Bretooni haldjas tuleb

Bretooni haldjas tuleb külla: Cécile Corbel.

Cécile Corbel: laul, keldi harf ehk telenn
Cyril Maurin: akustiline kitarr

Kolmapäev, 21.03 kell 19.00
Aravete Kultuurimaja (samas esitab Prantsuse muusikat Sven Kullerkupp)

Neljapäev, 22.03 kell 18.00
Narva Raekoda

Reede, 23.03 kell 19.00
Pärnu Ammende Villa

Laupäev, 24.03 kell 21.00
Tallinn Reval Park Hotel & Casino

Pühapäev, 25.03 kell 19.00
Tartu Sadamateater


Bretooni muusikast lühidalt

Legendaarne Prantsusmaa president Charles de Gaulle olevat kord õhanud: "Kuidas sa valitsed riiki, kus on kakssada nelikümmend kuus juustusorti!" Prantsuse muusikaloolased võivat üles lugeda pea samapalju eri liiki torupille. Prantsusmaa on etniliselt kirev nagu ta on geograafiliselt vaheldusrikas. Kui riigi Vahemere-äärne lõunaserv on osa saanud ladina pärandist ja põhjapoolsed alad kattuvad germaani kultuuriruumiga, siis läänepoolseim maakond Bretagne kannab tugevat keldi pitserit.

Bretoonid on romaniseerunud keltide järeltulijad, kes olevat mandrile põgenenud Briti saartel edenevate sakside vägivalla eest umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Nende identiteet on korsiklaste ja baskide kõrval üks selgemini eristuvamaid tänasel Prantsusmaal. Bretoonikeelset kirjandust on säilinud 14. sajandist, kuid vanim muusikaga seotud ürik on 1839. aastal avaldatud "Barzaz-Breizh" – mahukas kogumik rahvalaule ja –luulet. Selle bretooni pärimuse hindamatu varanduse kogus rahva seast kokku aadlimees Hersart de la Villemarqué isiklikult. Bretooni pärandi säilitamiseks asutati 1970ndate alguses organisatsioon nimega Dastrum (bretooni keeles 'koguma'), mille arhiivides on tallel üle 30 000 helisalvestuse ning teist samapalju käsikirju, trükiseid ja fotosid.

Bretooni muusika kõige arhailisem säilinud vorm on a cappella tantsumuusika kan ha diskan, mida vaheldumisi, värss värsi haaval kannavad ette kaks lauljat või lauljate gruppi. Kepsakatele tantsudele kontrastiks on mõtlik ballaad ehk gwerz, mis on vajalik kas või selleks, et jalga puhata. Ometi ei ole see laul, vaid torupillimuusika, mis suveöised meeletud tantsupeod (festoù-noz'id) kõrvulukustavalt rõkkama paneb. Torupill on bretooni rahvamuusika kõige olulisem instrument ja selle traditsioonid sealmail on iidsed. Klassikaline torupilliansambel ehk bagad koosneb kõvast ja kärisevast bombardist, tagasihoidlikumat sorti torupillist binjuust ning põrisevast sõjaväeorkestri trummist. Kuid on ka mitmekümnetorulisi rügemente, mille sütitav sünkroonis puhumine on võrreldav tormiga, mis ähvardab jalad maast lahti kergitada. Bagad koos tantsijatega annab välja efektse show-trupi mõõdu. Puristide meelehärmiks on moodsatesse koosseisudesse pugenud pahatihti ka viiuldaja, akordionist ning – oh õudust! - elektrikitarrist ja nii edasi, kuni täiskomplektiga trummarini välja.

Tänapäeva tegijad

Monumentaalne figuur bretooni muusikas on siiani tegutsev Alan Stivell (sündinud Cochevelou), kelle isa oli üks unustusse vajunud bretooni harfi populariseerijaid. Stivelli 1971. aastal ilmunud kauamängiv "Renaissance of the Celtic Harp" oli väga edukas, äratades laiema kuulaja huvi mitte ainult bretooni harfi, vaid Iiri, Šoti ja Walesi rahvamuusika vastu tervikuna. Briti varajaste folk-rock-gruppide Steeleye Span ja Fairport Convention kõrval võib Stivelli pidada üheks esimeseks maailmamuusika pioneeriks Euroopas. Tema järgmisel albumil "Chemins de Terre" ("Maa rajad") täiendasid harfi, torupille ja iiri flööti rokk-muusikast üle võetud rütmigrupp, kusjuures kitarridel lõi kaasa teine bretooni kergemuusika suurkuju Dan Ar Bras. Kolmas kogu Prantsusmaa mastaabis mõjukas muusik on Erik Marchand, ansamblist Gwerz ja lennukatest maailmamuusika-projektidest tuntud laulja ja multi-instrumentalist. Seitsmekümnendatest peale on tegutsenud ka rokk-ansamblid Tri Yann ("Kolm Jaani"), Bleizi Ruz ("Punased Hundid") ja Sonerien Du ("Mustad Muusikud"); hilisematest tulijatest väärivad märkimist akustiliseltki gruuvivad Tud ("Inimesed"), Strobinell ja Bagad Kemper, kuid huvitavaid ansambleid on kindlasti rohkem kui kolm.

Kui valdavalt instrumentaalne tantsumuusika on olnud väljakutseks rock- ja džäss-muusikutele, siis bretooni ballaadid on inspireerinud eelkõige lauljaid ja harfimängijaid. Lauljatest on tuntuimad Andrea Ar Gouilh, Yann-Fanch Kemener, Youenn Gwernig, Kristen Nikolas jt.; harfimängijatest on hinnatud Anne-Marie Jan, Anne Auffret, Job Fulup, druiidi-välimusega Myrdhin ja kaksikvennad Ar Breudeur Keffelean.

Cécile Corbel

on noor laulja-helilooja, kelle elukutselise muusiku karjäär ei ole olnud pikk, kuid liigub kiireneval sammul ülesmäge. Tema esimesed heliplaadid "Harpe celtique & Chants du monde" ("Keldi harf ja maailma laulud", 2005) ning "SongBook" ("LauluRaamat", 2006) on äratanud tähelepanu keldi muusika ringkondades Prantsusmaal ja angloameerika riikides. 2005. aasta suvel võitis ta tiitli "Paris Young Talent", millele on lakkamatult järgnenud kutseid ja pakkumisi. Cécile on musitseerinud koos mitmete tippudega (Alan Stivell, Helen Flaherty, Lunasa, Ousmane Touré); ta on osa võtnud festivalidest üle Prantsusmaa; kontsertreisid on teda viinud Belgiasse, Tšehhimaale, Inglismaale, Austraaliasse ja juba kaks korda USAsse. Tiheda esinemisgraafiku tõttu on Bretagne'i neiu end sisse seadnud Pariisis.

Cécile Corbeli hääl paitab kõrvu, vooligu see siis bretooni-, prantsus- või ingliskeelseid meloodiaid. Neiu sulnis välimus ja olek kannatavad võrdlust haldjaga mõnest keldi müüdist. Nobedad näpud libisevad üle harfikeelte nagu kullaketrajal üle imelise lõime, võludes iidsest keldi pillist välja hallidest aegadest pärit helikristalle. Kriitik on kirjutanud: "Cecile elab muusikat, see on tema viis end jagada ja avada. Seda võib tunda ja kuulda tema lauludes, mis on ehtsad õrnuse pärlid." (Ouest France)

Cécile Corbeli muusika on segu keldi poeesiast ja bretooni ballaadidest, autoriloomingust ja Prantsusmaa eriilmeliste regioonide mõjutustest kuni Vahemereni välja. Meloodiline muusika lummab nii koolieelikut kui ka kuldses eas kuulajat.

Muusikat ja pilte otse omanikult:

www.myspace.com/cecilecorbel

www.cecile-corbel.com

...ja te mitte ei aimagi, mis tuli teha, et seegi tykike reklaami välja kaevata.
Minuni jõudis tekst oHpuu kaudu Hannes Pikkatilt. Kas ta tegi selle ise või sai veel kelleltki, ei oska ytelda. Mina toimetasin natuke.

Kust pileteid saab, kaua kestab, palju kohti on ja kus täpselt see asi Revalis toimub (hotellis? kasiinos? majaesises parklas?), ei tea.

Igatahes tahan ma seda näha.


P.S. Võimalik, et just taganttorkimise tõttu saab asjast asja. Ostke, varastage või laenake reedene Äripäev!