Muusika ja sõnad: Käberlinski

Laupäev oli yks ärajäämiste päev.

Kõigepealt jäi ära roheliste yldkogu. Ega sellest polnudki midagi paha, sai mööda linna käidud, asju ostetud, reisibyrood kylastatud ja hiinakas söödud. Vabaduse platsi nurga taga on nimelt yks ysna mõnus hiina restoran. Talvel oli seal natuke kõhe, kuid nyyd polnud vigagi. Ja eks talvelgi sai kõhedus rohelisse teesse uputatud.

Vahepeal vist suurt midagi ära ei jäänudki. Sekeldamine ja sebimine. Aga kui kavast meeldejäänud aja järgi kella kaheksaks Olympicusse läksime, yteldi kyll, et Cecile Corbél alles veerand kymme esineb. Käberlinski tuli meelde ja "Dante juubel".

Selle nahka läks siis ka õhtune kinoskäik. Millest polnud midagi paha, kino oli ka järgmisel päeval alles, ise vähem unine ja piletid odavamad.

Minu jaoks oli Corbél ysna täpselt kõike seda, mida tahtsin ja ootasin. Või isegi pisut rohkem - vaatamata sellele, et ta ise oli oodatust mõnevõrra pisem. Mis siis sellest, ega ma teda sööma pidanud. oHpuu kui tantsu- ja folgihuviline kyll porises pisut, aga mulle kõlbas igati. Väga lai kava oli muidugi, Iirist Tyrgini, kõiki neid olnuks huvitav ka pikemalt kuulda. Samas arvasin ma varem, et ega ta yle tunni kyll esine, võib-olla isegi kolmveerand või nii - kell ka juba palju. ("Väiksed bretoonid kõik magavad juba...") Läks hoopis oma poolteist tundi.

Kasiino kui niisugune ei ole minu jaoks samavõrd juba paik kui mõnele muule, kuid kontserdi jaoks see tõesti ei sobinud. Igatahes mitte selle muusika tarbeks. Yldiselt olid kohalikud kyll ysna kenad ja viisakad, kundedest ukerdas aga mõni otse esineja nina eest mööda ja seletas valju häälega. Taustamuusika keerati kyll õnneks maha, ent masinate totrad tilinad jäid ning vahepeal tuli kuskilt kaugemalt ka taust korraks tagasi. Meenutas Vanemuise kontserdisaali, kus kunagi yhe Vene koori esinemise ajal proovisaalist rokkimine läbi kostis. Hooti tuikav peavalu parema kõrva taga ei mõjunud ka muidugi hästi (nyyd siis kuuendat päeva juba). Konjak oli hea, kuid peavalu vastu ei aidanud.

Ei, lõppkokkuvõttes oli tore. Peaks uurima plaadiostuvõimalusi.
Ning kogu selle tuuri organiseerijale tuleks tõesti ytelda suur aitäh ja virutada korralikult vastu vahtimist. Yks selle eest, et, teine selle eest, kuidas. Tallinn sobilikke kohti pungil täis ja huvilisi olnuks ka kyllaga. Kui isegi kasiinos neid nii palju oli, et lisalugu välja plaksutati. Ja meie lilled läksid asja ette, neid yle andma leiti kuskilt yks piiikk noorsand. Umbes kaks korda pikem kui harfihaldjas ise.

Pyhapäevane film oli ka mõnus. Mitte mingi kinokunsti tippsaavutus, aga vastas ootustele ja tegi tuju heaks. Mida on yldiselt rohkem kui näiteks Dostojevskist tahta võib. Hugh Grant ja kummaliselt viltuse suuga Drew Barrymore (kas tal on olnud infarkt?), "Muusika ja sõnad". Romantiline ja puha, lisaks 80ndate kõige halvem poplugu (kirjutatud nyyd takkajärgi). Hugh Grant peaks oma plaadile mõtlema, tal läheb see asi päris hästi. Peaasi on vältida puusaoppi.

Sellistest nädalavahedest on palju abi. Suure osa pingest sai maha. Kui nyyd veel peavalust kuidagi vabaneda oskaks.