Roheline Euroopa

Roheliste foorumis arutletakse välispoliitika, iseseisvuse ja Euroopa Liidu yle. Kirjutasin just sinna pika jutu ja mõtlesin siis, et kleebin ta õige siia kah.

Tõsi ta on, et meil ei jää midagi muud yle kui võimalikult tugevalt Euroopa poole hoida. Väikeriikide neutraalsus kahe suure vahel on ajaloo jooksul olnud ikka võimalik kas mõlema suure naabri nõrkushetkedel või mingite kavalate mängude abil nööri mööda käies - eriliseks sõltumatuseks seda pidada ei saa. Ning paraku on nii, et rahvusvaheline olukord on harva nii pikalt stabiilne olnud kui nyyd. Mis tähendab, et suure tõenäosusega satub Euroopa kunagi vastamisi konfliktiga, mis sama suure tõenäosusega läheneb idast või lõunast. (Kui just jääkarud pahaseks ei saa; põhjust oleks neil kyll.) Ajaloo lõpust võib mulle rääkida kui tahes kaua, ent miski ei pane mind uskuma, nagu ei oleks Euroopal pikas perspektiivis Venemaaga sõda või vähemalt teravat kriisi silme ees. Sellisel juhul aitab ainult Euroopa veelgi tugevam integreeritus, sh nii välispoliitilisel kui ka sõjalisel tasemel. Sel taustal on kummaline vaadata kohati ka Eesti poliitikute suust veerevaid sententse vastuseisust liigsele integratsioonile, iseseisvast välispoliitikast ja föderatiivsest Euroopast. (Eks meie poliitikat kavandatakse ka valimistest valimisteni, neli aastat on tuleviku piir.) Kõige parem, mis me enda kaitseks teha saame, on selgitada olukorda, kuni ka ylejäänud Euroopa seda endale teadvustab. Kahjuks on inimeste ajaloomälu lyhike ning prantslased usuvad taas, et Venemaa on kaugel. 1810. aastal oligi.

Mõnes mõttes on olukord rohelise mõtteviisi leviku ja mõjuga sama. Kui rohelised suudavad Eestis kas või täismahus valitsuse moodustada ning Eesti majanduse täielikult reformida, jättes samas kogu muu Euroopa sinnapaika, võib selguda, et oleme võitnud lahingu, kuid kaotanud sõja. Reaalsuses on siiski yleeuroopaliste otsuste mõju Maa ökoloogilisele olukorrale märksa suurem kui Eestis tehtaval ning kui Euroopa suudabki teatud määral ka ylejäänud maailma mõjutada, ei jaksa Eesti seda mitte. Isegi juhul, kui Venemaa, Euroopa, Austraalia ja mõlemad Ameerikad kõigile Kyoto protokolli sarnastele lepingutele kolm vinti peale keeraksid ja neid viivitamatult täitma asuksid, ei pruugiks see veenda arengumaid Lääne hullust järgima. Sest kolmest autost ja kuuest kodukinost loobumiseks peavad nad sul kõigepealt olema. (Eesti muinasjuttudes räägitakse ju kah kuningast, kes sööb mett ja sularasva ning magab ahju otsas kolme kasuka all, mitte ei käi hommikuti metsas jooksmas ja ei söö võilillesalatit.) Eesti seisukohalt on äärmiselt oluline, mis põlevkivist saab, ent kui ka kogu kaevandatud põlevkivi maa alla tagasi topitaks, ei hoia see yksi kliimat soojenemast ega merd tõusmast.

Globaalselt mõtlemine tähendab, et tegutseda tuleb suuremalt jaolt lokaalselt, aga vahel ka globaalselt. Ning kindlasti ei tohi kõiki mõtteid oma pisikesse igapäevailma lõplikult sulgeda. Kui me maailmaga suhtlemast loobume, tuleb ta meile ise koju kätte. Ainult et siis pole me selleks enam valmis.