Uus leid nekromantia varasalvest

Inglise surnumanajate ametiyhisuse jõupingutusi kroonib viimaks edu: aprillis ilmub J. R. R. Tolkieni uus raamat. Eks ta natuke naljakas ole, autor suri 1971. aastal (36 aastat tagasi), kuid tekst kirjutati kokku alles nyyd. Doktor Frankenstein tuleb meelde.

Niipaljukest viitsin ma tolkinismis kyll puritaan olla, et Jorrti poja Christopheri kompilatsioonidest vähem pidada kui elusa Tolkieni raamatutest. Kuulsa isa poeg on muidugi kasulik olla, samas on kuidagi kurb, kui kogu elu ainult sellele kulub. Keegi võiks kirjutada Christopheri eluloo pealkirja all "The Man With No Life of His Own".

Ei, kirjanike käsikirjade hilisem avaldamine on tegelikult täiesti normaalne. Aga teatud suurusjärgust alates muutub see juba naeruväärseks, kui ka kõik poearved omaette raamatuks kirjutatakse: 200-lehelise raamatu keskel jupike koryfee algset teksti ning ymber hulk nimetute palgakirjanike vahtu. Kui hull see asi "Hurini laste" puhul on, saab näha. Äkki on täitsa loetav. Ehkki raamatuks valamisele kulunud aeg ei anna eriti lootust - kui "lihvimisele" nii kaua aega läks, ei pruugi originaalist suurt midagi järel olla.

Nagu yteldud, eks saab siis imet näha.