Sekeldajate apoloogia

Sattusin jälle yhes tekstis "tänapäeva kiire elutempo" peale.

Ma kahtlustan, et tegelikult ei ole "elutempo" ajaloo jooksul oluliselt muutunud. Bioloogiliste protsesside kiirenemist pole kyll eriliselt märgata. (Ehkki, jah, aktseleratsioon astub meile kõigile aeg-ajalt laia tallaga näkku. Et esimese klassi tydrukud käivad kihvti teise klassi kutiga kemmergus musitamas, kuni õpetajad ukse maha lõhuvad, ei oleks mina osanud välja mõelda.)
Asi on hoopis muus.

Inimesed erinevad yksteisest. Mõni sekeldab paratamatult ja täidab oma aja aktiivselt nii fyysilise kui ka vaimse tegevusega. Mõni mõtleb asjade yle aegamisi järele ja mõni imetleb pool päeva pilvi. Kui yks sort kipub teiste yle domineerima, sunnib ta teistele oma eluviisi peale; nood on siis hädas ja nurisevad. Milline inimtyyp tänapäeval domineerib, peaks selge olema.

Egas nemad ka milleski syydi ole. Sipelgaski tassib päev läbi okkaid yhest kohast teise ega kysi: "Mispärast?"
Katsume neid mõista.