Krafinna oli kolm päeva minuks. Või siis oHpuuks. Või siis veel kellekski.
Rohkem igatahes ei paista tahtvat.
Hehee. Meil on niimoodi kogu aeg ja veel hulleminigi. Mis ma siin siis asjata regulaarselt meelt heidan.
Aga tegelikult on mõnus nokitsemine ja hea seltskond, toidetakse ka päris viisakalt. Nii et kes veel sama lobi peale tahab, kysigu lehe keeletoimetuse ylemuselt. Yht praegu nimelt otsitakse. (Kaader voolas Naistesse.)
Krafu?
Jube kyll, aga vahel räägivad isegi päris mõistliku ala inimesed asju, mida nad ilmselgelt ei mõista. Näiteks on suur osa Eesti veinirahvast käinud väljamaal sõnu toomas ja korrutavad neid nyyd nagu õpetatud ahvid, mõistmata, mida need tähendada võiks või kuidas seda asja eesti keeles ytelda tuleks.
Eile hakkas mulle järjekordselt vastu "petrool". Igasugused poolkeelsed veinikirjutajad jutustavad muudkui rislingite petroolilõhnast. Seda esimest korda kuuldes kahtlustasin, et äkki teevadki asjatundjad petrooli- ja bensiinilõhnal vahet ning uurisin asja. Tutkit. Napp keeleoskus ei lase lihtsalt mõista, et inglise "petrol" on eestitsi "bensiin". Kesküla näiteks (kelle raamat on keelelt yks asjalikumaid) mõistab seda ja kirjutab bensiinist. Tubli on.
Õigupoolest tuleks kogu see sõnavara Vikipeedias ära korrastada, oleks edaspidi, kuhu viidata. Hakkasin kord juba servast pihtagi, aga kellel see aeg. Suvel võib-olla.
P.S. Eestikeelsest veinikirjandusest on mul juba yrgammu pikem jutt pooleli.
Nagu yteldud, suvel. Koos Vikipeediaga.
Sa armastad hirmsal kombel betooni.
Lapsepõlvest peale oled sa tundnud selle suhtes patust kirge. Lasteaias pyydsid sa varastada nappe hetki, mil teised lapsed ega kasvatajad sind ei näinud, ning hiilisid aianurgas seisva betoonposti juurde. Sa imetlesid selle kurrulist pinda, aukudest paistvat roostes armatuuri, selle unustamatut lõhna. Miski ei lõhna nii nagu kevadine betoon päikese käes. Mõnikord, hästi salamisi, nii et sa seda endalegi tunnistada ei julgenud, katsusid sa seda keelega.
Vanemaks saades pyydsid sa seda vähehaaval koguma hakata. Kodulähedases pargis oli sul rohkem kui mitu peidikut, kus sa väikesi betoonitykikesi varjasid. Vahel kaevasid sa oma aarded maasse, teinekord sokutasid need puuõõnsusse linnupesa alla. Paar korda pyydsid sa betooni ka koju tuua, ent sellest tuli iga kord varem või hiljem pahandus. Mõnel õhtul nutsid sa omaette – nii raske oli su lähikondsetel sind mõista. Ei peeta ju selliseid soove noortele kaugeltki sobilikuks. Harva oskavad inimesed puhast ja yllast armastust hinnata, räägitagu sellest siis kui palju tahes.
Oli ka ränki hetki. Vahelejäämisi. Mõnigi inimene hakkas yht-teist kahtlustama. Ehk ongi su eraelu just seepärast nii kirev ja heitlik olnud, et keegi ei suutnud sind lõpuni võluda. Tõeliselt ei suuda sa ihaldada ju yhtegi meest ega naist, su meeled ja hing vajavad yksnes betooni. Või kui ehk leiduks kusagil Lapi tundrul või Uurali mägedes valumeister, kes suudaks luua elusa naise betoonist…
Ent see kõik on siiski amatöörlus, napid lainesäbarad suure betoonimere pinnal. Su salajasim ihk on alati käinud tõelise, päris, ehtsa betooni järele – seesugust betooni ihkab su meel, mis oleks veel betoonilisem, betonaalsem kui betoon, mis justkui polekski sellest ilmast. Sa tahad profibetooni.
Vahel on elul meie jaoks meeldivaid yllatusi. Mõnikord väiksemaid, mõnikord suuremaid. Harva, ylimalt harva pakub saatuse loos aga me sygavaimate soovide täitumist. Just praegu on selline hetk.
Sul on imeline, harukordne võimalus kirjutada reklaamartikkel Profibetoonist. Su meeled võivad selles kymmelda ja sukelduda selle sygavikesse, sa võid kutsuda betooni avalikult ja häbenemata kõige õrnemate hellitusnimedega, mida sa elades suudaksid välja mõelda. Haara sellest võimalusest kinni ja ytle betoonile kõike seda, mida sa temast nii kaua mõelnud oled! Ära pelga olla hell ja intiimne, ära hooli võõraste arvamusest – kui sa ei tee seda nyyd, ei pruugi sa elades saada teist niisugust šanssi. Kasuta seda!
P.S. Selgituseks: võtsin endale kaela yhe reklaamartikli ja nyyd ei jaksa seda valmis kirjutada. Tuleb veenda kolleege.
Aeg-ajalt läheb tarvis mingeid allikaid, kus oleks selgitatud, mida mõne artikli autor yhe või teise veidra nimega tegelikult öelda tahab.
Leidsin hiljuti Sulev Savisaare toreda (ehkki mitte väga uue) artikli taimenimede komisjoni elust ja olemisest, kus yteldakse näiteks, et Heidi Vihma paksoi on tegelikult hiina kapsas. Sula rõõm, eks ole. Mis kuradi paksoi?
Aga samas:
Ananas comosus eestikeelseks vasteks oli andmebaasis ananass. Kuna perekond pole monotüüpne (üheliigiline), vaid selles on 8 liiki (neist mitte kõik pole söödavad), siis vajasime liigile epiteeti. Keelemees Vääri sõnul on eesti keeles sõna ananass asemel juba ammu kasutusel ananas. Nii saigi liigi eestikeelseks vasteks harilik ananas.Võta yks ja viska teist.
Kurat võtku veel yks kord Hannes Pikkatit ja tema "orgunni". Hetk tagasi kutsusin ma endal takso, sest kaks hetke tagasi, kui ma olin just koju jõudnud, helistas mulle oHpuu ning ytles, et Pikkat oli lõpuks ikkagi korraldanud yhe Cecile Corbéli kontserdi ka von Krahlis.
Nyyd kiman taksiautoga tööle, võtan peale oHpuu ja sööstan sealt von Krahli nagu roostes, krigisev ja nelikymmend aastat õlitamata välk.
Kontsert algab yhe minuti pärast. Tulge ka!
Inimeste CVd pakuvad vahel ikka uskumatut lusti. Kaheldamatult tundmatuks jääda sooviv If Eesti Kindlustuse juhatuse esimees (yks paljudest; võiks ytelda lausa, et tuhandetest) on oma haridusteed meenutades pannud kirja ärijuhtimise magistrikraadi Tartu Ylikoolist strateegilise juhtumise erialal. See tekitas suisa mõningaid mõtteid.
Korraldaks näiteks juhtumiskoolituse: kuidas saavutada, et sinuga kogu aeg juhtuks ja mitte niisama nipet-näpet, vaid strateegiliselt? Lektoriteks võiks olla tuntumad joodikud ja muidu elukunstnikud: Aleksander Müller, Matti Milius, Tarmo Teder, Marko Mägi, Toomas Liiv (videoylekanne)...
Strategy happens, rama rama.
Inglise surnumanajate ametiyhisuse jõupingutusi kroonib viimaks edu: aprillis ilmub J. R. R. Tolkieni uus raamat. Eks ta natuke naljakas ole, autor suri 1971. aastal (36 aastat tagasi), kuid tekst kirjutati kokku alles nyyd. Doktor Frankenstein tuleb meelde.
Niipaljukest viitsin ma tolkinismis kyll puritaan olla, et Jorrti poja Christopheri kompilatsioonidest vähem pidada kui elusa Tolkieni raamatutest. Kuulsa isa poeg on muidugi kasulik olla, samas on kuidagi kurb, kui kogu elu ainult sellele kulub. Keegi võiks kirjutada Christopheri eluloo pealkirja all "The Man With No Life of His Own".
Ei, kirjanike käsikirjade hilisem avaldamine on tegelikult täiesti normaalne. Aga teatud suurusjärgust alates muutub see juba naeruväärseks, kui ka kõik poearved omaette raamatuks kirjutatakse: 200-lehelise raamatu keskel jupike koryfee algset teksti ning ymber hulk nimetute palgakirjanike vahtu. Kui hull see asi "Hurini laste" puhul on, saab näha. Äkki on täitsa loetav. Ehkki raamatuks valamisele kulunud aeg ei anna eriti lootust - kui "lihvimisele" nii kaua aega läks, ei pruugi originaalist suurt midagi järel olla.
Nagu yteldud, eks saab siis imet näha.
Laupäev oli yks ärajäämiste päev.
Kõigepealt jäi ära roheliste yldkogu. Ega sellest polnudki midagi paha, sai mööda linna käidud, asju ostetud, reisibyrood kylastatud ja hiinakas söödud. Vabaduse platsi nurga taga on nimelt yks ysna mõnus hiina restoran. Talvel oli seal natuke kõhe, kuid nyyd polnud vigagi. Ja eks talvelgi sai kõhedus rohelisse teesse uputatud.
Vahepeal vist suurt midagi ära ei jäänudki. Sekeldamine ja sebimine. Aga kui kavast meeldejäänud aja järgi kella kaheksaks Olympicusse läksime, yteldi kyll, et Cecile Corbél alles veerand kymme esineb. Käberlinski tuli meelde ja "Dante juubel".
Selle nahka läks siis ka õhtune kinoskäik. Millest polnud midagi paha, kino oli ka järgmisel päeval alles, ise vähem unine ja piletid odavamad.
Minu jaoks oli Corbél ysna täpselt kõike seda, mida tahtsin ja ootasin. Või isegi pisut rohkem - vaatamata sellele, et ta ise oli oodatust mõnevõrra pisem. Mis siis sellest, ega ma teda sööma pidanud. oHpuu kui tantsu- ja folgihuviline kyll porises pisut, aga mulle kõlbas igati. Väga lai kava oli muidugi, Iirist Tyrgini, kõiki neid olnuks huvitav ka pikemalt kuulda. Samas arvasin ma varem, et ega ta yle tunni kyll esine, võib-olla isegi kolmveerand või nii - kell ka juba palju. ("Väiksed bretoonid kõik magavad juba...") Läks hoopis oma poolteist tundi.
Kasiino kui niisugune ei ole minu jaoks samavõrd juba paik kui mõnele muule, kuid kontserdi jaoks see tõesti ei sobinud. Igatahes mitte selle muusika tarbeks. Yldiselt olid kohalikud kyll ysna kenad ja viisakad, kundedest ukerdas aga mõni otse esineja nina eest mööda ja seletas valju häälega. Taustamuusika keerati kyll õnneks maha, ent masinate totrad tilinad jäid ning vahepeal tuli kuskilt kaugemalt ka taust korraks tagasi. Meenutas Vanemuise kontserdisaali, kus kunagi yhe Vene koori esinemise ajal proovisaalist rokkimine läbi kostis. Hooti tuikav peavalu parema kõrva taga ei mõjunud ka muidugi hästi (nyyd siis kuuendat päeva juba). Konjak oli hea, kuid peavalu vastu ei aidanud.
Ei, lõppkokkuvõttes oli tore. Peaks uurima plaadiostuvõimalusi.
Ning kogu selle tuuri organiseerijale tuleks tõesti ytelda suur aitäh ja virutada korralikult vastu vahtimist. Yks selle eest, et, teine selle eest, kuidas. Tallinn sobilikke kohti pungil täis ja huvilisi olnuks ka kyllaga. Kui isegi kasiinos neid nii palju oli, et lisalugu välja plaksutati. Ja meie lilled läksid asja ette, neid yle andma leiti kuskilt yks piiikk noorsand. Umbes kaks korda pikem kui harfihaldjas ise.
Pyhapäevane film oli ka mõnus. Mitte mingi kinokunsti tippsaavutus, aga vastas ootustele ja tegi tuju heaks. Mida on yldiselt rohkem kui näiteks Dostojevskist tahta võib. Hugh Grant ja kummaliselt viltuse suuga Drew Barrymore (kas tal on olnud infarkt?), "Muusika ja sõnad". Romantiline ja puha, lisaks 80ndate kõige halvem poplugu (kirjutatud nyyd takkajärgi). Hugh Grant peaks oma plaadile mõtlema, tal läheb see asi päris hästi. Peaasi on vältida puusaoppi.
Sellistest nädalavahedest on palju abi. Suure osa pingest sai maha. Kui nyyd veel peavalust kuidagi vabaneda oskaks.
Vaatasin täna Eesti Televisioonist "Meistri ja Margarita" esimest osa ja imestasin, kust kurat nad sellise tõlke võtsid. Vähe sellest, et Juudas Iskariot tõlgiti systemaatiliselt Juudaks Kariotist, vaesele Tacitusele omistati ka senitundmatu roppteos nimega "Anaalid". Kahjuks magasin tõlkija nime maha, keretäis läheb seega ETV-le.
Sinna see kevad läks. Ma ei tea, kuidas teil, aga meil tuli lumi maha.
***
Pole jõudnud veel korralikult tervekski saada, kuid töö juba tapab. Jube. Ja siis tahetakse mind igale poole. Kõik jääb hiljaks, kõike on palju, kõigega on kiire ja yks on puhkusel. Tavapärase pooleteise inimese asemel saab sel nädalal kahe tööd teha. Juhheirassa.
***
Pyha Patricku päeva magasin kah maha. Piinlik, ehkki mul poleks sellest midagi kasu olnud. Antibiootikumid ja alkohol ei sobi kokku. Kui kunagi aega saan (igatahes mitte varem kui kahe nädala pärast), pyyan vea ära parandada. Pool iiri viskit seisab kapis juba kaua? Poolteist aastat? No aasta vähemalt. Kahjuks meie poodides rohelist õlut ei myyda.
P.S. Olgu siin tähistamise korras link tykikesele Eesti ja Iiri yhisest ajaloost.
Joseph Iiri jakobiitide järeltulija Cornelius O'Rourke (vene- ja saksapärane nimekuju teadmata) syndis 1772 Tartus ja sai yheks toonase Venemaa suurematest väejuhtidest (mitte, et neid siis vähe oleks olnud). Teenis 1805 Kutuzovi käe all välja pyha Georgi ordeni, sõdis prantslaste ja tyrklastega, suri 1849 kindralleitnandina ning 1910 pystitati talle Serbias Varvarini linnakeses ausammas. Minge ja vaadake.
Kuuldavasti ja nähtavasti on Tony Blairi tudengiaegne bänd Ugly Rumours tagasi. Omal ajal jäi Blair töötuks ja pidi hädaga peaministriks hakkama. Kyllap oli vaadete muutmine talle valus. Näis, kas nyyd põrutab poiss vanasse ametisse tagasi või on vanade sõprade ees liiga piinlik.
Klassikapala "War. What is it good for?" jõudis igatahes allalaetud ostude edetabelis kuuendale kohale ja langes siis mystiliselt kahekymne esimeseks. No ei tea, miks britid oma peaministrit ei armasta. Või ei armasta teda BBC? Seal keelati lugu yldse ära.
Kahju kohe vaesekesest.
Tuleb loota, et uus koalitsioon eestlasi ergava kõrbepäikese alt koju kylmetama ei too. Muidu ei mängi Eesti Raadio enam Ansipit ka.
Ma saan aru kyll, et eestlaste keel on põhimõtteliselt väike ja kõik peksavad. Ja kui mõni võõras on seltskonnas, ronib eestlane oma keelega ise nurka, hakkab seal värisema ja pyksi tegema ning kisendama, kui koledasti teda taga kiusatakse. Ja et seepärast ei saa eesti vapper mehemeel eales lubada, et yhelegi võõrale tema pyhal mullal, kuhu eestlase esiisad juba roojasid (kui nad just mongolid või suulud polnud - vabandust, ikka kilid või mudakoonud), tolle isamaa, emakeel, eneseväärikus või aluspesu alles jäetaks: diskrrrimineerrrivad, rrraisad!
Ikkagi on imelik, kui eesti keele õpetaja räägib vene koolis venelastele (ja kellele kõigile veel, kelle jaoks eesti keel kolmas või neljas võib olla) syydimatul ilmel, kuidas eesti keel kõigi yhine emakeel on. Yhtne ja jagamatu, vaba ja võitmatu. Venelastele, udmurtidele, juutidele, lätlastele. One size, unisex. Uudistesaated näitavad seda ega leia kah, et miskit viltu oleks. Ja nii aina edasi.
Parim kaitse on rynnak. Lõikame kõigil keele suust ja siis imestame, miks meid ei armastata. No miks peaks keegi meist lugu pidama, kui meie endast lugu ei pea? Eneseväärikuse asi.
Nagu selgub aadressilt http://tee.galerii.ee/, tahab kamp toredaid inimesi käivitada veel yhe ajakirja. Sedapuhku ehitatakse "öko-, tervise-, vaimsuse jt sarnaseid teemasid kandev ning inimesi ühendada ja peegeldada püüdev ajakiri TEE".
Kõik muu on tore, ent mind teeb ettevaatlikuks sõna vaimsus. Mitte, et see iseenesest paha asi oleks, aga uuemas eesti keeles tähendab vaimsus valmidust uskuda, et jutlus paneb herned paremini kasvama, et 18. sajandi muusika mõjul moodustuvad vees korrapärasemad kristallid kui 20. sajandi muusikaga, et omnipotentse ja omnipresentse ainujumala olemasolu saab tõestada, ristates heebreakeelset piiblit arvutiga, et inimese optimaalne toiduvalik sõltub ta synnikuupäevast, et piisavalt kaua trummi tagunud inimene teab kõike kiviaja inimeste uskumustest, et Hitler on elus ja kolis koos kõigi sõpradega Antarktise jääkilbi alla või Maa sisse (Maa sees on teatavasti suurem maakera), et pyramiididega lennati Egiptuse ja Siiriuse vahet, et Maad valitsevad inimkostyymides sisalikud ja et kõik inimesed jagunevad kaheteistkymnesse sorti, mille saatus on raiutud lehesabadesse. Rahvausundilehed Kolmas Doktor, Kodusilm ja Kõhu... sorry, Päikesetuul.
Lootkem, et asi nii hull ei ole ja karidest suudetakse hoiduda. Paraku kipub igasugune ökoloogilisus viimasel ajal moodi minema ning moeasjad levivad eelkõige kergeusklike ja lihtsameelsete seas. Taevariik võib minu poolest nende päralt olla, maa peal keeravad nad aga kõik... mahedalt yteldes untsu. Ja nii ostabki suur osa inimesi mahetoitu sellepärast, et sellel on parem karma või kõrgsagedusväljas pildistatuna kenam aura.
Olen kahtlustav. Olen ettevaatlik. Olen skeptiline.
No ja siis? Selline ma olengi.
Loodan ikkagi parimat. Esialgu.
Syytuse presumptsioon.
Bretooni haldjas tuleb külla: Cécile Corbel.
Cécile Corbel: laul, keldi harf ehk telenn
Cyril Maurin: akustiline kitarr
Kolmapäev, 21.03 kell 19.00
Aravete Kultuurimaja (samas esitab Prantsuse muusikat Sven Kullerkupp)
Neljapäev, 22.03 kell 18.00
Narva Raekoda
Reede, 23.03 kell 19.00
Pärnu Ammende Villa
Laupäev, 24.03 kell 21.00
Tallinn Reval Park Hotel & Casino
Pühapäev, 25.03 kell 19.00
Tartu Sadamateater
Bretooni muusikast lühidalt
Legendaarne Prantsusmaa president Charles de Gaulle olevat kord õhanud: "Kuidas sa valitsed riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus juustusorti!" Prantsuse muusikaloolased võivat üles lugeda pea samapalju eri liiki torupille. Prantsusmaa on etniliselt kirev nagu ta on geograafiliselt vaheldusrikas. Kui riigi Vahemere-äärne lõunaserv on osa saanud ladina pärandist ja põhjapoolsed alad kattuvad germaani kultuuriruumiga, siis läänepoolseim maakond Bretagne kannab tugevat keldi pitserit.
Bretoonid on romaniseerunud keltide järeltulijad, kes olevat mandrile põgenenud Briti saartel edenevate sakside vägivalla eest umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Nende identiteet on korsiklaste ja baskide kõrval üks selgemini eristuvamaid tänasel Prantsusmaal. Bretoonikeelset kirjandust on säilinud 14. sajandist, kuid vanim muusikaga seotud ürik on 1839. aastal avaldatud "Barzaz-Breizh" – mahukas kogumik rahvalaule ja –luulet. Selle bretooni pärimuse hindamatu varanduse kogus rahva seast kokku aadlimees Hersart de la Villemarqué isiklikult. Bretooni pärandi säilitamiseks asutati 1970ndate alguses organisatsioon nimega Dastrum (bretooni keeles 'koguma'), mille arhiivides on tallel üle 30 000 helisalvestuse ning teist samapalju käsikirju, trükiseid ja fotosid.
Bretooni muusika kõige arhailisem säilinud vorm on a cappella tantsumuusika kan ha diskan, mida vaheldumisi, värss värsi haaval kannavad ette kaks lauljat või lauljate gruppi. Kepsakatele tantsudele kontrastiks on mõtlik ballaad ehk gwerz, mis on vajalik kas või selleks, et jalga puhata. Ometi ei ole see laul, vaid torupillimuusika, mis suveöised meeletud tantsupeod (festoù-noz'id) kõrvulukustavalt rõkkama paneb. Torupill on bretooni rahvamuusika kõige olulisem instrument ja selle traditsioonid sealmail on iidsed. Klassikaline torupilliansambel ehk bagad koosneb kõvast ja kärisevast bombardist, tagasihoidlikumat sorti torupillist binjuust ning põrisevast sõjaväeorkestri trummist. Kuid on ka mitmekümnetorulisi rügemente, mille sütitav sünkroonis puhumine on võrreldav tormiga, mis ähvardab jalad maast lahti kergitada. Bagad koos tantsijatega annab välja efektse show-trupi mõõdu. Puristide meelehärmiks on moodsatesse koosseisudesse pugenud pahatihti ka viiuldaja, akordionist ning – oh õudust! - elektrikitarrist ja nii edasi, kuni täiskomplektiga trummarini välja.
Tänapäeva tegijad
Monumentaalne figuur bretooni muusikas on siiani tegutsev Alan Stivell (sündinud Cochevelou), kelle isa oli üks unustusse vajunud bretooni harfi populariseerijaid. Stivelli 1971. aastal ilmunud kauamängiv "Renaissance of the Celtic Harp" oli väga edukas, äratades laiema kuulaja huvi mitte ainult bretooni harfi, vaid Iiri, Šoti ja Walesi rahvamuusika vastu tervikuna. Briti varajaste folk-rock-gruppide Steeleye Span ja Fairport Convention kõrval võib Stivelli pidada üheks esimeseks maailmamuusika pioneeriks Euroopas. Tema järgmisel albumil "Chemins de Terre" ("Maa rajad") täiendasid harfi, torupille ja iiri flööti rokk-muusikast üle võetud rütmigrupp, kusjuures kitarridel lõi kaasa teine bretooni kergemuusika suurkuju Dan Ar Bras. Kolmas kogu Prantsusmaa mastaabis mõjukas muusik on Erik Marchand, ansamblist Gwerz ja lennukatest maailmamuusika-projektidest tuntud laulja ja multi-instrumentalist. Seitsmekümnendatest peale on tegutsenud ka rokk-ansamblid Tri Yann ("Kolm Jaani"), Bleizi Ruz ("Punased Hundid") ja Sonerien Du ("Mustad Muusikud"); hilisematest tulijatest väärivad märkimist akustiliseltki gruuvivad Tud ("Inimesed"), Strobinell ja Bagad Kemper, kuid huvitavaid ansambleid on kindlasti rohkem kui kolm.
Kui valdavalt instrumentaalne tantsumuusika on olnud väljakutseks rock- ja džäss-muusikutele, siis bretooni ballaadid on inspireerinud eelkõige lauljaid ja harfimängijaid. Lauljatest on tuntuimad Andrea Ar Gouilh, Yann-Fanch Kemener, Youenn Gwernig, Kristen Nikolas jt.; harfimängijatest on hinnatud Anne-Marie Jan, Anne Auffret, Job Fulup, druiidi-välimusega Myrdhin ja kaksikvennad Ar Breudeur Keffelean.
Cécile Corbel
on noor laulja-helilooja, kelle elukutselise muusiku karjäär ei ole olnud pikk, kuid liigub kiireneval sammul ülesmäge. Tema esimesed heliplaadid "Harpe celtique & Chants du monde" ("Keldi harf ja maailma laulud", 2005) ning "SongBook" ("LauluRaamat", 2006) on äratanud tähelepanu keldi muusika ringkondades Prantsusmaal ja angloameerika riikides. 2005. aasta suvel võitis ta tiitli "Paris Young Talent", millele on lakkamatult järgnenud kutseid ja pakkumisi. Cécile on musitseerinud koos mitmete tippudega (Alan Stivell, Helen Flaherty, Lunasa, Ousmane Touré); ta on osa võtnud festivalidest üle Prantsusmaa; kontsertreisid on teda viinud Belgiasse, Tšehhimaale, Inglismaale, Austraaliasse ja juba kaks korda USAsse. Tiheda esinemisgraafiku tõttu on Bretagne'i neiu end sisse seadnud Pariisis.
Cécile Corbeli hääl paitab kõrvu, vooligu see siis bretooni-, prantsus- või ingliskeelseid meloodiaid. Neiu sulnis välimus ja olek kannatavad võrdlust haldjaga mõnest keldi müüdist. Nobedad näpud libisevad üle harfikeelte nagu kullaketrajal üle imelise lõime, võludes iidsest keldi pillist välja hallidest aegadest pärit helikristalle. Kriitik on kirjutanud: "Cecile elab muusikat, see on tema viis end jagada ja avada. Seda võib tunda ja kuulda tema lauludes, mis on ehtsad õrnuse pärlid." (Ouest France)
Cécile Corbeli muusika on segu keldi poeesiast ja bretooni ballaadidest, autoriloomingust ja Prantsusmaa eriilmeliste regioonide mõjutustest kuni Vahemereni välja. Meloodiline muusika lummab nii koolieelikut kui ka kuldses eas kuulajat.
Muusikat ja pilte otse omanikult:
www.myspace.com/cecilecorbel
www.cecile-corbel.com
Nyyd siis jälle haige. Juba kolmat päeva, ehkki ma pyhaba hommikul veel nii arvata ei osanud. Õhtul, kui 38,8 käes, siis kyll.
Yhtpidi võttes paistab see tõbi viimasel ajal hirmus popp olevat. Kõik muudkui jäävad yksteise võidu. Kõigil umbes 39 või 40 kraadi, nõrkus ja tatitõbi.
Teistpidi olen mina vist ainus oma tutvusringkonnast, kes seda juba teist tretti läbi käib, ja ma ei oska tõve populaarsusele mingit mõistlikku põhjendust leida. Okei, esimese korraga võtsin seitse kilo alla, aga enamik sellest oli vedelikukadu ja taastus paari päevaga. Yldiselt on see seina mööda tuterdamine ja pearinglus ikkagi ysna vastik. Halvematel päevadel on käe tõstmine raske töö, pärast seda tahaks kohe magada. Tagatipuks olen vist osanud poptõve tavalise kõhugripiga liita, kaks nädalat juba kestab see rõõm. Noh, kaalule peaks hästi mõjuma. Räägi veel ainevahetuse kiirendamisest. Ehkki praegu ei taha syya niikuinii.
Vähemalt saan endale antibioodid ja perearsti. Mis ma Tallinnas elades järvamaise perearstiga peale hakkan, ei oska kyll ytelda. Ehk on uhkem tunne. Käin mööda tänavat ja karjun möödujatele: "Mul on perearst! Mul on perearst!"
Avastasin, et valimised polegi veel läbi. Hämmastav. Minu jaoks on nad ammu otsas.
Eks mul ole kogu sellest tsirkusest veel asju hinge peale jäänud kyll, aga ma räägin sellest ajapikku ja rahulikumalt. Hunt nende valimistega. Ausalt yteldes olen neist jamadest juba väsinud ning on ysna ykskõik, mis tulemused tunahomme välja kuulutatakse. Arvatavasti tuleb Savisaare valitsus hoolimata sellest, kuidas päevalehtede netilugejad ennast vastupidises veenda pyyavad. Miks Ilves just suurima protsendi saajale ettepaneku teha lubas ning mis näoga ta veel neli aastat KeRale otsa põrnitseb, on tema mure.
Pealegi yhtis lõpuosa minu jaoks 39se palaviku ja iiveldusega ning neist on mul mõneks ajaks kõrini, aitäh. Teinekord.
***
Tõvega õnnestus vältida mõningaid tulemisi ja lahkumisi ning ysna mitut tööd (mõnda kyll ajutiselt). Jäin ilma kahest synnipäevast, millest on tõesti kahju. Sain loetud paar asja, mida ammu tahtsin, ja ei yhtki neist, mida vaja olnuks. Ärge mind nutma ajage, ma nutaksin kummeliteed. Meega.
***
Kui teil on kavas lähema kymnekonna aasta jooksul haigeks jääda, kolige Tallinnast ära. Kuhugi kaugele. Võib-olla siis leiate endale mõne arsti, kellest on kasu.
***
Taasavastasin pisut Borgest. Pimedus polegi nii halb, ehkki nõuab paremat mälu kui mul. Krafinna arvab ka nii.
Veel leidsin enda mälu ja interneti soppidest imažistid ja Ezra Poundi ja Wallace Stevensi, kellele polnudki varem osanud tähelepanu pöörata. Peaks ajaloo ja teooriaga taas rohkem tööd tegema.
***
On kummalisi asju ja meeldivaid asju. Vahel ei ole need samad ja vahel on. Ja mõne asja yle mõtled veel aastaid hiljem: kuidas sellega siis õigupoolest oli?
Posts
All Comments
