Kasutajamugavus

Mqtlesin paari pa"eva eest na"ituseteadet lugedes, et vqiks ka"ia la"bi Tartu mnt 80 kunstigaleriist, kus on kellegi K-ta"hega kunstniku na"itus. (Kurvits? Ei ma"leta.) Tundus huvitav.

Ta"na juhtusin Ylemistest jala Pelgulinna tulema. Leidsin mo"o"dudes maja nr 74. 80 ja"a"b vist kuhugi tehasekvartalisse. Ennustatavalt satun ma sinna ja"rgmine kord...
Ei satu.



***

Eile kirjutas sqber, et on yhes Raud-Antsuga Euroopa pqrandaaluste keelte laulupeol ja kutsub mind yles nende poolt ha"a"letama. Ei ole ma RA muusika eriline austaja, kuid mqnda neist tunnen, poisid on muhedad ja teevad head asja. Proovisin ha"a"letada. Ei saanud, nquti sisselogimist.

Ta"na selgus, et ha"a"letada sai 21-21.30 vqi umbes nii.



***

Mis neid kaht juhtumist yhendab?
Mqtteviis.

Ei, kqik asjad ei peagi olema mugavad.
Mqningaid asju olen ma valmis ka"tte saama ka teatud pingutusega. Olles vajalikul ajal vajalikus kohas. Varudes millegi tegemiseks pool pa"eva vqi terve. Kulutades suuremal hulgal aega ja raha.
Ent ainult mqningaid.

Enamasti on need asjad, mida ma juba teinud olen ja hinnata oskan vqi siis muul pqhjusel va"ga tahan. Mitte need, millele ma juhuslikult satun.

Iga ni`sitootega va"ljatulija - ning kunst ja muusika on enamasti ni`sitooted - peab kaaluma, kas ta tahab, et inimesed tema tehtavaga kokku puutuksid. Tahad sa na"ha enda na"itusel/kontserdil/etendusel/esitlusel veel kedagi peale hardcore-fa"nnide?
Valik on sinu.

Linn kui natyyrmort

Tallinnas on nyyd ka jalaka"ijate ta"nav.
Tartu maanteeks hyytakse.

Tegelikult vqiks selle nii ja"ttagi. Hea vaikne, eriti pyhaba qhtati.
Ainult trammid tiksuvad mo"o"da.

Chirico.

Mingil hetkel kuulutas linnaviletsus, et tellib uuringu, kas parem on ja"tta suvine trammisysteem vqi taastada vana. Rohkem pole ma sellest uuringust midagi kuulnud, aga kodust ma enam otse to"o"le (Pelgulinnast Tondile) ei saa. Ei tea, kas keegi nyyd midagi uuriski vqi tqsteti ja"lle linna raha mqne vajaliku inimese taskusse. Ehkki kui linnavalitsus to"o"taks, vaataksid nad oma liiklusvoogude andmebaasi ja olekski kqik selge, ei mingit uuringut. Valitsetavast linnast vqiks yht-teist ju ka uuringuteta teada, igapa"evase to"o" korras, vqi mis?

P.S. Kibe tqik, et mqnedes meie netikohvikutes (nt Metros) pole eesti klavereid, imeb.

Raamatu-uudised, 7. osa

Eilses Päevalehes ylistas Indrek Hargla George R. R. Martini toredat raamatut "Troonide mäng". Kogu see kiitmine tekitas tahtmise sõna sekka ytelda.

Hargla nimetab Martini seeriat "Jää ja tule saaga" "100% žanriteoseks" (ja paistab arvavat, et see on midagi head). Mina hindan Martini teost aga suuresti just sellepärast, et fantasy't kui niisugust on selles minimaalselt.

Martini kirjeldatud maailm on jõhker, ropp, verine, ootamatu, järsk nagu elu ise. Igayhel, kes loeb fantasy't seepärast, et eelistab romantilist ja vaimset keskaega madalale ja vääritule tänapäevale, peaks "Jää ja tule saaga" igasuguse keskajaisu ära võtma. Jah, Martini maailmas on maagia ja muu säärane, aga suurem osa sellest piirneb samasuguse "halva-õnne-lausumisega" kui Eesti kylaski tavapärane. See ei õilista - ega ka halvenda - inimest. Inimene on niisugune nagu ta on. Ja vaatamata kogu sympaatiale, mida Martin mõne oma tegelase vastu tunneb ning oskab suurepäraselt lugejalegi edasi anda, ei paista ta inimesekujutus yhestki otsast optimistlik. Jah, tema karakterid on keerukad, nende tegutsemimotiivid tykati neile endilegi segased, ydini inimlikud ja samas nii ebainimlikud kui inimesed seda iga päev on. Kuid see on ka kõik.

See on segane maailm. Nagu meie oma.

Tänase päeva uudised

Vaatamata sellele, et päev koosnes põhiliselt haigutamisest, toimus täna salamisi palju.


***

Uudiseid lugeda ei jõudnud (ega viitsi), ent pealkirjade järgi otsustades tahtis keegi Briti moslem New Yorgi börsi õhku lasta.
Vaadakem asja humoorikast kyljest.
a) Tallinna börsi ei taheta õhku lasta. Mitte keegi. Ega lastagi. Mitte kunagi.
b) Kui lastaks, ei paneks keegi seda tähele.


***

Arvatavasti jääb homme yritusele minemata.
Depressioon on selline vahva asi, et põhjuse leiab alati.
(Inimeste meeleoludest, biokeemilistest sõltuvustest ja depressioonist mõni teine kord. Depressiooni ma tunnen. Olen ekspert.)
Seega: kui ma tahan istuda ja masendunud olla, on see ju väga hea põhjus.
Olen ikka arvanud, et põhjuse nõudmine enne tagajärge on lihtsustatud arusaam.


***

Avastasin, miks blogis kommentaare pole. Mis sest, et ma need lahti keerasin.
Blogspotis tuleb neid nimelt ise aktiivselt uurimas ja heaks kiitmas käia. Olin kyll istutanud linnukesed kõikvõimalikesse kohtadesse, kus teavitamise kohta kysiti, aga et samal ajal tahtsin ma nad ise ka heaks kiita (no ei armasta ma spämmi, tõesti ei armasta), ei iitsatanud yksi systeem mulle midagi.

11 kommentaari, 1 spämm, 1 asi kolm korda (juhtub, olen ise ka nii teinud, teen edaspidigi). Kaks või kolm tuttavat autorit (peast ei mäleta).
Võhiku jaoks tundub täiesti vastuvõetav tulemus.
Pean natuke pausi ja siis hakkan neile vastama.
Seadetega tuleb ka midagi ette võtta. Ise ei tahaks kyll kommentaatorite nahas olla.

Kõige hämmastavam on see, et keegi on vaevunud kogu seda jura lugema. Ma ise olen kyll kõik see aeg uskunud, et kui ma paarile inimesele olen muu jutu sees aadressi poetanud, on nad selle ka sama kiirelt ära unustanud.
Miks nad seda teevad?

Tõsi, esimene pilk kommentaaridele selgitab: enamik asjaosalisi tegeleb piisavalt sageli iseenese guugeldamisega.
Inimeste kohta ytleb see nii mõndagi.


***

Ostsin eile peotäie Vostok Naftat. Päeva madalpunkti (vist 467) magasin muidugi sisse (töö ajal tuleb tööd ka teha), see-eest sain oma portsu hiljem kätte sellise kursiga, mida yhegi portaali graafikud sel kellaajal enam ei näidanud (469). Kustkohast Yhispank oma aktsiahinnad võtab, umom ne dostižima.

Täna vaatasin päeva algust, haigutasin ja andsin igaks juhuks sisse myygikäsu 480ga. Selleks ajaks oli päev ysna otsa ligi, ei olnud erilist lootust yle 475 saada. Ah, niisama, umbes nagu ma SIRI-le ytlesin, et tiksud jah 3,89 kandis, aga mina kysin 4,19. Tulin koju, pahur ja kurb, kallasin kruusitäie rummi ja vaatasin muu pudi hulgas ka graafikuid. Päeva kõrgeim: 482,5.

Nii pisikeste summadega nagu mul, rikkaks ei saa. Ja siiski.
Siiani rääkisin suusoojaks ja poolnaljaks, et kunagi võtan palgata puhkust, sest töö on tore, kuid raha peab ka teenima.
Seda asja peaks natuke tõsisemalt võtma.


***

Eilsega võrreldes kaalun kilo vähem.
Kuradile kõik dieedid.
Tuleb lihtsalt söömisest loobuda, umbes nagu täna.

Keeleõudus ja bänneriklatš

Väga Jube Lause:

See näitus peaks olema maiuspala kõigile maalikunstigurmaanidele, sest nüüd avaneb neil võimalus näha alati avangardi lainel olnud kunstniku kokkuvõtet omamütoloogiast, mis on üle hulga aja viidud maalimeediumisse, sedastab näituse kuraator Ellu Maar.

Olen omamytoloogiameediumigurmaan - söön endale kuuluvat surnutelt myyyte edastavat mammit ja naudin seda.



***

Et õssus on lubatud ainult sõu ja mitte enam šõu, oli ootamatu, ehkki ammugi mitte yllatav.

Neil on ka džässimuusik ja džässansambel. Kuhu nad mitme muusiku ansambliks kogunemisel ylejäävad i-d panevad, ei tea. Kyllap loogikapuudusele reageerivate lugejate reaktsiooni: "Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!"



***

A says:
õnneks ei osata veel paberlehe reklaame vilkuma panna, aga kuuldavasti pannakse lehe vahele varsti sellised kirevad klantspaberiribad, mida palutakse ise lugemise ajal lehe kohal lehvitada
B says:
lehe vahel hakkavad reklaamid vilkuma siis, kui tehakse sellisele paberile, nagu kunagi minu lapsepõlves olid taskukalendrid, mis end liigutasid
A says:
no millegi sellise peale minagi mõtlesin
paar korda olen selliseid nyydki myygil näinud
A says:
aga see läheb vist paksuks
A says:
või siis need märkmikud, kus lased leheservast pöidlaga yle ja joonistegelane liigutab
A says:
multifilmi alged
B says:
just, seega arenguruumi on

Tatsuja

Kati tatsub Jaapanis.

Ei tunne kyll seda Katit, aga paistab tore olevat.

Jaapan on yks neist (paljudest) kohtadest, mis on mulle alati meeldinud.
Tunnen ysna mitut Katit, needki on vahvad.

Sekeldajate apoloogia

Sattusin jälle yhes tekstis "tänapäeva kiire elutempo" peale.

Ma kahtlustan, et tegelikult ei ole "elutempo" ajaloo jooksul oluliselt muutunud. Bioloogiliste protsesside kiirenemist pole kyll eriliselt märgata. (Ehkki, jah, aktseleratsioon astub meile kõigile aeg-ajalt laia tallaga näkku. Et esimese klassi tydrukud käivad kihvti teise klassi kutiga kemmergus musitamas, kuni õpetajad ukse maha lõhuvad, ei oleks mina osanud välja mõelda.)
Asi on hoopis muus.

Inimesed erinevad yksteisest. Mõni sekeldab paratamatult ja täidab oma aja aktiivselt nii fyysilise kui ka vaimse tegevusega. Mõni mõtleb asjade yle aegamisi järele ja mõni imetleb pool päeva pilvi. Kui yks sort kipub teiste yle domineerima, sunnib ta teistele oma eluviisi peale; nood on siis hädas ja nurisevad. Milline inimtyyp tänapäeval domineerib, peaks selge olema.

Egas nemad ka milleski syydi ole. Sipelgaski tassib päev läbi okkaid yhest kohast teise ega kysi: "Mispärast?"
Katsume neid mõista.

Luban jõhkrat vägivalda

Ei saa ma ajaga läbi. Võin ärgata, mis kell tahes, kodunt välja jõuan ikka 8.40 ja tööle siis kolmveerand tundi hiljem. (Huvitaval kombel lähen ma jala umbes sama kaua kui trammi või bussiga. Talvel muidugi kauem.)

Oma tänahommikuse pahameele otsustasin valada välja lehepuhurite peale. Äärmiselt jaburad seadeldised. Selle nimel, et puude all lehed ei kõduneks ja neist seal jumala pärast ometigi huumus ei saaks - nii võib sinna ju rohi kasvada, oo õudust! -, rabeletakse mitu tundi ja tehakse niisugust lärmi, nagu oleks sadistist hambaarst oma parimale hambapuurile uued bassikõlarid pannud. Haisutatakse löriseva bensiinimootoriga (või mida iganes nad sinna sisse panevad) ning et lõpuks ikkagi kõike puhtaks ei saada, hakatakse homme jälle otsast pihta.

Hea, et minu eluaseme lähedal kellelgi niisugust puhurit ei ole. Kui mõni peaks hankima, istutan selle talle pähe.

Kullatud gild

Tuli hiljuti uudis, et LHVst lahkulöönud kamp võtab endale nimeks Gild. Tore eestikeelne sõna jah, aga nad tahavad ju suuresti väljamaal tegutseda. Mis sellest seal aru saadakse?

Varaste ja kerjuste gildid tulid meelde. Victor Hugo ja Imede õu.

Täna sattusin hoopis muid asju otsides Wikipedia artiklile, mis kõike kenasti selgitab.
Gilded Age ehk "kullatud aeg" on Mark Twaini leiutatud termin USA kodusõja-järgse taastumise kohta 1865-1901, mil kodustati Lõuna (niivõrd, kuivõrd) ja vallutati Lääs (kuivõrd, niivõrd). Hyydnimi vihjab, et tegemist polnud mingi kuldajaga, sära jäi vaid väliseks. Ajastule peetakse iseloomulikuks kõrgklassi nautlevat elustiili ja avalikku filantroopiat (tuntud näited on Andrew Carnegie ja John D. Rockefeller), tööstuse levikut Läände ning töösturitest röövelparunite tegevust - kelle näiteks tuuakse needsamad Carnegie ja Rockefeller. Mis viga rikkust laiali jagada, kui selle kokkuahmimisel vahendeid valima ei pea! Meie märksa reguleeritumal ja taltsutatumal ajal on suur osa tollaseid meetodeid ebaseaduslikeks kuulutatud, mis muidugi ei takista tänapäevaseidki ärijutlustajaid paruneid eeskujuks toomast.

Eks Gild tee nyyd Metsikus Idas järele.

Miks ma roheliseks läksin

Pyhapäeval tuli ka esimene tagasiside.

Seda ma tean, et levinuim suhtumine on: "Tulge tehke mulle partei, siis on mul, kelle poolt hääletada. Ei, ma liikmeks astuda ei taha, aga ma suhtun teisse niisama ebamäärase sympaatiaga." Aga et esimene konkreetne põhjendus on "ema ei luba" ja alles tykk maad hiljem järgneb jutt ajakirjanduskarjäärist, seda poleks osanud arvata.

Eks takkajärgi vaadates on ilmselt ikkagi syydi pohmell. Poleks ma eelmisel õhtul sõbraga põhjalikult õlut võtnud, oleksin veel kaua nagu kass ymber palava pudru tiirelnud. Ei ole minulgi mingiteks lisakohustusteks aega, sõna "partei" kõlab lapsepõlvest peale kahtlaselt ning "erakond" seostub sõnadega "lehmakauplemine", "kodanlik" ja "klikeaegne". Ei ole mulgi erilist isu rabeleda vaid selleks, et vajalikul hetkel tuhandest nõutavast liikmest kymme puudu jääks. Aga veel vähem on mul tahtmist endale tunnistada, et nende kymne puuduva inimese seas olin mina.

Nii nagu see seis on, pole Riigikokku pääsemiseks vajaliku 5% häälte kokkusaamine rohelistele mingi probleem. Kuni sa midagi avalikult teinud pole, ei arva enamik inimesi sinust pahasti. Meil on ju terve põlvkond fosforiidisõja aegseid polgu poegi, eks ole minagi nende seas. Ja kellele tänini agraarse tausta ja yhiskondliku alateadvusega Eestis ei meeldiks linnulaul ja lillikesed, päikeselised aasad ja vulisevad ojakesed, Fred Jyssi saated ja Rein Marani filmid, karvased muhedad kampsuneis mehikesed? Olgem ausad, selliseid kurje vastalisi on vähe.

Erakonnana registreerimiseks nõutava tuhande hinge kokkusaamine on märksa keerulisem. Hääletamine on salajane, sellega "riskiksid" ka teiste parteide liikmed. Yhel või teisel määral roheline olek ei tähenda ju mõne muu partei ideoloogiast põhimõttelist loobumist (vähemalt seni, kuni pole avalikke vastasseise). Aga kuhugi astumine tundub naha turuleviimise moodi. Avalikult kyll ei tahaks. Ei, ma ootaks parem selle kiire asjaga, no vähemasti seni, kuni neil hääled koos on, eks võitjate poolele või ikka minna...

Vaatame, ehk siiski saab. Minu andmetel on praegu koos umbes 400 sooviavaldust, ehkki andmed pole nii kindlad, et neid Vikipeediasse kirja julgeksin panna. Ja kui ma ise õla alla panen ja piisavalt paljudele inimestele piisavalt kaua närvidele käin, et nemadki liigutama hakkaks, kaasa arvatud kõik need, kes on ytelnud, et nad ise ei tule, kuid on nõus aitama... Neid on tegelikult päris palju ja vajaduse korral on mul valjem hääl kui Gori joonistatud turumutil. Kahe eest peaks ikka käima.

Ei, ma ei ole kindel, et sest asjast asja saab. Olen ise ägeda loomuga ja tean ka eestlaste lemmikkommet igat asja kindluse mõttes vähemalt kaks teha. Olid meil kaks roheliste parteid, olid rojalistid ja monarhistid, on kaks suurt parempoolset parteid. On siiani Eesti Looduse Fond ja Eesti Roheline Liikumine, mis omavahel alati hästi läbi ei saa ning mille liikmed tihtipeale parteistumisest yhel või teisel põhjusel ära ytlevad (veel yks teema, mille võiks kunagi hambu võtta). On ka samad ohud, mis yhemeheparteidel ikka. (Nimeta kähku yks Rohelise Erakonna Algatusgrupi liige! Ei, mitte Strandberg. Vaikus? Hmh. Villu Tammest ei ole kuulnud?)

Samas - yhegi teise partei puhul ei looda ma millelegi. Ei looda ka sellele, et Eestis rohelist asja ajades maailma kuidagi muuta õnnestuks. (Palju siingi neid parlamendikohti saada võiks? Yks? Kaks? Kolm? Oleme optimistid, jah?) Olen ise põhimõtteline pessimist ja õnnetusekuulutaja. Aga aeg-ajalt midagi siiski loota võiks.
Muud ju pole.

Hullemaks sellest ikka ei lähe. Ent kui ma ise ka midagi ei tee, siis läheb kindlasti.
P...sse kah, proovime.

See blog ei taha, et temas teatrist kirjutataks.
Ta hakkab vastu.
Sellegipoolest yritan oma esimese teatrijutuga täna yhele poole saada, olgugi see nyydseks vähemalt kuuvanune. Kunst ei igane, vaid kypseb.



***

Saabusin just "Hamleteilt". Yletas kyll, jah, ootusi. Ootasin märksa vähemat.

Tänapäevane Tallinna teater on suures osas permanentne revolutsioneerimine, mis minu jaoks, kes ma ajaloost päris mitmeid mässe ja revolutsioone tunnen, muutub ysna kiiresti igavaks ja yheylbaliseks. Huvitaval kombel suudetakse klassikaliste ja kanoniseeritud vormide valitsusajal palju omanäolisemaid asju teha kui kymme aastat kestva revolutsiooni tingimustes (ja ma ei pea silmas yksnes teatrit). Võib-olla on asi selles, et kaanoni kõrval on lihtne uuenduslik olla, piisab palju vähemast, yleyldise lärmi ja tuledevilgutamise keskel on aga raske millegagi silma torgata. Ja siis pingutavadki kõik yle.

Andeka näitleja, andeka lavastaja ja andeka tehniku täitsa tore koostöö. Tõsi, tehnik jäi mõnevõrra domineerima, nii nagu tehnika väikesed rõõmud jäid domineerima Yyratu Mõttesygavuse yle. Vaadata oli sellegipoolest tore. Kuni seda veel igal pool näha ei saa, las aga olla.

Et publik kunsti hinnata oskab, oli näha juba noorte ja pisut vanemate tytarlaste kyllusest saalis. Mis seal imestada, Juhan Ulfsak on ilus poiss, kõhn ja heas vormis. Pealegi saab teda "Hamletites" näha igast asendist, topless'ina ja võimlemaski. Hamlet, ahvide kuningas. Minusugustel on kyll veidi keerulisem, tuleb keskenduda muule - pole kedagi, kellega samastuda.
Pagana hea näitleja on ta ikkagi.

Pool mängulusti tulebki "Hamleteis" tehnikast ja teine pool ergutavast fyysilisest aktiivsusest. Tyki esimese kolmandiku vaatasin minagi laval toimuvat suhteliselt tuima näoga, kuni esimese filmijupini. Edasi teadsin juba, mida oodata.

Palju väikesi vahvaid trikke. Kõigepealt teeb Ulfsak kuuldemängu, siis mängib ykshaaval rollid sisse, lõpuks näidatakse liigutuste summat filmilinal. Mina tapsin minu ära, mina vaatasin pealt. Kahekõne iseenese peaga, autoportree Yorickuna. Suhtlus juhanipäise publikuga ja laulukoor.

Kui suure traagika varud on teatrist otsas, peab tehniline häädus asja ära ajama.
Ei mina nurise, ei kiida ka mitte.



P.S. Ei tea, mis sel Eesti teatril viga on, aga ma pole tykk aega yhtki etendust näinud, kus astmaatik esimeses reas istuda saanuks. Suvises Wiiraltis tossasid, Vanemuise Albee's tossasid, siin ka tossasid. Ainult "Juuditis" vist ei tossanud või ma siis ei mäleta, vähemalt rõdule ei olnud tunda. Mitte et ma ise kuidagi astmaatiline oleks, lihtsalt silma ja ninna torkas.

Politiseerumine

Nojah, nyyd ma tegin selle siis ära.
Astusin erakonda.
Ega see ei tohiks kyll kedagi yllatada.
Ei olnud ootamatu, pigem aja kysimus.
Oleksin juba viiendas klassis sinna astunud, kui oleks olnud, kuhu astuda.
Ega ma yhtegi teist pole kunagi kaalunudki.

Muret teeb ennekõike mu enda kalduvus igasugustes asjades kohe sekeldama hakata.
Kust ma selle aja võtan?
Ohjah.

Miks?
Olen kyll, jah, professionaalne pessimist.
(Saan negativismi eest palkagi - otsin teiste tööst vigu.)
Samas: millelegi võiks ju loota.

Näis, mis sest saab.


P.S. Kel huvi, saab avaldusi minu käest.

Limbotantsijatel hakkab kiire

Paari päeva vanune teoloogiauudis: Vatikan kaalub limbo ärakaotamist.
Kyllap katoliiklastel on põnev, kõigi teiste jaoks kuulub teade rubriikidesse "Kirev kera" ja "Vaat', mis välja mõtlesid".

Kuidas seda limbot doktrinaarses kontekstis tõlgitakse?

FIEd varna, firmad riiulisse!

Eelmises jutujupis viidatud artiklile on tekkinud kommentaar. Keegi M kirjutab:

Mida riik hoopis tegema peaks, oleks ettevõtete asutamine ja omamine nii lihtsaks ja odavaks teha, et kellelgi ei oleks probleemi sellega - uuest aastast tulev ettevõtte asutamine 2 tunni jooksul online'is oleks esimene samm, kuid ka edaspidine ettevõtte "elushoidmine" peaks olema lihtsam. Nt võiks sisse tuua "dormant" ettevõtte mõiste, millel tegevuse puudumisel pole ka mingit aruandlust jms.

Riik kusjuures ei peaks võitlema riiulifirmade olemasoluga, kui see (asutamine ja omamine) oleks paremini läbimõeldud, lihtsam protsess ja täiesti digitaalne. Iga eraisik võiks siis pea olematute kuludega asutada kasvõi iga eraldi investeeringu jaoks erineva ettevõtte...

See kõik teeks näiteks abs. ebavajalikuks sellise nähtuse nagu FIE - kas keegi teab, milleks on see vajalik (peale selle et siiani on eraisikul seda mõnevõrra kergem pidada kui OÜ-d)?

Mulle see mõte meeldib. Eks M jätkab veel natuke ja ylejäänud jutt on minu maitse jaoks juba liigne entusiasm, aga selles lõigus kirjutatuga olen täiesti nõus.

Miks peaks firmade asutamine nii aeganõudev ja kulukas olema? Ja miks peaks inimene puulusikate treimiseks ennast mingite akronyymidega märgistama, pabereid mustama ja maksuametiga vaidlema? Kogu selle aja jooksul jõuaks ta palju puulusikaid teha. Või aktsiaid osta. Või muud teha, mis teda huvitab.

Ära tiri mind yle tee!

Märkamatult on toredad inimesed mu enda koduõuel klopsinud kokku asjanduse nimega Google Eesti. Aga et kyynalt ei tohi mingil juhul vaka alla panna (sest vakk põleks ju maha), ongi nyyd NII. Iga kord, kui ma brauseri lahti teen (mis on mu avaleht, ah?), või avan millegi otsimiseks uue saki, jõllitab mulle sealt vastu Google Eesti. Et mu eelistused elik preferentsid on kenasti paigas, ei tähenda see muud, kui et kõik minule vajalikud tööriistad ja vidinad, mis ma Google'is ajapikku hoolega paika olen sättinud, oleks justkui torm minema pyhkinud. Ilus lage plats. Linkigi ei lähe. On ainult valida, kas "eesti" või "russkom" (isegi mitte "na russkom").

Kui seda "Eestit" lähemalt uurida, on see samasugune poolkeelne käkk nagu enamik "eestikeelset" tarkvara. (Miks on eestikeelse tarkvara fänniklubi veendunud, et menyykäskudest tuleb tõlkida vaid pooled või kui tõlgid menyyd, ära jumala eest tõlgi helpi või veateateid? Olen oksendamiseni jamanud programmidega, milles veateated on yhes ja help teises keeles, nii et kuratki tulemusest aru ei saa.) Kõigele lisaks on eesti teksti kirjutanud keegi, kes pole komade olemasolust kuulnudki.

Tänases lehes kirjutab Tõnis Oja sellest, kuidas riik investoritele pidevalt käru keerab, kuna hoolitseb nende eest nagu napiaruline aeglane hiid muistegi. Juba hetiidi tekstis hiid Ullikummist kirjutati: "Suur on ta, valge basaltkalju, ainult mõistust pole tal sugugi." Kui keegi pole ka abi palunud, tuleb ikkagi kari pioneere fanfaaridega ning tassib karjuva ja siputava tädikese yle tee.

Millal olen ma palunud, et iga kord, kui selja keeran, mu igapäevased töövahendid laualt koristataks ja kapi otsa tõstetaks?
Oi, oi, olen kuri.

Mentaat, menteet, mentuut...

Keelekõrv tundis muret, mida teha sõnaga mentee.

Viimase aja äripopkirjanduses (vrdl J-pop ja opkunst) on palju jahu mentoritest ja menteedest. Yks õpetab, mis värk elus on, teine katsub esimese sõnade järgi käia.

Jäin kah mõttesse. Pole varem osanud nendega suurt midagi ette võtta. Mentor on, teadagi, nimetatud Mentori järgi, aga yhtegi Mentee-nimelist tegelast ma kyll Vana-Kreekast ei mäleta. Yksvahe ringles inglise keeles diskee, kuid mis sellest sai, ei mäleta ammugi. Disk või ketas vist. Analooge ei maksa otsida, vihjab bidee.

Aga miks peab yldse igal väljamaa sõnal olema eesti keeles yhene vaste? Ilmamaa keeltes on rohkem sõnu kui meil nende lausujaid. Ameerika student ei ole eesti yliõpilane, kuna keskmine kolledž on meie jaoks midagi pooletoobist keskkooli ja ylikooli vahel. (Tõlkeraskustest vabanemiseks on nyyd hakatud meiegi ylikoole poolde toopi pressima, mis ei puutu siinkohal kyll teemasse.) Sumeri me eesti vastest ei maksa isegi mitte unistada. (Ytleme, et see mahub umbkaudu "seaduse" ja "hiilguse" või "aura" vahele, kuid võib olla ka fyysiline ese.) Milleks?

Las olla õpetaja ja õpilane. Ei mingeid mente.


P.S. Viimase aja lugemus pressib muidugi uksest-aknast sisse ja soovitab sõna mentaat. On, jah, lõbus. Kõtt!

Leia pildilt rehepapp

Räägivad kaks inimest struktuurifondidest ja projektikirjutamisest. Mõlemad on professionaalid. Mõlemad saavad projektiasjandusega tegelemise eest palka.

Yks:

Rahastaja või doonor ei ole mingi koll.
Loo ja hoia kontakti rahastajaga.
Projekti kirjutamisel ole konkreetne.
Kasuta lihtsat keelt, tähtis on projekti sisu.
Rahastamine on kahepoolne suhe ja seda tuleb hoida.
Jaga rahastajale regulaarselt informatsiooni.
Ole rahastajale info andmisel aus.

Teine:

Rõhutamine vajalikus valguses
Ärge kartke ilustada või üle paisutada
Nahaalsus – valehäbist lahti!

Rahastamistaotlused on loterii.
Pileti hind: ajaline ja rahaline kulu.
Jackpot 2007–2013: 53 miljardit krooni.

Kas teie näete suhtumises mingit vahet? Mina kyll näen.

Katkine keel ja veebivaevad

"Turul valitsev äike poob transpordifirmasid – välismaalaste hõivamine saab hoo sisse?" luuletas Transportöör.

"Oksjanist osavõtta sooviad saavad asjadega tutvuda Hobuveskis samal päeval alates keskpäevast," kirjutas Kultuuriinimene.

"Väga hea Exceli tundmise oskust" tahtis Tollifirma.

Ei ole mina veel väga head Excelit näinud (ehkki see uus nyyd olevat, räägivad entusiastid). Muud ei hakka isegi kommenteerima.

Miks nad nii teevad?



***

Vaese Turu-uuringute ASi veebiaadress on www.turu-uuringute.ee.
Mitte turu-uuringud.ee, nagu arvata võiks.
Jama tegelikult selle omastava käändega: tee nii või naa, mitte ei saa hästi.

Kujutan selgelt ette, kuidas õnnetukesed jagelesid Estnetiga või mis pseudonyymi all see Lippmaa neid Eesti aadresse jagabki. "Aga teie seltsi nimi on Turu-uuringute, mitte Turu-uuringud!" - *turu-uurija paneb sõrme meelekohale, teeb suuga "põmm!" ja kukub*

Ega mul ka head lahendust ei ole.



P.S. "THE PRODUCTION OF METALLIC PRODUCTS. THE SELLING OF METALLIC PRODUCTS. SUBCONTRACTINGS. IRON MANUFACTURE. JOBS WITH BLACK AND/OR COLOURFUL METAL."
Ai.

Kõik taksojuhid ei ole yhesugused

- On jah punane, raisk! Vada kui punane, nagu päike, nagu äike! Ma vean kihla, et keegi, raisk, tellis selle.
- Tellis jah. Äripäeva maja.
- No mis ma ytlen! Niikuinii kommareid täis, raisk!

Väikesed toredad asjad.

Meeldib see teile või mitte, enamik bussijuhte kuulab Elmari raadiot. Ega see neid ei huvitagi, kas see sõitjatele meeldib. Mõni saab suhteliselt tasakesi hakkama, nii et jube on ainult esimestes ridades tema läheduses, mõni on kehvema kuulmisega ja paneb "proletapeedi", nagu kirjutas kunagi keegi Ekspressi muusikaarvustaja, yle terve bussi yyrgama, et ykski tuim hing helikunsti imedest puutumata ei jääks. Yhest sellisest, kes ei paistnud aimavatki, et ta kunagi selle eest tappa võidakse, tahtsin kunagi kirjutada Eduard Wiiraltiga seoses, kuid nagu paljud head asjad, jäi seegi jutt soiku.

Viimastel aastatel on saatuslik Elmari-tõbi hiilinud ka taksojuhtide autoraadiotesse. Mis teha, taksos ei päästa sind ka tagumises reas istumine. Kui viis aastat tagasi võis pooltes taksodes veel Kukut kuulata, siis praeguseks on "tippintellektuaalid" muutunud tõeliselt haruldasteks. Ehkki, jah, kuu või kahe eest kuulas yks džentelmen õhtustel tänavatel seilates Jarréd.

Aga täna kohtusin ma taksojuhiga, kelle hämarat salongi lõikas Pink Floyd. Nagu ytles elevant yhes muistses anekdoodis: "Vetšnõi kaaaif!" Ausõna, oleksin tahtnud veel kuhugi sõita. Nii ma lõpuks ytlesingi.



***

Jälle yks tehnovidin majapidamises juures: sain täna sammulugeja kätte. Punases Pilvelõhkujas aeti nädal aega kampu kokku, et käimisvõistlusel osaleda. Meeskond, kes homsest kuni oktoobri lõpuni kõige rohkem samme kokku saab, omandab igavese kuulsuse ja tänu pluss veel mingi auhinna. Vist Sportlandi kinkekaardi vms, millega mul midagi teha pole. Sammudega kyll, need kuluvad marjaks ära. Imelik ja naljakas riistapuu on, õpetus segasevõitu ja ise sihuke...pisike. Kuidagi ma ta siiski tööle sain ja midagi ta loendab. Ootame homset.



***

Hommikul käisin postkontoris kolme lipikuga, millel saatjaks kirjas "USA". Kahekymneminutise sebimise käigus (miks nad enda pakke mingisse systeemi ei pane?) sain kolme asemel kätte neli, vahepeal oli yks juurde tulnud. Töö juures koukisin neljast pakist kolm lahti. Mida seal kõike ei olnud! Kolm osa "Wheel of Time'i" sarjast pluss yks kogumik "Legende", "Genghis Khan and the Making of the Modern World", kogumik Buffy lugusid, Marenboni "Early Medieval Philosophy", Cadigani antoloogia "The Ultimate Cyberpunk"... Nämm, nämm, mats.

Koju tulles leidsin aga postkastist uue lipiku. Saatjaks oli seekord "San Francisco".

Vahva ja uskumatu: Eesti Post õpib geograafiat.