Anna ja kuningas

Kõpitsesin täna (nyyd juba eile) kirja, kus staari teesklev tytarlaps esineb teemal "mina ja Manfred". "Manfred ytleb seda" ja "Manfred ytleb toda" ajab juba sydame pahaks. Ei, võimalik muidugi, et kõnealune diiva on salamisi juba aastaid Manfred F. R. Kets de Vriesi domina, ent minu teada pole nad isegi tuttavad. Mis on saanud inimeste eneseväärikusest, mis lubas mitte trygida pildile kuulsuste kõrvale ("Siin on Stalin, Churchill, Roosevelt ja... kes pagan see veel on?") ning kirjutada võõraste autorite tsitaatide juurde mitte ees-, vaid perekonnanimi?

A vat kui mina ja Sigmund viimati poe taga õltsi võtsime, ytlesin mina talle: "Teadsa, Siks, sa oled ikka yks õite lahe kutt, a vat see Ego ja Id ei saa kahekesi päris hästi hakkama. Pane sinna mingi ylemus ka sisse." – "Ylemus, jaa, see oleks super. Paneme Supermani, ma olen ilge fänn!" arvas Siks. – "Ei, Superman on juba võetud. Pane Superego," õpetasin mina. "Vot see on ilgelt ia mõte! Selle peale võtame!" rõõmustas Siks. Lõime putlid klõmmuga kokku ja järgmisel päeval tegime endale Superego tätokad selja peale.

Ega ma sellest ei räägiks, kui see poleks osa laiemast nähtusest. Samasse ampluaasse kuulub näiteks vanainimeste allakäik. Ei ole mul viimastel aastatel keegi nii palju varvastel tallanud või must jõuga läbi tryginud kui vanurid. Need tänapäeva vanainimesed ei kõlba ikka kuhugi. Minu vanaema on kyll eluaeg soliidne ja väärikas olnud; aga tema on ka muidugi 1912. aastal syndinud ning rääkis mulle viimati oma mälestusi Vene revolutsioonist. Selliseid enam ei tehta.

Poliitikute allakäigust pole mõtet rääkida, Roomaga võrreldes ei tasu meil siin virisema hakata. Või millal viimati Eesti Riigikogus kedagi pussitati? Pigem on poliitikud samasugused nagu kõigil aegadel, amet sihuke. Sibi haiseb ka alati, nimeta teda või assenisaatoriks. Kuid mingi yleyldine muutus on yhiskonnast kyll läbi käinud.

Ei meeldi mulle see modernismus.
Inimesed ise polekski nagu enam midagi.
Pähh.