Miks ma roheliseks läksin

Pyhapäeval tuli ka esimene tagasiside.

Seda ma tean, et levinuim suhtumine on: "Tulge tehke mulle partei, siis on mul, kelle poolt hääletada. Ei, ma liikmeks astuda ei taha, aga ma suhtun teisse niisama ebamäärase sympaatiaga." Aga et esimene konkreetne põhjendus on "ema ei luba" ja alles tykk maad hiljem järgneb jutt ajakirjanduskarjäärist, seda poleks osanud arvata.

Eks takkajärgi vaadates on ilmselt ikkagi syydi pohmell. Poleks ma eelmisel õhtul sõbraga põhjalikult õlut võtnud, oleksin veel kaua nagu kass ymber palava pudru tiirelnud. Ei ole minulgi mingiteks lisakohustusteks aega, sõna "partei" kõlab lapsepõlvest peale kahtlaselt ning "erakond" seostub sõnadega "lehmakauplemine", "kodanlik" ja "klikeaegne". Ei ole mulgi erilist isu rabeleda vaid selleks, et vajalikul hetkel tuhandest nõutavast liikmest kymme puudu jääks. Aga veel vähem on mul tahtmist endale tunnistada, et nende kymne puuduva inimese seas olin mina.

Nii nagu see seis on, pole Riigikokku pääsemiseks vajaliku 5% häälte kokkusaamine rohelistele mingi probleem. Kuni sa midagi avalikult teinud pole, ei arva enamik inimesi sinust pahasti. Meil on ju terve põlvkond fosforiidisõja aegseid polgu poegi, eks ole minagi nende seas. Ja kellele tänini agraarse tausta ja yhiskondliku alateadvusega Eestis ei meeldiks linnulaul ja lillikesed, päikeselised aasad ja vulisevad ojakesed, Fred Jyssi saated ja Rein Marani filmid, karvased muhedad kampsuneis mehikesed? Olgem ausad, selliseid kurje vastalisi on vähe.

Erakonnana registreerimiseks nõutava tuhande hinge kokkusaamine on märksa keerulisem. Hääletamine on salajane, sellega "riskiksid" ka teiste parteide liikmed. Yhel või teisel määral roheline olek ei tähenda ju mõne muu partei ideoloogiast põhimõttelist loobumist (vähemalt seni, kuni pole avalikke vastasseise). Aga kuhugi astumine tundub naha turuleviimise moodi. Avalikult kyll ei tahaks. Ei, ma ootaks parem selle kiire asjaga, no vähemasti seni, kuni neil hääled koos on, eks võitjate poolele või ikka minna...

Vaatame, ehk siiski saab. Minu andmetel on praegu koos umbes 400 sooviavaldust, ehkki andmed pole nii kindlad, et neid Vikipeediasse kirja julgeksin panna. Ja kui ma ise õla alla panen ja piisavalt paljudele inimestele piisavalt kaua närvidele käin, et nemadki liigutama hakkaks, kaasa arvatud kõik need, kes on ytelnud, et nad ise ei tule, kuid on nõus aitama... Neid on tegelikult päris palju ja vajaduse korral on mul valjem hääl kui Gori joonistatud turumutil. Kahe eest peaks ikka käima.

Ei, ma ei ole kindel, et sest asjast asja saab. Olen ise ägeda loomuga ja tean ka eestlaste lemmikkommet igat asja kindluse mõttes vähemalt kaks teha. Olid meil kaks roheliste parteid, olid rojalistid ja monarhistid, on kaks suurt parempoolset parteid. On siiani Eesti Looduse Fond ja Eesti Roheline Liikumine, mis omavahel alati hästi läbi ei saa ning mille liikmed tihtipeale parteistumisest yhel või teisel põhjusel ära ytlevad (veel yks teema, mille võiks kunagi hambu võtta). On ka samad ohud, mis yhemeheparteidel ikka. (Nimeta kähku yks Rohelise Erakonna Algatusgrupi liige! Ei, mitte Strandberg. Vaikus? Hmh. Villu Tammest ei ole kuulnud?)

Samas - yhegi teise partei puhul ei looda ma millelegi. Ei looda ka sellele, et Eestis rohelist asja ajades maailma kuidagi muuta õnnestuks. (Palju siingi neid parlamendikohti saada võiks? Yks? Kaks? Kolm? Oleme optimistid, jah?) Olen ise põhimõtteline pessimist ja õnnetusekuulutaja. Aga aeg-ajalt midagi siiski loota võiks.
Muud ju pole.

Hullemaks sellest ikka ei lähe. Ent kui ma ise ka midagi ei tee, siis läheb kindlasti.
P...sse kah, proovime.