Mentaat, menteet, mentuut...

Keelekõrv tundis muret, mida teha sõnaga mentee.

Viimase aja äripopkirjanduses (vrdl J-pop ja opkunst) on palju jahu mentoritest ja menteedest. Yks õpetab, mis värk elus on, teine katsub esimese sõnade järgi käia.

Jäin kah mõttesse. Pole varem osanud nendega suurt midagi ette võtta. Mentor on, teadagi, nimetatud Mentori järgi, aga yhtegi Mentee-nimelist tegelast ma kyll Vana-Kreekast ei mäleta. Yksvahe ringles inglise keeles diskee, kuid mis sellest sai, ei mäleta ammugi. Disk või ketas vist. Analooge ei maksa otsida, vihjab bidee.

Aga miks peab yldse igal väljamaa sõnal olema eesti keeles yhene vaste? Ilmamaa keeltes on rohkem sõnu kui meil nende lausujaid. Ameerika student ei ole eesti yliõpilane, kuna keskmine kolledž on meie jaoks midagi pooletoobist keskkooli ja ylikooli vahel. (Tõlkeraskustest vabanemiseks on nyyd hakatud meiegi ylikoole poolde toopi pressima, mis ei puutu siinkohal kyll teemasse.) Sumeri me eesti vastest ei maksa isegi mitte unistada. (Ytleme, et see mahub umbkaudu "seaduse" ja "hiilguse" või "aura" vahele, kuid võib olla ka fyysiline ese.) Milleks?

Las olla õpetaja ja õpilane. Ei mingeid mente.


P.S. Viimase aja lugemus pressib muidugi uksest-aknast sisse ja soovitab sõna mentaat. On, jah, lõbus. Kõtt!