Kas me sellist Eestit tahtsime?

Inimesed kysivad ikka nii.
Vaatame siis asja yle.

Eesti keelt rääkida saab?
Saab.

Kirjutada ka?
Ikka.

Ära kaduma ei kipu?
No kussa. Solgitakse teist kyll, aga eks nii on see alati olnud.

Teisi keeli ka räägitakse?
Kokkugi ei jaksa lugeda.

Vene võim on?
Ei ole.

Kommuniste võib sõimata?
Võib.

Aga kapitaliste?
Nii kut syda lustib, hommikust õhtani ja jälle teistpidi tagasi. Mõni teeb seda raha eestki.

Jõule võib pidada?
Võib. Mõni peab suisa kaks korda, topelt ei kärise.

Aga nääre?
Vabalt.

Aga hanukkat?
Kas või kwanzaad.

Nälgasurijaid on?
Kyllap mõni ikka, aga need on nii yksikud erandid, et praegu ei tule yhtki meelde. Rasvumine viib kõvasti rohkem rahvast hauda.

Poes vorsti on?
On.

Piima on?
On.

Sukkpykse on?
On.

Mitut sorti?
Mitut.

Banaane ka on?
On.

Järeldus: jah, just sellist Eestit me tahtsimegi.

Loomulikult ei ole me sellega rahul. Kui inimesed oleksid kõigega täielikult rahul, võikski Fukuyamat mängida ja ajaloo ära lõpetada. Edasi tuleks ainult tuhandeaastane rahuriik ning koristaja lapiga.

Seda, millest nyyd puudust tunneme, ei osanud me siis tahta.