Hämarikuelu: läbi raskuste kahtluste poole

Sain täna põhilehega seitsme paiku valmis ja lootsin varsti kodu poole astuma hakata. Pisipudinad - haltuura nii-ytelda - võtsid aga sedapalju aega, et liikuma saades oli kell ammu kaheksa läbi.

Seisin vihmas ja jutlesin telefoniga. Eile kylmetanud, täna märg, sall hommikuse kiiruga koju ununenud, kaabu salli kõrval mytsiriiulis. Minutid tilkusid, siis nirisesid, ei trammi ega bussi. Lõpuks logisesin Vabaduse platsile.

Õhtu otsa mõtlesin, et astun koduteel poest läbi, ostan kyyslauku ja veel yht-teist ning kypsetan endale kerge tõvevastase eine. Lontsisin siiski tunnelisse, et uurida seal kuulu järgi seisvat võileivaputkat. Jutt jumala tõsi, seisis kyll. Aga 18.30ni avatud söögikohad on minu jaoks suuresti mõttetud. Tunneli teises otsas polnud enam kohviautomaatigi. Alles ta sinna pandi. Automaat tuli, automaat läks.

Tilkusin peatusse ja uurisin tahvlit. Veel kymme minutit vihmas? Tänan, ei. Lontsisin tuldud teed tagasi, võtsin nutumyyrist raha ja läksin kaema, misasi on see Baieri kelder, kus ma kunagi käinud polnud.

Täiesti ontlik asutus ja suuresti inimtyhi. Mingit imetoitu ma seal ei näinud, aga ega ma seda sinna otsima läinudki, akna peal helendavale hõbelusikasildile vaatamata. Kysisin baieri vorstikesi, rohelist teed ja Jägermeistrit ning sain kõike. Maitses, nagu baieri vorstikesed, roheline tee ja Jägermeister. Tee oli hea ja mõnusas soojapidavas kruusis, JM kylm ja klaas higine, vorstikõrvane hapukapsas köömnetega ning ahjukartulid pisut teistsugused kui eestlastel tavaks - meil on nad paremates kohtades pisut kuivemad ning halvemates kohtades kärsanud või siis lihtsalt ylessoojendatud keedukartulid. Sealsed olid pealt pruunid ja seest mahlased, vahelduseks täitsa paras.

Mobiililevi lauas polnud, võtsin tee kõrvale hoopis kotist Delovõje Vedomosti. On meil selline leht, mida eestlased enamasti ei tea ning suur osa venelasigi pole kuulnud. Ehkki mis imet seal ikka, olen näinud ka eestlasi, kes Äripäeva elus näinud pole. Nii et yllatus jäi seekord ära.

Huvitav, et sama lehe erikeelsed väljaanded niivõrd vähe omavahel suhtlevad. Alles kiitis ÄP juhtkiri Ansipit ja avaldas valitsusele igatepidist toetust, nyyd nurises DV juhtkiri rahva kannatuste yle Ansipi kapriiside tõttu. (Samas nimetab asutuse yks osakond teisele tehtavat tööd haltuuraks, nii et mis sealt siis ikka tahta.) Muud ma seekord lugeda ei viitsinudki kui pronkssõdurisse puutuvat viit lehekylge, pea eelpalavikust paks. Kyllap homme olen haige. Aga põnevat leidus sealgi kyllaga.

Vahva oli näiteks DV statistika. Eesti lehtedes pole ma justkui väga märganud lihtsaid ja selgeid kokkuvõtteid kogu selle jama võimalikust mõjust Eesti majandusele. Seal oli niisugune kastike täitsa olemas, ehkki selle sisu eestikeelse meedia arvamustega täielikult ei yhildunud. Näiteks yteldi Vene transiidi osa Eesti SKPst olevat 25-30%. Tõsi, iga selline hinnang on kohvipaksu pealt ennustamine. Kust neid täpseid numbreid ikka nii väga võtta, pealegi on iga firma mõjuala märksa laiem kui tema enda kontor ja hoov. Inimesed saavad palka ja kulutavad selle kuhugi, ettevõte ise tarvitab kõikvõimalikke teenuseid ja ressursse, mis tema otsese äriga ei seostugi, lisaks veel võimalikud ymbrikupalgad ja muu varimajandus, kapitali varjatud liikumine ja segaste omandisuhetega tytarfirmad. Samas on eesti lehtede oletused olnud 5-15%, nii et vahe on kaks kuni kuus korda - kyllaltki silmapaistev erimeelsus.

Ega see muud ytlegi, kui et me näitame endale asju nii, nagu me tahame neid näha. Kui me soovime uskuda, et Vene mõju meie majandusele on minimaalne, leiame vahendeid enda veenmiseks. Kui tahame uskuda, et see ulatub kolmandikuni me majandusest - leidub põhjendusi sellelegi. Kui tahame uskuda, et pronkssõdur ei meeldi peamiselt lumpenile, linnaalusest kanalisatsioonist vihmaga väljauhutud morlokitele ja guglunkidele, paneme lehte peamiselt poeryystajate fotosid. Kui tahame näidata töörahva õiglast viha, avaldame pilte yhtses rivis sammuvate rahvahulkadest ja brutaalsetest politseinikest. Igal juhul jätame kõrvale need fysiognoomiad, mis meie mõttelaadiga ei sobi. Ning selles ei ole tegelikult midagi ebaloomulikku: kõik ei saa korraga meie tähelepanu fookuses olla, midagi tuleb välja valida, loomulikult nopime siis sõpradele saatmiseks ja massiteabevahendites levitamiseks sellised yksikjuhtumid, mis meie arvates olukorrale iseloomulikud on, mis kajastavad peale konkreetse fakti ka midagi suuremat, juhusliku pealispinna taga kangastuvat symbolit või protsessi.

Objektiivne meedia on sama reaalne kui objektiivne teadus või objektiivne suhtumine yleyldse: et faktidele kuidagi läheneda, peame neist juba varem midagi arvama, taolised arvamused mõjutavad aga meie valikuid ja tõlgendusi. Dialektiline traagika, traagiline dialektika: objektiivne saab olla ainult objekt. Subjekt peab kandma oma saatust ning ta parim võimalus on endale oma subjektiivsust tunnistada. Kui ta seda ei tee, on ta elu lihtsam, tema mõtted on õiged, pyhad ja head ning ta teod õiglased, tema elu on kerge ning sydametunnistus rahulik.

Tänan, eelistan enda oma koos kogu selle ambivalentsuse ning kahtlustekyllasusega. Minu maailm on kirevam.
Lähipäevil muidugi ysna nohune.