Luban jõhkrat vägivalda

Ei saa ma ajaga läbi. Võin ärgata, mis kell tahes, kodunt välja jõuan ikka 8.40 ja tööle siis kolmveerand tundi hiljem. (Huvitaval kombel lähen ma jala umbes sama kaua kui trammi või bussiga. Talvel muidugi kauem.)

Oma tänahommikuse pahameele otsustasin valada välja lehepuhurite peale. Äärmiselt jaburad seadeldised. Selle nimel, et puude all lehed ei kõduneks ja neist seal jumala pärast ometigi huumus ei saaks - nii võib sinna ju rohi kasvada, oo õudust! -, rabeletakse mitu tundi ja tehakse niisugust lärmi, nagu oleks sadistist hambaarst oma parimale hambapuurile uued bassikõlarid pannud. Haisutatakse löriseva bensiinimootoriga (või mida iganes nad sinna sisse panevad) ning et lõpuks ikkagi kõike puhtaks ei saada, hakatakse homme jälle otsast pihta.

Hea, et minu eluaseme lähedal kellelgi niisugust puhurit ei ole. Kui mõni peaks hankima, istutan selle talle pähe.