kõigile aina rohkem voli jätkuks. Kole ja kummaline: meil oleks see kõik juba ammu unustatud.

Yhed ytlevad, et volikirju pole yldse vaja: kui inimene oma voli ära annab, kes teab, mille sisse teised teda mässida võtavad. Teised nimetavad esimesi rumalateks: teadagi pistetakse kirjad pihku vaid neile, kes on kõige väärikamad ja lugupeetavamad. Niisugustel peabki parem elu olema! Kolmandad leiavad, et inimese pea pole prygikast ning igayhe õpetusi ei jaksa keegi meeles pidada. Seepärast tohtivat anda igayhele vaid nii palju volitusi kui neil on sõrmi. Selle peale hakkasid saemehed ja kivitahujad protestima. Jagelusi kui palju, yhtki koosolekut peetud ega otsust vastu võetud ei saa. Kogu suur Pärsiamaa oleks justkui puuga pähe saanud: laliseb yht ja sama ning pööritab silmi, jalgu alla võtmata.

Nyyd on aga keegi tark ulemaa tulnud välja lahendusega: kui kogu maa kõige targem, ausam, parem, ilusam ja jumalakartlikum mees on padišahh, oleks ju loomulik võtta vastu seadus, et edaspidi tohib volitada yksnes padišahhi. Padišahh on kogu pärsia rahva (ja suurema osa naaberrahvaste) isa, kes nende eest hoolt kannab, neid toidab ja katab ning seab kõigile selged sihid, mille poole kõrvalekaldumatult sammudes kogu riik yhtviisi õnnelikuks saab. Loobuda oma isiklikust nõdrast tahtest tema ääretu tarkuse ja helduse kasuks on mitte yksnes kiiduväärt, vaid ka kohustuslik (ning selle vastu tõrkuvaid rumalaid karistatakse saja kepihoobiga jalataldade pihta).

Tagasihoidlik, nagu ta on, tänas padišahh ulemaad aunimega "Ookeani ja Kõrbe Tarkusepärl" ning lasi uue seaduse tähistamiseks lahti kõik oma kymme tuhat "surematuteks" hyytud ihukaitsjat. Säherdune tegu on kahtlemata kõigile meelepärane, sest kergendab olulisel määral rahva maksukoormist. Tõsi, ihukaitsjate palga teenib nyyd kyll padišahh kui kogu Pärsia kaitsja, ent vabanenud töökätest on igas kylakeses palju rõõmu. Paljud ongi juba leidnud rakendust turvameeste, väljapressijate, tolliinspektorite ja teeröövlitena.

Pärsia Suur Rahvahuraal aga koguneb edaspidi yksipäini padišahhi pyhas isikus, mis toob õnne kõigi kohalviibijate sydameisse ning naeratuse iga isamaalise pärslase näole. "Mida oled sina Pärsia heaks teinud?" kysis padišahh viimati oma palee rõdult alla rahvahulgale vaadates - ja sellega peab kahtlemata nõustuma.

Mina kui välismaalane pole kyll õigupoolest Pärsiat kuidagi teeninud, aga kahtlemata on seegi hea, kui mu kirjade läbi muu maailm sellest imelisest riigist teateid saab ning õppust tohib võtta.

Pekske sõnumitoojat, kuni tuleb õige sõnum

Lappasin Emori kohta käivaid artikleid, et leida, kes juhib Eesti riiki. Ansip on kyll peaminister, ent teda juhivad arvamuskysitlused. Kysitlusi korraldab aga Emor ning Emorit juhib Karin Niinas.

Muuhulgas leidsin tas yles ka lõbusad lehelood, kus Edgar Savisaar põhjas Emorit, kuna Emori kysitlustes oli Keskerakonna populaarsus märksa madalam kui Saar-Pollil. Mis sest, et yks kysitles tallinlasi ja teine kogu Eestit - kellel on aega pisiasjadele tähelepanu pöörata, kuni raske sõimamistöö tegemist ootab!

Täna vehib aga Edgari naisuke Postimehes Ansipi nina all just nimelt Emori kysitlusega. Kui Keskerakonna reiting on piisavalt suur, tõuseb uuringu usaldusväärsus kohe märgatavalt.

Õpilasfirmade ideevõistluse võitis räket

Kunagise Eesti parima õpilasfirma tegevjuht Sander Saar yritab endale domeeni välja pressida. Lõbus lugu. Apple.ee senine omanik Mats Õun on saanud seda enda käes hoida vaid seepärast, et ta seal Apple'it ei ärrita. Aga ehkki Apple'i turtsakus on kurikuulus (vt kas või märtsikuu Wired), käib see noorel aferistil kahjuks yle ajude. Ja nii ta pisikeste rusikatega vehkida yritabki - lootuses, et kõik kardavad kohut sama palju kui ta ise.

Huvitavaid kysimusi on siin mitu, näiteks kas noorte äritalentide yhisus SENT ehk Sild Ettevõtlike Noorte Tulevikku (leheloos ikka veel vana nimega Young Business Talents Estonia) yritab ennast kolleegist hilinenult distantseerida või peetakse sellist ärimudelit igati kiiduväärseks. Ega nad väga kiired ei ole, oma vanalt domeenilt (www.ybt.ee) uuele (www.sent.ee) suunamine käis igatahes yle jõu.

Kahjuks pole loos kogu ilu ja toreduse kõrval sõnagi sellest, mille jaoks või mille alusel väike vapper väljapressija apple.ee-le pretendeerib. Kuulub talle ehk mõni õunanimeline juriidiline isik? Kaubamärk nyyd kyll vaevalt, pigem on poiss lugenud põnevusjutte vapratest domeeniröövlitest. Kivi ÄP kapsaaeda, paraku.

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 2

Oletame, et soovime oma organisatsioonis nõu pidada. Et peetud nõu järeldusi toetaks võimalikult paljud liikmed, peab kuulama võimalikult paljude arvamusi. Et võimalikult paljude arvamusi kuulda, peab võimalikult palju inimesi kohale tulema. Kuidas nad siis sinna meelitada?

Ilmselgelt tasuks alguses uurida, milline aeg ja koht kellelegi sobiks. Kui võimalikud variandid on selgunud, on mõistlik valida välja see, mis sobib võimalikult paljudele. Yle-eestilise asutuse puhul jääb sõelale tõenäoliselt nädalavahetus või riigipyha - ehkki mitte jõulud või jaan, mida rahvas ka tegelikult pyhitseb. Arvatavasti on parem pidada enamik yritusi ära yhe päevaga, kuna inimesed oskavad ka ise oma ajaga yht-teist peale hakata. Nende suhtes on viisakas, kui ei kulutata liiga palju nende aega. Kõige mugavamad on kohad, mis on enamikule osalejaist võimalikult lähedal või kuhu viib vähemalt tihe ja mitte liiga kulukas yhistransport. Kindlasti tuleb mõelda ka parkimisele, eestlased on korralikult autostunud rahvas.

Kuidas korraldatakse aga yritusi kaose meetodil juhitavas organisatsioonis?

Oletame, et tahetakse organiseerida mingit yleyldist kokkutulekut, kongressi või foorumit. Nagu kõigi otsuste korral, vaheldub ka sel puhul tegevusetu apaatia hektilise sahmerdamisega.

Neli kuud varem vastu võetud tegevuskavas on pandud vaikselt paika kuupäev. Hoolimata tavapärasest salatsemisest lekib see siiski lihtliikmeteni. Need teevad ettevalmistusi ja planeerivad oma ajakava.

Kaks kuud varem otsustatakse teha samal päeval enne suuryritust ka avalik konverents. Liikmete huvi langeb: pärast poolt päeva igavaid ettekandeid ei jaksa keegi enam sisulise tööga tegeleda.

Kolm nädalat enne tähtaega leitakse, et keegi pole midagi teinud ning kutsete laialisaatmiseks on juba hilja. Juhtkond otsustab enam-vähem yksmeelselt, et yritus lykatakse edasi, toimub vaid kongress. Edasilykkamise tähtaeg jääb lahtiseks, räägitakse mitmest võimalusest.

Kaks nädalat enne viimast võimalikku tähtaega otsustatakse selle kasuks. Imelikul kombel on tuli just selle ettepanekuga välja juhi abikaasa. Aeg võiks olla näiteks yks päev enne või pärast jaanipäeva. Või siis töönädala keskel, kymnest neljani.

Nimetatud maadam teatab, et uuris pakkumisi ning soovitab korraldada yrituse Ruhnus. Keegi syydimatu vennike soovitab Piirissaart, kus temal on suvila. Enne hääletust võtab ta siiski ettepaneku tagasi. Kõik on Ruhnu poolt. On ka lyhike eelarve. (X krooni toitlustus, y krooni majutus, z krooni nõustamine, n krooni muud kulud.)

Sekretärid helistavad kibekähku läbi neid, kes niikuinii kohale ei tule ja ilmaasjadest midagi ei tea. Korjatakse patakas volitusi juhi, tema naise, naisevenna ja lellepoja nimele. Helistamist hiljem siiski eitatakse lootuses, et keegi ei julge seda avalikult tõendada. Vaevalt keegi sellist kõnet ka salvestada teadis.

Kuulutus saadetakse liikmetele nädal enne yritust, segastel asjaoludel jõuab see mõneni kyll alles pärast yritust. Aga sellised pisiasjad ei riku kellegi head tuju.

Reserveeritakse saal viiesajale inimesele, toitlustus kolmesajale ja majutus kahesajale. Kohale tuleb kakskymmend. Juhi hea sõbra firma esitab hiljem poole suurema arve kui eelarves seisis, aga sellest pole midagi, sest muusika ja banketi arvelt hoitakse kokku. Pealegi on juhtkonnal täieline voli niisugusi kulutusi teha, millest piisab, et põhjendatuse järele pärijad oleksid alatud intrigaanid. Ega pärast esimest korda keegi muidugi enam kysima ei kipugi. Kes ikka avalikult lintšitud saada ihkab?

Tehakse vajalikud otsused, sest häälteenamus on õigete inimeste käes. Presiidiumis istub neli inimest ja kolmsada volitust, saalis on kuusteist hingelist ja kaks volitust. Surnud hinged mõistagi võidavad.

Raske, kuid meeldiva tööpäeva õhtul esineb ansambel. Mis esinemistasust saab, ei tea keegi; muusikuteni see igatahes ei jõua, aga eelarves on hiljem kuluna kirjas kyll.

Koju jõudnult ja puhanult hakatakse reipalt tänitama, et liikmed on passiivsed, ei taha organisatsiooni huvides midagi tasuta korraldada ega osale ka yhistes aruteludes. Järgmisele yritusele ei taha minna ei kriitika objektid ega needki, kes eelmine kord läksid. Milleks?

Otsuseid avalikustatakse veel kaks aastat, iga versioon erineb teistest. Protokolli pähe kasutatakse varem koostatud päevakava. See-eest saab kasutada iga otsuse niisugust sõnastust, nagu parasjagu kasulikum tundub. Ja see viib ju ometi elu edasi, sest juht teab kõige paremini, kuidas juhtida.

Yritus läks korda, kaos kestab ja syveneb.


P.S. Sarnast mudelit annab kasutada ka meelelahutusliku yrituse, näiteks suvepäevade või jõuluyrituse jaoks. Kui seada see liikmete või alluvate jaoks võimalikult ebamugavale ajale ning pärapõrgusse, nii et minek ja tulek muutuvad piisavalt vaevalisteks, on kohaletulijaid tõenäoliselt ysna vähe. Liigset entusiasmi kahandab seegi, kui teha teema või muusika kohta kysitlus, praakida seejärel populaarseimad variandid välja ning öelda, et juhtkond otsustab ise. Siis saab hiljem ytelda, et yhiste yrituste vastu pole huvi ning seepärast võib need ära jätta.

Väga mugav lahendus.

Yks väga hea Elling

Teatrijuttudel on justkui mingi needus peal. Alati venib teatrist kirjutamine pikka aega, kui see yldse ära ei jää. Seepärast ytlen kohe ära, et tartlaste "Elling" on paganama hea.

Ymber jutustama ei hakka, lugege tutvustust siit või siit. Yks harukordselt delikaatne lugu.

Etendavad Saksa Kultuuri Instituudis. Riho Kütsar on elegantne, Margus Jaanovits siiras, Markus Luik triibuline, Ragne Pekarev šokeerivalt ilus (ja mitmepalgeline) ning kassipoeg... ee... karvane.

Oli, kellega samastuda. See kõik on kole tuttav - ehkki laua alla pole ma kyll tõesti ammu pugenud. Oma veerand sajandit vist.

Kuuldavasti on lool ka järjed. Õpi või norra keel ära. Ma tahan teada, mis neist edasi saab!

Kuidas kysimustele yhtaegu vastata ja mitte vastata

Reedeses lehes vastas kysimustele Rae omapärase mõttelaadiga vallavanem Meelis Kasemaa.

- Miks Loomäe kinnistu puhul detailplaneeringut kohe ära ei muudetud?
- Sel hetkel oli selline seisukoht, et myysime selle maatulundusmaana. Nyyd on seisukohad muutunud. Myyakse kohe äritootmismaana, et ostjatel oleks otstarbest selge teadmine.

- Armas laps, miks sa endale ometi kartuli ninna toppisid?
- Sel hetkel oli mul selline seisukoht, et see sobib sinna. Nyyd on seisukohad muutunud.

Aga miks oli selline seisukoht? Kes seda enam teab.

Kuidas rikkuda tuju

Astu kohvikusse, istu maha, oota pool tundi ja lontsi minema.

Unustasin jälle, et Tartu Kaubamaja ylemise korruse "dedi" kohvikus on aegunud silt. See nimelt väidab, et nad teenindavad kliente. No ei teeninda ju.

Koduprostitutsioon ja maksud

Sepa man räägiti kodusest intiimelust kui majanduse osast, selle maksustamisest ja osatähtsusest SKPs. Kommenteerin (järjekordselt) hoopis siin.

Iga saadud teenus on kahtlemata tulu. Kui mina annan naabrile kartulikoti ja tema masseerib mul selga, peaks me mõlemad põhimõtteliselt tulumaksu maksma.

Samas võib teenuseks saajaks pidada vaid seda osapoolt, kes teenuseprotsessi käigus sellest ka midagi saab. Teine pool on pelgalt teenindaja. Nii et lõviosa puhul Eesti abieludest naine tõepoolest vaid osutab teenust ning kui ta selle kõrvalt veel ka lapsi kasib ja tööl käib, on majandustegevus abielus selgelt tasakaalust väljas ning mehe kaubandusbilanss sygavalt ja syvenevalt negatiivne.

Aga lapsed on era- ja riigisektori yhisinvesteering. Kyllaltki riskantne sealjuures, võlakirjad oleks palju mõistlikumad. Väärtpaberid vanadekodu pealt ei koonerda.

Microsoft Surface astus suurde ämbrisse

Harjumuse jõud on võimas. Nägin Blogtrees pealkirja, mis algas sõnaga "Microsoft" ja lugesin loomulikult viimaseks sõnaks "ämbrisse".

Tegelikult seisis seal selges eesti keeles "Microsoft Surface astus suurde ärisse".

Kõige mõnusam naer on ikka enda kulul.

Trammide kiituseks

Lapsest saati on mulle trollid meeldinud rohkem kui bussid ja trammid rohkem kui trollid. Ei tea, miks. Eks olid trollid ja trammid mulle yhtviisi eksootika, Tartus (ja mujalgi Eestis, ehkki mis ma sellest teadsin) sõitsid ju ainult bussid ja rongid. Elektrirongidki on vaid Tallinna ymbruse lõbu, mujal nägi neid peamiselt Vene suurlinnade elanikest rääkivais filmides.

Aga trolliga sai harvadel Tallinnas käikudel sõita meie sugulaste elupaiga juurde, kyllap seepärast tunduski troll tuttavam. Trammiga ei saanud suurt kuhugi, nii nagu nad ka praegu eriti kuhugi ei vii. Rohkem selline turistiatraktsioon. Pane või hobused ette. Tõsi, nyyd pääsen ma trammiga tööle, aga ainult poole teed. Ei ole marsruuti, millel bussid trammi ei dubleeriks.

Ja sellegipoolest valin ma võimalusel ikka trammi. Ta tundub kuidagi rohkem inimeste jagu olevat. Neid on seal vähem - või neid tundub olevat vähem - ja seal oleks justkui ka tera rohkem ruumi. Vaevalt see tegelikult nii on, kuid vahel ometi. Hommikuti tööle tulles on trammid justkui poole tyhjemad kui bussid. Kyllap seepärast, et trammiga saad, kuhu saad, aga buss viib su kõikjale.

Mina kõikjale ei taha. Mina tahan trammi.

Mulle meeldivad rööpad.

Kuidas ignoreerida sõda

Kui organisatsiooni juhil on palju ideid ning ta ka teiste omad rõõmuga ära kuulab ja ellu rakendab, on selle asutusega kõik kõige paremas korras.

Kui juht sulgub kitsasse takkakiitjate ringi, ent opositsioon on lahtise peaga ja leidlik, võib ettevõtmisest veel asja saada. Kui juhti pole tõepoolest võimalik tagasi reaalsusse kutsuda, annab temast ehk vähemalt vabaneda.

Ent kui paranoilise ja ilmeksimatu juhi oponendid võtavad omaks tema mõtteviisi ning teavad ka ise alati parimaid lahendusi, nii et keegi lõpuks teist ära kuulata ei viitsi, on kahtlane, kas keegi enam yldse sellist organisatsiooni päästa suudab. Sest õigupoolest polegi seal midagi päästa, yhed pajad-katlad kõik.

Sõjas lähevad rinde eri pooltel olijad paratamatult sama nägu. Kui lased end kellegi vastasest võitlusest kaasa haarata, võid kergesti avastada, et ei oskagi teha muud kui võidelda - või äärmisel juhul võtta omaks senise vastase roll. Ning mässavatest orjadest saavad uued mõisnikud ja parunid. Midagi ei muutu.

Seepärast ongi mõistlik mitte kellelegi vastanduda, vaid ajada kangekaelselt oma rida. Muidugi on see raske, kui kellegi tegevus käib su tõekspidamistele risti vastu, ent oht samastuda ja kaduda on liiga suur, et sellega riskida.

Vaata ära yks film, loe läbi hea raamat, maali päikeseloojangut nii hästi või halvasti kui oskad ning pärast pintsli pesemist võta sõprade seltsis paar napsi või mängi lastega lauamänge. Ykski sõda pole sellest loobumist väärt.

Valitsus on Eesti Tiibet

IRLi ässad eesotsas varipeaministri Mart Laariga astusid Postimehe laval rambivalgusse ja esitasid kymme ettepanekut Eesti parlamendi töö muutmiseks. Ennekõike on tahavad nad muidugi parlamendi tugevamat kontrolli valitsuse yle - selge märk, et IRL ei looda lähemal ajal ise valitsust moodustada ning tahab oma pirukatykki teistviisi suurendada. Ent enamik ettepanekuid on ikkagi ysna mõistlikud ning võivad tõesti ka demokraatiale hästi mõjuda - näiteks opositsiooni õigus moodustada riigikogu uurimiskomisjone.

Eks ilusa ymmarguse numbri saamiseks on seas ka ebamäärast mõminat: no kuidas sa ikka sunnid riigikogu liikmeid väärikalt käituma, kui nad seda lihtsalt ei suuda? Ei saa ju ytelda, et lollid ei tohi endi esindajaks lolli ja matsid matsi valida, kõik saadikud peavad olema intelligentsed ja viisakad. Aga noh, las need olla siis pealegi. Kui nurinat ei kosta, ei muutu ka kultuur.

Vaevalt see kõik läbi läheb, aga tubli ikkagi.


P.S. Nojah, Postimees kommenteerib seda samamoodi. Juhtub. Valitsuse ja välisministeeriumi võrdlus Tiibetiga on kyll huvitav. Kas nemad ka iseseisvust tahavad?