Ära tiri mind yle tee!

Märkamatult on toredad inimesed mu enda koduõuel klopsinud kokku asjanduse nimega Google Eesti. Aga et kyynalt ei tohi mingil juhul vaka alla panna (sest vakk põleks ju maha), ongi nyyd NII. Iga kord, kui ma brauseri lahti teen (mis on mu avaleht, ah?), või avan millegi otsimiseks uue saki, jõllitab mulle sealt vastu Google Eesti. Et mu eelistused elik preferentsid on kenasti paigas, ei tähenda see muud, kui et kõik minule vajalikud tööriistad ja vidinad, mis ma Google'is ajapikku hoolega paika olen sättinud, oleks justkui torm minema pyhkinud. Ilus lage plats. Linkigi ei lähe. On ainult valida, kas "eesti" või "russkom" (isegi mitte "na russkom").

Kui seda "Eestit" lähemalt uurida, on see samasugune poolkeelne käkk nagu enamik "eestikeelset" tarkvara. (Miks on eestikeelse tarkvara fänniklubi veendunud, et menyykäskudest tuleb tõlkida vaid pooled või kui tõlgid menyyd, ära jumala eest tõlgi helpi või veateateid? Olen oksendamiseni jamanud programmidega, milles veateated on yhes ja help teises keeles, nii et kuratki tulemusest aru ei saa.) Kõigele lisaks on eesti teksti kirjutanud keegi, kes pole komade olemasolust kuulnudki.

Tänases lehes kirjutab Tõnis Oja sellest, kuidas riik investoritele pidevalt käru keerab, kuna hoolitseb nende eest nagu napiaruline aeglane hiid muistegi. Juba hetiidi tekstis hiid Ullikummist kirjutati: "Suur on ta, valge basaltkalju, ainult mõistust pole tal sugugi." Kui keegi pole ka abi palunud, tuleb ikkagi kari pioneere fanfaaridega ning tassib karjuva ja siputava tädikese yle tee.

Millal olen ma palunud, et iga kord, kui selja keeran, mu igapäevased töövahendid laualt koristataks ja kapi otsa tõstetaks?
Oi, oi, olen kuri.