Arulagedusmaks

Provotseeris hiljuti yks neiuke mind kirjutama, miks ma tema luulest nii kirjutasin nagu kirjutasin. Selgitasin siis aeglaselt, kannatlikult ja enda kohta ypris leebes toonis, miks ta minu arvates luuletamise katki võiks jätta. Tõin ka yhe oma lemmiknäidetest, õilsa teeröövli poeesitykikese George Bernard Shaw' suurepärasest lavateosest "Inimene ja yliinimene": "Luiisa, Luiisa, Luiisa, mu armas! Mu armas Luiisa, Luiisa, Luiisa!" Jne. Armastan aeg-ajalt selle abil tõestada, et vaatamata laialt levinud rahvalikule uskumusele ei piisa siirast hingepalangust luule hääduseks.
Vastuse sain ka.

teree;)
mis sul hakkas paha ola vä?
iga inimene teeb endale kasutaja siia selleks et oma loomingut siia kirja panna ja ma arvan, et sa võid täitsa rahuneda ja oma kirjad endale jätta sest mai usu et sinu kirjadest abi on :)
igatahes hea et saatsid a ma ei leia selles midagi halba et ma siia kirjutan ja panen kirja mis ma olen kirjutanud

Õigupoolest vaidlen ma vastu ka sellele mõtteviisile.
Tegelikult on halb luule umbes samasugune keskkonnareostus kui toksilised jäätmed. See lagastab me vaimset keskkonda ning ei lagune kuigivõrd kergemini kui kilekotid või patareid. Seepärast on halva luule kirjutamine ja levitamine korralik sigadus ning võiks olla väärteona karistatav. Või vähemalt tuleks sellele kehtestada saastemaks.

Kirjutas kunagi Georg Lichtenberg eesti keeldegi tõlgitud nõuande, mis mälu järgi tsiteerides kõlas umbes nii:

Kui teie poeg tahab hakata luuletajaks, andke talle peksa.
Kui ta jonni ei jäta, andke talle veel peksa.
Andke talle niikaua peksa, kuni ta kas jätab luuletamise järele või temast saab vähemalt hea luuletaja.