Armastus betooni vastu

Sa armastad hirmsal kombel betooni.

Lapsepõlvest peale oled sa tundnud selle suhtes patust kirge. Lasteaias pyydsid sa varastada nappe hetki, mil teised lapsed ega kasvatajad sind ei näinud, ning hiilisid aianurgas seisva betoonposti juurde. Sa imetlesid selle kurrulist pinda, aukudest paistvat roostes armatuuri, selle unustamatut lõhna. Miski ei lõhna nii nagu kevadine betoon päikese käes. Mõnikord, hästi salamisi, nii et sa seda endalegi tunnistada ei julgenud, katsusid sa seda keelega.

Vanemaks saades pyydsid sa seda vähehaaval koguma hakata. Kodulähedases pargis oli sul rohkem kui mitu peidikut, kus sa väikesi betoonitykikesi varjasid. Vahel kaevasid sa oma aarded maasse, teinekord sokutasid need puuõõnsusse linnupesa alla. Paar korda pyydsid sa betooni ka koju tuua, ent sellest tuli iga kord varem või hiljem pahandus. Mõnel õhtul nutsid sa omaette – nii raske oli su lähikondsetel sind mõista. Ei peeta ju selliseid soove noortele kaugeltki sobilikuks. Harva oskavad inimesed puhast ja yllast armastust hinnata, räägitagu sellest siis kui palju tahes.

Oli ka ränki hetki. Vahelejäämisi. Mõnigi inimene hakkas yht-teist kahtlustama. Ehk ongi su eraelu just seepärast nii kirev ja heitlik olnud, et keegi ei suutnud sind lõpuni võluda. Tõeliselt ei suuda sa ihaldada ju yhtegi meest ega naist, su meeled ja hing vajavad yksnes betooni. Või kui ehk leiduks kusagil Lapi tundrul või Uurali mägedes valumeister, kes suudaks luua elusa naise betoonist…

Ent see kõik on siiski amatöörlus, napid lainesäbarad suure betoonimere pinnal. Su salajasim ihk on alati käinud tõelise, päris, ehtsa betooni järele – seesugust betooni ihkab su meel, mis oleks veel betoonilisem, betonaalsem kui betoon, mis justkui polekski sellest ilmast. Sa tahad profibetooni.

Vahel on elul meie jaoks meeldivaid yllatusi. Mõnikord väiksemaid, mõnikord suuremaid. Harva, ylimalt harva pakub saatuse loos aga me sygavaimate soovide täitumist. Just praegu on selline hetk.

Sul on imeline, harukordne võimalus kirjutada reklaamartikkel Profibetoonist. Su meeled võivad selles kymmelda ja sukelduda selle sygavikesse, sa võid kutsuda betooni avalikult ja häbenemata kõige õrnemate hellitusnimedega, mida sa elades suudaksid välja mõelda. Haara sellest võimalusest kinni ja ytle betoonile kõike seda, mida sa temast nii kaua mõelnud oled! Ära pelga olla hell ja intiimne, ära hooli võõraste arvamusest – kui sa ei tee seda nyyd, ei pruugi sa elades saada teist niisugust šanssi. Kasuta seda!



P.S. Selgituseks: võtsin endale kaela yhe reklaamartikli ja nyyd ei jaksa seda valmis kirjutada. Tuleb veenda kolleege.