Raamatu-uudised, 7. osa

Eilses Päevalehes ylistas Indrek Hargla George R. R. Martini toredat raamatut "Troonide mäng". Kogu see kiitmine tekitas tahtmise sõna sekka ytelda.

Hargla nimetab Martini seeriat "Jää ja tule saaga" "100% žanriteoseks" (ja paistab arvavat, et see on midagi head). Mina hindan Martini teost aga suuresti just sellepärast, et fantasy't kui niisugust on selles minimaalselt.

Martini kirjeldatud maailm on jõhker, ropp, verine, ootamatu, järsk nagu elu ise. Igayhel, kes loeb fantasy't seepärast, et eelistab romantilist ja vaimset keskaega madalale ja vääritule tänapäevale, peaks "Jää ja tule saaga" igasuguse keskajaisu ära võtma. Jah, Martini maailmas on maagia ja muu säärane, aga suurem osa sellest piirneb samasuguse "halva-õnne-lausumisega" kui Eesti kylaski tavapärane. See ei õilista - ega ka halvenda - inimest. Inimene on niisugune nagu ta on. Ja vaatamata kogu sympaatiale, mida Martin mõne oma tegelase vastu tunneb ning oskab suurepäraselt lugejalegi edasi anda, ei paista ta inimesekujutus yhestki otsast optimistlik. Jah, tema karakterid on keerukad, nende tegutsemimotiivid tykati neile endilegi segased, ydini inimlikud ja samas nii ebainimlikud kui inimesed seda iga päev on. Kuid see on ka kõik.

See on segane maailm. Nagu meie oma.