Kunst on oopium rahvale

Pärast pikka viivitust panen yles ka pildid narkootikumidest, mida ma noortele myysin.


Selle pildi juures võlus mind ta rahulikkus.
Ma leidsin, et mul on just midagi seesugust rahulikku vaja. Leian ikka veel.
Kaugemalt vaadates tundub, et valgus paistab eesmistest lainetest läbi.
Ja linnud paistavad miskid pardid olema, arvan ma.
Arvutis ei näe see pisike ruut kyll sugugi sama hea välja kui päriselt.


See meeldib mulle veelgi rohkem.
Millegipärast meenutavad need mäed "Kääbikus" kujutatuid. Ainult on palju rahulikumad.
Ja mulle meeldib, kui peenelt kõik sõnajalad on välja joonistatud.
Tahaks pilti nii lähedalt vaadata, et sinna sisse ära kaod.

Mõlemad maalid on sellised, mida annab vaikselt istudes tundide kaupa sisse hingata, kuni oled neist ja nende maailmast läbi imbunud, kannad neid endaga kaasas ja lõhnad nende järele, levitad mere või metsa, soolase kiviranna või mägilume ja kuuseokaste hõngu.

Minu jaoks on tähtis, et mu majas elutsev kunst poleks kõige muu kõrval ka liiga intensiivne, karjuv, nii nagu tänapäevane kunst kuritihti on. Mullegi peab selle kõrval ruumi jääma.
Sellise kunstiga saan ma yhes toas elatud kyll.