See blog ei taha, et temas teatrist kirjutataks.
Ta hakkab vastu.
Sellegipoolest yritan oma esimese teatrijutuga täna yhele poole saada, olgugi see nyydseks vähemalt kuuvanune. Kunst ei igane, vaid kypseb.



***

Saabusin just "Hamleteilt". Yletas kyll, jah, ootusi. Ootasin märksa vähemat.

Tänapäevane Tallinna teater on suures osas permanentne revolutsioneerimine, mis minu jaoks, kes ma ajaloost päris mitmeid mässe ja revolutsioone tunnen, muutub ysna kiiresti igavaks ja yheylbaliseks. Huvitaval kombel suudetakse klassikaliste ja kanoniseeritud vormide valitsusajal palju omanäolisemaid asju teha kui kymme aastat kestva revolutsiooni tingimustes (ja ma ei pea silmas yksnes teatrit). Võib-olla on asi selles, et kaanoni kõrval on lihtne uuenduslik olla, piisab palju vähemast, yleyldise lärmi ja tuledevilgutamise keskel on aga raske millegagi silma torgata. Ja siis pingutavadki kõik yle.

Andeka näitleja, andeka lavastaja ja andeka tehniku täitsa tore koostöö. Tõsi, tehnik jäi mõnevõrra domineerima, nii nagu tehnika väikesed rõõmud jäid domineerima Yyratu Mõttesygavuse yle. Vaadata oli sellegipoolest tore. Kuni seda veel igal pool näha ei saa, las aga olla.

Et publik kunsti hinnata oskab, oli näha juba noorte ja pisut vanemate tytarlaste kyllusest saalis. Mis seal imestada, Juhan Ulfsak on ilus poiss, kõhn ja heas vormis. Pealegi saab teda "Hamletites" näha igast asendist, topless'ina ja võimlemaski. Hamlet, ahvide kuningas. Minusugustel on kyll veidi keerulisem, tuleb keskenduda muule - pole kedagi, kellega samastuda.
Pagana hea näitleja on ta ikkagi.

Pool mängulusti tulebki "Hamleteis" tehnikast ja teine pool ergutavast fyysilisest aktiivsusest. Tyki esimese kolmandiku vaatasin minagi laval toimuvat suhteliselt tuima näoga, kuni esimese filmijupini. Edasi teadsin juba, mida oodata.

Palju väikesi vahvaid trikke. Kõigepealt teeb Ulfsak kuuldemängu, siis mängib ykshaaval rollid sisse, lõpuks näidatakse liigutuste summat filmilinal. Mina tapsin minu ära, mina vaatasin pealt. Kahekõne iseenese peaga, autoportree Yorickuna. Suhtlus juhanipäise publikuga ja laulukoor.

Kui suure traagika varud on teatrist otsas, peab tehniline häädus asja ära ajama.
Ei mina nurise, ei kiida ka mitte.



P.S. Ei tea, mis sel Eesti teatril viga on, aga ma pole tykk aega yhtki etendust näinud, kus astmaatik esimeses reas istuda saanuks. Suvises Wiiraltis tossasid, Vanemuise Albee's tossasid, siin ka tossasid. Ainult "Juuditis" vist ei tossanud või ma siis ei mäleta, vähemalt rõdule ei olnud tunda. Mitte et ma ise kuidagi astmaatiline oleks, lihtsalt silma ja ninna torkas.