Tilisang

"Misasi on due diligence?" nõuab kyljetoimetaja. "Selle kohta on Wikipedia artikkel ka, aga mul pole aega seda lugeda."

Mul pole jälle viitsimist. Välistoimetaja peast ei mäleta ja rohkem suurt kedagi nii hilja enam lehes polegi. Aga midagi siiski koidab.

"Oot-oot, see oli vist yks sõiduk..." Lappan kiiruga "Võõrsõnade Leksikoni". "Käes! "Diližanss, rahvakeeli ka tilisang - postitõld XVII-XVIII sajandil." Ja et due on see, mis peab tulema või on asjakohane (pay the devil his due, eks ole), siis on see ilmselt saabuv postitõld."

Minu argumentatsiooni toetab ka asjaolu, et Narvas tegeleb transpordiga salapärane OY Dilizans ja Tjumenis on sellenimeline reisifirma. Lehte läheb siiski välistoimetaja pakkumine "ostueelne analyys".

Noh, peaasi, et kõik õnnelikud on.

Iseendale

Mälestusi on liiga palju. Nyyd tulevad nad kõik robinal ega jäta hingamisruumi.
Kui mul kõnelda paluti, ei osanud midagi rääkida. Las räägivad teised ja targemad. Ma ei saa endagagi hakkama.

Inimest annab ikka pagana hästi kokku pakkida. Yheksakymmend viis aastat läheb pisikesse puust karpi, mil miskipärast sooned sees, ning sellega põõsa alla auku. Nagu poleks asigi.

Kevadeõhk oli lumekuhilate vahel terav ja joonistas sabiina kadaka iga okka eraldi välja. Umbes nagu filmis, kus esiplaanil liigutav näitleja on jäänud korralikult tausta sulandamata ja tundub olevat peale kleebitud. Niisamuti kinda, mis hauakaevaja tagumikul taskust välja turritas, kuni ta nägi välja nagu hull kana.

Kel midagi ytelda pole, ei peaks minu poolest yldse kõnet pidamagi. Ehkki nende järele tundub nõudlus olevat. "Teda võib nimetada Eestimaa sajandi inimeseks, sest ma olen kõiki Eestimaa sajandi inimesteks nimetanud." No tõepoolest, shut the fuck up. Põletamise hea kylg on see, et põletatu ei saa naerma hakata ega midagi sapist ytelda. Kus selle häbi ots.

Kes nyyd seal aias toimetab? Ei tea ja ega vist õieti tahagi teada. Pole juba kymme aastat teadnud, mis siis enam. Vanasti sai ikka kuuri taga kaemas käidud, kuidas lumikellukesed kuuri varjus varakult päikest uurisid. Puškiiniad ja tulbid ja pojengid ja kes kõik.

Nyyd on kirjad vastamata, tööd tegemata. Ning minu poolest jäävad veel mõneks ajaks. Igasugu tegelased vaidlevad kuskil, arutlevad mingite paberite ja jaamade ja mille iganes yle... Ei tundu see kuidagi minusse puutuvat. Tehku, mis tahavad.

Maksan arved ära ja võib-olla vastan mõnele yksikule kirjale. Homme, ylehomme. Mitte täna.
Sant aeg, sandid päevad.

Mida võib filmidest õppida?

Aeg-ajalt meeldivad mulle õpetlikud filmid.

Näiteks vaatasin ma paari päeva eest vahvat liikuvpilti ".45", mis rääkis, et perevägivald on halb, iirlased ja lesbid aga head. Tore moraal, olen täiesti nõus.

Täna lõpetasin just mulluse filmi "Shoot 'Em Up" (kuidas iganes seda ka eesti keelde ei tõlgitud), kus oli yks rott, yks koer ja palju porgandeid. Põhimõtteliselt "Porgandite öö", võiks öelda. Aga kuna sellenimeline film meil juba on, siis "Porgandite päev". Selles oli suisa mitu tarkusetera.

Näiteks õpetati seal liigse moraalitsemiseta, et kohviga luristada ei ole ilus, ning et rada vahetades tuleb näidata suunatuld. Et porgandid on nägemisele head, yteldi isegi otse välja. Kõigele lisaks kaotas yks mu lemmikuid Paul Giamatti filmi lõpu eel oma sydame - või midagi muud sellesarnast.

Kirjandusele teeb moraal yksnes halba, heas filmis on väike tarkusetera aga soola või, veel parem, sojakastme eest.

Proovin järgmiseks kas siis "Vantage Pointi" või "Book of Secretsit". Entel-tentel-trikatrei... Näis, mida õpetlikku neist veel leida võib.

Porknaist on kasu.

Iiri keele õppevideo

Yks äärmiselt tululik õpetus.

Ilm on hukas

Vahing viis oma laiba enda korteri ukse taha, dušinurga torust ei lähe enam vesi alla ja nagu yks tähele pani, joodi roheliste yritusel pudelivett.
Ma ei näe siin mingit seost.

Jäneste ylestõus: häid munavõtteid!

Kukupai munavärvipõhjenduse kommentaarides kysib sjgelle:

Mis seos on ülestõusmisel ja jänestel, kes on ka kuidagi selle püha sümbolid?
Kas siin ei ole ühendatud kuidagi lihavõtted(paastu lõpp), JK ülestõusmine ja kevade saabumine, uue elu tärkamine(munad, pajuurvad ja jänesed).

Uurisin pisut seda teemat ja vastan: kõik on lihtne. Kui surnut teeskleval jänesel mune värvima hakata, tõuseb ta kohe yles.

Sygavamate huvidega munalistele teatab Wikipedia artikkel Easter Bunny siiski veel järgmist:

The Easter Bunny is a mythological rabbit who brings gifts and candy to children on the Easter holiday, most likely based on pre-Christian customs honoring the fertility goddess Eostre.

Ja edasi:

The German and Amish legends were most likely rooted in European folklore about hares' eggs which seems to have been a confusion between hares raising their young at ground level and the finding of plovers' nests nearby, abandoned by the adult birds to distract predators. Hares use a hollow called a form rather than a burrow. Lapwings nest on the same sort of ground, and their nests look very similar to hare forms. So in the Spring, eggs would be found in what looked like hare forms, giving rise to the belief that the hare laid eggs in the spring.

Nii et kõigi jännusõprade kurvastuseks peab nentima, et jänestel pole ylestõusmisega mingit pistmist ja ka Jeebus oli juut, mitte jänes.

S...t päev

Käisin yritusel kohas, kuhu ma varem pole sattunud ja seniste andmete põhjal arvatavasti ka tagasi ei lähe.

Pildistasin

asfaldikujulist käbi käbikujulisel asfaldil,

sammalt lume all

ja sammalt lumeta,

vaikelu

ja vaikelu prygikastiga,

tutsakaid

ning unise maja silma

poolkinnisena piilumas.

***

Et santi uudist võib juba ammu oodata, ei tee teda paremaks.

Kuidas eristada prominente prominentidest?

Arendasin yksvahe teooriat, et lehe arvamuskyljele pääsemiseks on vaja jõuda teatud konstandini, mis on arvaja tuntuse ja arvamuse silmapaistvuse korrutis. Mida prominentsem arvaja, seda sisutum võib olla arvamus. USA või Vene president ei pruugi praktiliselt midagi ytelda, leheruumi jagub talle ikkagi. Samas peab tundmatu tegelase arvamus olema lehte mahtumiseks tõeliselt terane ja asjalik.

Tegelikult on see muidugi bullshit.

Mitte yksnes ei ole tundmatul kujul mõttetu lehetoimetusi tylitada, vaid eri valdkondades on ka erinevad prominendid. Kultuur pole majandus, teadus pole sport. Eks see kõik ole muidugi mõistetav. Naljakas on vaid vaadata, kuidas yhes vallas saavutatud Nobeli preemia ei tähenda teises midagi; vaja on Nobeli preemia suurust käivet.

- Noh, võtame näiteks Linnart Mälli...
- Kelle?
- Täpselt.

Minul majandustausta pole; seevõrra ei orienteeru ma selle valdkonna tegijates. Teisest kyljest on mu jaoks veider, kuidas Toivo Asmeri muidu tore jutt ta poja ralliharrastusest myyakse maha äriseminari pähe.

Aga noh, miks ka mitte. Eks ma harju ja õpi.
Silmaringi laiendamine on alati kiiduväärt.

Eksitusest syndinud jutlus

1. Eksitus

Läksin neljabal jälle kirikukontserdi õnge.
Millal ma ykskord õpin, et ykski kirikuõpetaja ei suuda jätta head muusikat solkimata?

Eesti kristlike kirikute tõmblused võitluses viimaste hingede pärast on mõistnud kirikukontserdid kui usuliselt neutraalse žanri väljasuremisele. Järele on jäänud vaid kontsert-jumalateenistused.

Kahju. Mõne asjaga ma tõesti ei yhildu.

Lõpuks oli kirikus kaks inimest, kes said tynga: mina ja, nagu yks hiidlasi kohta käiv jutt ytles, "miis sääl tuusi siis". Okei, "Pal-tänava poiste" ja "Karupoeg Puhhi" tsiteerimine oli hea leid.

Samas lisandusid mu vaimsetele kannatustele ka fyysilised. Loodame, et ma oma tagapingis rohkem kui saja krooni eest ei nihelenud.


2. Lyhike jutlus neljapäeva puhul

"Ööl, mil Jeesus ära anti, andis tema oma jyngritele käsu: armastage yksteist."

See kõik on yliväga tore, kuid mida kristlikud vaimulikud sellest teavad? Parimal juhul armastavad nad elu jooksul yht või kaht inimest, mõnes usulahus aga ei yhtegi. Omast arust on nad pööranud palge oma jumala poole; see võib nii olla, ent igatahes seisavad nad seljaga inimeste poole. Ja kui keegi pöördubki nende poole, igatsedes armastust, tõukavad nad ta huilates ja kisendades ära. Miks peaks mõni jumal võtma omaks need, kes ei võta omaks inimesi?

Mis teha, Ištar teadis neist asjadest rohkem kui Jeesus. Ja kes ei tea, ei saa ka õpetada.

The Good, the Bad, and the Delfi

Ei viitsiks Leedo juhtumist praegu kirjutada, aga kuna klassivend kah EPLis arvas, siis kommenteerin lyhidalt.

Kysimus pole ju yldse roppustes. Kysimus on kahes asjas: esiteks, kas on mõtet nõuda kommentaaride eeltsensuuri ja teiseks, kus on laimu piirid.

Esimene kysimus on lihtsam. Eeltsensuur tähendab, et igas kommentaariumis peab keegi kõik kommentaarid läbi lugema ja vastavalt asutuse enda pelglikkusele need avaldama. Tõenäoliselt on see enamasti yhe kliki kysimus, syvenemisaste sõltub tegelikest kohtuasjadest ja -lahenditest.

Äripäeva terve päeva kommentaarid loeb läbi yhe tunniga. (Tekstihulga poolest; artiklite vahet lippamine võtab tõesti rohkem aega.) Delfi oma 10 000 kommentaariga päevas peab samas ilmselt mitu inimest juurde palkama. Aga nende ärimudelis on kommentaarium ka olulisem, ÄP oma ei loe keegi.

Lõpuks jääb pihku kaks iva: kas eeltsensuur muutub ylearu kulukaks ja kas see tähendab, et pärast paari kaotatud kohtuasja ei pääse "juriidiliselt ebakorrektsed" arvamused enam avalikkuse ette. Eks nende kahe järgi tulebki otsustada.

Siit jõuame teise kysimuseni. Nagu meie värske õiguskantsler juba kuulutanud on (jah, selline libe joklus käib mulle närvidele), ei ole näiteks maadevahetustehingutes mingit korruptiivsust, kuni kedagi pole syydi mõistetud.

Tuletame hetkeks meelde, kui paljud kohtuasjad lõpevad mitte õigeksmõistmisega, vaid kohtuvälise lahendiga, syydistuse vale formuleeringu või tõendite puudulikkuse tõttu. Ja siis mõtleme veel kord.

Tegelikult on see olemuselt filosoofiline kysimus. Kui hämaral tänaval tuleb mulle vastu kodanik, kes võtab taskust väitsa, sellega minu arvates yhetimõistetavaid žeste tehes motiveerib mind rahakotist loobuma ja seejärel lahkub kiirustades, kas ta on siis pätt? On's ta röövel ja kaabakas?

Ei teps, sest kohus pole teda syydi mõistnud. Ja päris paljud - ma ytleks, et suisa hämmastavalt paljud - inimesed leiavad, et kuni pole kohtuotsust, ei tohi eraisik ega ajakirjanik tema kohta seadustikus kasutatavaid termineid kasutada. Sõltumata sellest, mida "kahtlustatav" mulle teadaolevalt teinud on, edaspidi teeb või kas ta kohtusse yldse iial jõuabki.

Mina pean säherdust arvamust kyll vaieldavaks, aga kahtlemata on niisugune seisukoht olemas. Ja ysna tõenäoliselt näeb niimoodi eufemismidega kaetud maailm palju kenam ja lillelisem välja. Kui sõber osutab teisele teene ja teine suhtub temasse ametialase lahkusega, on see ju palju kaunim kui kole sõna "korruptsioon".

Ja ma mõistan täiesti kõiki leedosid, kes ei taha, et neid nimetataks neljatäheliste sõnadega nagu "m...n", seitsmetäheliste sõnadega nagu "s...pea" või kymnetäheliste sõnadega nagu "k...ptant". Kui seekord kohtus õnneks läheb, võib selle eest kaevata kohtusse kõik lehed, portaalid ja eraisikud ning edaspidi tohib julgelt ytelda ainult "minu isikliku arvamuse kohaselt mulle isiklikult ebasympaatne inimene" - kui tsensor selle koleduse muidugi läbi laseb.

Senikaua ärgu see aga metsa mingu, kes hunti kardab.

Mitte, et ma ise naljalt Delfis käia viitsiks. Ent kui mina seal ei käi, ei näe ma ka yhtki valu, mis Leedot sinna ajaks. Ärgu siis lõhkugu talvist jääteed, et oma praamidele rohkem reisijaid sundida. Ja jätku Vabaduse plats Tallinnas rahule, va asympaat sihuke.


P.S. Vt ka näiteks selliseid linke:
http://del.icio.us/oop/vjatsheslav_leedo
http://del.icio.us/oop/leim
http://del.icio.us/oop/sõnavabadus
http://del.icio.us/oop/korruptsioon
http://del.icio.us/oop/maadevahetus

Usupimedus

Vahel ilmub lehes uudiseid, mida on liiga lihtne kommenteerida. Nagu lapse käest kommi ära võtta. St, juhul, kui laps eriti vastu ei viitsi hakata. ("Anna mulle ka!" - "Okei.")

Päevaleht ytles:

Indias kaotas nägemise ligi 50 usklikku, kes pingsalt otse päikesesse vaatasid ja lootsid seal Neitsi Maarja kujutist näha.
Kottayami piirkonna murelik meditsiiniteenistus on lasknud üles panna suured sildid, mis teatavad, et kuulujutud Neitsi Maarja ilmumisest päikesesse ei vasta tõele, vahendab The Telegraph.

Samuti hoiatavad plakatid otse päikesesse vaatamise ohtude eest. See ei ole usklikke peletanud ja nad kogunevad endiselt selle maja juurde, mille elanik nägi Neitsi Maarja ilmutust esimesena.

Praeguse seisuga on kohalikku haiglasse pöördunud 48 pimedaks jäänud inimest.

Uute pimedaksjäämiste vältimiseks on isegi piirkonna kirikud meedikute survel ime tunnistamise ametlikult tagasi võtnud.

"Kõigil meie patsientidel on sarnane haiguslugu ja sümptomid. Neil on reetinal fotokeemilised põletused pärast pidevat päikesesse vahtimist," selgitas kohaliku haigla silmaarst doktor Annamma James Isaac.

Võimaliku kommentaari märksõnad oleks ilmselt obskurantism, usupimedus, kirikus pekstav loll, masendav ja Darwini auhind.

Niisugustele inimestele pole Haige Mõistuse Syndikaati vaja.

Põrgusse kõik riigikogu palgad

Yldiselt mind see Postimehe-Ekspressi ylesässitatud riigikogu palkade teema ei huvita. Aga Silver Meikari blogist leidsin niutsuva vaimustusega ("siiski ei ole IRL-i kõik liikmed läinud populismi libedale teele") tsiteeritud jupi Lauri Vahtret P-mehe kommentaariumist:

Sidumine miinimumpalgaga on absurd. Ajakirjanikest on väga alatu lasta inimestel nõuda miinimumpalgaga sidumist, sest sel juhul muutuks miinimumpalga tõstmine võimatuks (!). Uskuge või mitte, aga nii see on: seadus ütleb, et riigikogu ei tohi omaenda palka muuta. Kui palk on seotud miinimumpalgaga, siis järelikult ei saa miinimumpalka tõsta.

Noh, sama loogika alusel ei tohi siis siduda ka keskmise palgaga, sest muidu ei või riigikogu teha midagi, mille tulemusena keskmine palk tõuseks. Ei ainsatki otsust, mis eestlaste elujärge võiks parandada. Ses mõttes samasugune jura kui kogu see protestki.

Ei ole jah kõik IRLikad populismi libedale teele uisutama läinud, Lauri Vahtre yksi teebki tireleid ja kaari. Noh, vähemalt sellel teemal.

Selge see, et kuluhyvitistega toimuv ajab mässama kõik, kes ka tegelikult 5000 krooniga läbi peavad ajama. Aga samas on kogu riigikogu palgandus niikuinii puhas asendustegevus. Meil on negatiivne riigieelarve, syvenev isolatsionism, väljasuremishysteeria, pidurduv majanduskasv, konveieritega massiylikoolid ning lollusepõhine majandus. Mis kuradi palgad? Mis kuradi riigikogu?

Mis teha tahad, tee kohe

Koju tulles nägin, kuidas meie maja aia taga seisid kaks noort tytarlast. Olid sinna tassinud aiast laua ja tooli ning kleepinud plangu peale mingid sildid. Arutasid omavahel: "Ähh, keegi ei osta ju." Laua peal paistsid olema pajuvitsakimbud või midagi sellesarnast. Katsusin neist keset lagedat kaarega mööda hiilida, kaabu varjus syydlaslikult muheldes ja suur raamatupakk kaenlas.

Tuppa jõudes mõtlesin, et kui varsti taas välja lähen, ostan neilt suurema pundi urvalisi ja viin sõbra naisele kylakostiks. Aga kui ma ykskord omadega valmis sain, oli juba hämar ja polnud aiataguses ei lauda ega tydrukuid. Aia kyljes seisis vaid silt "Avatud pood". :(

Tiibet põleb

Hannes Rumm piriseb, et Andres Herkel ja Silver Meikar kyll kiruvad Hiina tegutsemist Tiibetis, aga ise ometi midagi ei tee. Hakaku lehes kirjutamise asemel parem riigikogu Hiina yhenduse liikmeid boikoteerima või pangu ette riigikogu ametlik avaldus sel teemal. Esimene peaks vist olema reductio ad absurdum või on Rumm lihtsameelsem kui ma tahaks uskuda, teise puhul ei mõista ma, miks ta avaldust ise ei algata. Tore mõte ju.

Nojah, Herkeli juttu võib mugavusprotestiks nimetada kyll. Rummule jääb siis mugavus ilma protestita. Ent Tiibeti yhendus võiks riigikogule niisuguse avalduse ette panna siiski, isegi kui Hiina Kommunistliku Partei sõbrad selle maha hääletavad. Kui muud ei saa, lasku vähemalt paar pauku õhkugi.

Tasub soovitada riigikogu rohelistele, kellest 2/3 kuulub Tiibeti toetusryhma. Seda enam, et kui EPLi uskuda, edastab toetusryhma esimehe Aleksei Lotmani sõnu ajakirjanikele mingil mystilisel põhjusel hoopis Reformierakonna pressinõunik. Aga noh, tegelikult pole ju tähtis, kelle õlg vankri all on - peaasi on see kraavist välja saada.

Yldiselt paistab eestikeelne blogosfäär Tiibetisse suhtumises siiski yhtne, kuigi mitte väga rikkalik: näiteks siin, siin, siin, siin, siin, siin ja siin. Yks huvitav leid oli ka, mis sellesse ritta päris hästi ei lange.

Pekingi olympiatuli Lhasas.
Laenatud Kirikirjast,
nemad ilmselt kuskilt mujalt.

P.S. Tegin ise kah, mis sain. Eestil Tiibetiga eriti majandussidemeid pole, nii et pikalt jutuks ei saa võtta, aga nupsaka panin ikka lehte. Kui nyyd muidugi järele mõelda, on Tiibetis viimaste rahutuste mahasurumise käigus tapetud juba mitte kaks, vaid ligi kolm korda sama palju inimesi, kui Eesti Pekingisse olympiale saadab. St, kui Õhtulehe jutt kolmekymnest ikka tõele vastab. Aga no sõbralik riik ja rahulik elu, miks ei peaks kõik sinna tahtma, eks ole. Loodetavasti läheb ka Pullerits.

SMS-odekolonn

Sirje soovitas mõne päeva eest odekolonnijoojatele head ja odavat napsi pakkuda. Minu arust on see ysna sama kui pakkuda SMS-laenuga end lõhki laenanuile odavaid telefone ja tasuta SMSe. Sirje arvas seepeale:

aga ma ei ole nõus SMS-laenu ja alkoholismi võrdlemisega. SMS-laen ei ole sõltuvus nagu näiteks kasiino. kui inimesel on vähem raha raiskamiseks, ma ei usu, et ta näiteks vargaks hakkaks, et ikkagi kasvõi ebaseaduslikult raha saada.

Tulge mulle jah ytlema, et SMS-laen ei tekita 3000 krooni kuus teenivas inimeses sõltuvust. Bullshit, täiesti konkreetselt tekitab.

SMS-laenud ei ole mingi probleem reklaamides suitsukatteks kujutatud rikaste vanemate võsukestele, kes taskuraha läbi löövad; laenud on probleem neile, kes oma sissetulekuga välja ei tule ja võtavad laenu igapäevakulude katteks. (I ja II tuludetsiil, nagu Malle Salupere armastab ytelda.) Sellisel juhul kandub võlg kuust kuusse ja muutub elajalike intresside tõttu väga kiiresti veel suuremaks probleemiks kui varasem rahapuudus.

Laenudest kui niisugustest on abi yksnes neile, kel on vaja teha yhekordne suurem väljaminek ning kelle pysisissetulekust pidevalt nii palju yle jääb, et piisab ka laenumakseteks. Ses suhtes on traditsiooniline pangandus märksa eetilisem: maksejõuetut inimest ei koorita kylma rahuga põhimõttel "pooltelt saame papirulli kätte ja kui pooled kärvavad, mis see meid kotib". Normaalne pankur selliseid lihtsalt jutule ei võta ning vaatamata rahapuuduses vaevleja emotsioonidele on see kõigi jaoks parem.

Aga kuna SMS-laenudest tekib jama vaid neile, kes laenuturu yle otsustajate isiklikku tutvusringkonda ei kuulu, siis seda oluliseks sotsiaalseks probleemiks ei peetagi. Sirtsu enda jutt on suurepärane näide: "Ise on nad syydi, kes käskis laenata!" Ytle seda siis, kui miinimumpalgaga kaht last toita yritad.

Kogu mu kynismile vaatamata vahel siiski hämmastab, kui kylma kõhuga lastakse edulugude varjus vohada täiesti dickenslikul röövkapitalismil. Noh, eks see ole sama nähtus, millest räägib "Pöidlakyydi käsiraamatus" Douglas Adams: inimestel on ainulaadne oskus nende arvates sobimatuid asju mitte näha.

The Sweeneywick Toddicle

Kaks filmi järjest on ysna paljuvõitu - eriti, kui mõlemad head on.


"Spiderwicki kroonika" meeldis mulle juba raamatutena. Holly Black on yks mu lemmikkirjanikke (just lõpetasin järjekordse raamatu, "Valiant") ning Tony DiTerlizzi on Planescape'i loojana legendaarne.


"Sweeney Todd" vääris kõiki kahtlusi. Okei, teatud kindel mall ses muidugi on: Tim Burton, Johnny Depp, muusika ja koledused... Aga päris hea mall. Huvitav, kas muusikal kah sama hea oli? Või, veel enam, oletatav ajalooline mister Todd?

Takkajärgi signore Pirelli alias Collins Boratina tuvastada oli kah päris lõbus.

Igatahes ei saa seda filmi verevaeseks nimetada. Ma ytleksin suisa, et mahlakas.

Lihapirukat tahaks.

Telefonikõne

- Sa ei kujuta ette, mille mina leidsin!
- Noooh?
- Rapsiõli - basiiiiiilikuga!
- See kõlas nyyd, nagu tal oleks väiksed pojad.
- Kuule, on jah.

Usalda mind!

Tänast hommikut alustas Windows Defender lärmiga: appi! appi! Yks pisike programm on paha! Väga paha! No mitte päris väga! Natuke paha! Võib-olla! Appi!

Lähemalt uurides ytles kodanik Gates nii:
"This potentially unwanted software is detected by the Microsoft antispyware engine. Technical details are not currently available."

Circulating - No
Affected operating systems -
Affected software - Not specified
Infection rating - Low
Recovery difficulty - Easy
Damage rating - Low
Transmission rating - Low

Hmmmmmmmm. Tead, Pisike ja Pehme, mine sa ka õige...

Give me your trust, said the queen on her throne,
for I must bear the burden all alone.
Trust me to lead and to judge and to rule,
and no man will think you a fool.
But trust is the sound of the grave-dog’s bark.
Trust is the sound of betrayal in the dark.
Trust is the sound of a soul’s last breath.
Trust is the sound of death.

Kaks Aasia teemat: Eesti maine ja Dali-laama

Kristo Nikkolo kirjeldab oma Aasia-blogis Jaapani politsei ja kaitseväe maskotte ning yldisemalt seda, kuidas jaapanlased kasutavad oma maa ja riigi tutvustuseks animaatorite abi. Õhkab sinna sekka, et Eesti politsei reklaamib end pigem macho'de džiibirallina, ent kus ikka jaapanlased...

Aga meil on ju ka animaatorid. Ilmakuulsad. Või, noh, nii me armastame kujutleda vähemalt. Ilvese-maadam on nyyd parema lobi peal, annaks järgmised miljonid parem Priit Pärnale?

Welcome to Tagurpidiantsla!

Kui Jaapanit ma veel suhteliselt hästi mõistan, siis Tiibetiga on asi segasem. Pikemat aega ringleb netis ja nyydseks on jõudnud blog.tr.ee edetabeli tippu dalai-laama isiksuse test.
Aru ma ei taipa: mis pagana pärast peaks ma dalai-laama isiksust testima? Ma isegi ei tunne teda.

Pealkirjas ei ole kirjaviga.

Iirimaa kuulsaid poegi, vol. 6: Luka Bloom

Luka Bloom.


Yks lugu - "Monsoon"...


...ja teine lugu - "I'm a Bogman".

Kahjuks on see video lõpust kuidagi veidralt tyhi ja teine Youtube'is leiduv esitus on natuke liiga... entusiastlik.Tavapäraselt on see lugu ikkagi ysna ... ei oskagi head sõna leida. Tasane. Sygav. Roostepruun ja turbalõhnaline.
Mh, no eks mulle meeldivad sood ja rabad ka.

Avastasin enda jaoks hiljuti sellise koha nagu LiveIreland.com, kus on ka kaks kanalitäit raadiot rohke sedasorti muusikaga, mispeale minu kõrvad sulamett ja myrri jooksma hakkavad. Sestap kuulan kodus öö läbi raadiot ja hommikul tuian uimaselt ringi, kirudes, et netiraadio empekasse ei ulata. Eluaeg olen head muusikat nõrkemiseni armastanud.
Kaaaaaaaif.

Saadame ministrid ilma peale laiali

Tänases Postimehes esines varipeaminister Mart Laar. Kord tõsis ta ministeeriumeid yhest Eesti otsast teise, kord reformis haldust. Uhke vaadata, just nagu mingi ammetimees kohe. Kõigele lisaks lubas veel järgmistel valimistel Reformierakonnale peksa anda ja Tartu ära võtta.

Ministeeriumite hajutamise mõte on tore. Aga miks ainult Tartusse? Regionaalministri võiks saata näiteks Narva. Või Võrru. Muidu nad istuvadki ainult Tallinnas ja teavad regioonidest sama palju kui keskkonnaminister keskkonnakaitsest.

Keskkonnaminister, muuseas, võiks kolida Matsallu. Las tutvub keskkonnaga ja loendab linde. Saab ehk mingil hetkel aru, miks loodust vahel ka kaitsta võiks. Praegu käib ainult ringi ja märatseb, et lollid piirangud jäävad ehitustele ette.

Ja majandusministri kupatame Lätti. Või ei, parem läkitame sinna suisa peaministri. Sel oleks oma tululine kylg ka: kui Ansip juba niigi Ventspilsis resideerib, oleks lätlastel plass ausammast rajama hakata. Pigem maksaksid meile renti selle eest, et Ansip igal tööpäeval yheksast viieni postamendi otsas kirjutuslaua taga istub. Saame vähemalt osagi transiidirahast tagasi.

Laari ennast pole vaja kuhugi saata, ta seikleb niikuinii kogu aeg mööda ilma ringi. Pigem võiks välisministri talle kaasa anda: näe, sõida kah ringi, poiss, õpi teisi maid tundma. Enne ära koju tule, kui lauakombed kyljes ja keeled suus.

Tubli mees see Mart, palju häid mõtteid peas. Just nagu oleks heade mõtete linnas käinud.

Vabadusauk

Mina suhtun kõikvõimalikesse sammastesse ja monumentidesse ysna kyyniliselt. Maailm on neid täis ja enamik ei pysi kellelgi meeles. Ikka kipud igapäevaselt mööduma mõnest, mille kohta ei oska kysijale vastata, kelle või mille puhuks või auks see pystitati. Suurem jagu neist on minu arvates raha raiskamine, seda enam, et ega nad ka erilist kunstielamust paku.

Enamik sambaist - jällegi - on olemuselt peenisepikendused, olgu siis (ylistatu või ylistaja) isikliku või rahvusliku peenise tarbeks. Ei tea, kas uus klaasrist ikka on kõrgem kui lätlaste monustaat? Igatahes on see järjekordne lisandus vulgaarfreudistlikult yteldes falliliste objektide ritta.

Ega see anna veel muidugi põhjust nuriseda, fallilised objektid on populaarsed ja kõigile yhtviisi mõistetavad. Ainult kole yheylbaliseks läheb see tsirkus. Isegi kui soovitakse jääda sellesama vulgaarfreudismi raamesse, võiks seda vahelduse huvides teistviisi rakendada. Kas ei võiks Eesti rahva vabadusaadet tähistada hoopis vabadusauk?

Veidrate tähenduste otsijaile pakuks see palju rohkem mängulusti kui sammas. Vabadussõja mälestajate jaoks võiks see olla auk, kuhu Eestit rynnanud vaenuväed sisse sadasid. Kyynikute tarbeks võiks see tähistada auku, mida yks eestlane teisele alatasa kaevab. Ajaloolastele võiks see meenutada hiiglasliku arheoloogi labidajälge, või siis ehk auke Eesti ajaloos - semiootikute keeli "katkestuste kultuur". Ja nii edasi ja nii tagasi.

Kui selle augu põhja aga teha tasuline parkla, on selle yle õnnelikud ka Tallinna Isa Edgar Savisaar ja Saaremaa hertsog Vjatšeslav Leedo. Kaevetööd võib tellida mõnelt muult Keskerakonna sponsorilt. Ja iga autoparkija, sõltumata soost, saab tunda siirast fyysilist rõõmu isiklikust osalusest fallilises tegevuses. Auku sisse - august välja. Auku sisse - august välja. Nii kuni ogaruseni.

Mõttel on jumet, mis?

Kolm läbikukkunud maailmakirjeldust

Postimees jutustab pikalt (1, 2, 3, 4, 5) ilmakuulsast sotsioloogist Immanuel Wallersteinist, kes Tallinnas ka Eesti lehtedele intervjuusid andis. Tema põhisaavutused on Põhja-Lõuna vastandusele osutamine ja maailmasysteemide teooria looimne.

Wallerstein on näide futuroloogilise lähenemise ohtudest: pyydes tabada tulevikku, hakatakse ignoreerima olevikku. Ent tulevikku ei saa prognoosida teleoloogiliselt, lähtudes pelgalt oma kujutlustest ning kasutades oleviku kirjeldamiseks vaid neid vahendeid, mis sobivad soovitava tulemusega. Kusjuures kysimus pole neomarksismis; olen ka palju huvitavamaid neomarksiste lugenud.

Teatud jooned pärinevad muidugi spenglerlikust kujutlustest, et tsivilisatsioonid (Wallersteini lähenemises ja terminoloogias siis maailmasysteemid) sarnanevad elusolenditele, kel on oma loomulik eluiga ja arengustaadiumid. Kunagi meeldis see mõte mullegi. See vastandub nii positivismist pärinevalt kujutlusele yhiskonna aina kiirenevast arengust kui ka tänapäeva majandusteaduse vaikivale eeldusele, et maailm on alati olnud selline nagu täna ning ka jääb igavesti samasuguseks.

Majandusteadus, mõistagi, vajab igikestvuse illusiooni ellujäämiseks ja eneseõigustuseks. Ei saa ju ausalt ytelda, et tänapäevane logistika ja elektrooniline pangandus on muutnud maailma majanduse struktuuri 15, 30 või 100 aasta tagusega võrreldes tundmatuseni ning meil pole õrnimatki aimu, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Siis lastaks majandusteadlased lihtsalt lahti ja algaks yleyldine paanika. Moodne majandus on harjunud nii kiire raharinglusega, et sinu taskust jaemyyja kontole liikumise jooksul teeb dollar kolm tiiru ymber maakera ja finantseerib kaht tosinat äri. Kuidas see käitub, kui rahaarterid ummistuvad ja algab tõeliselt yleilmse kriis, ei tea tegelikult ykski kurat. Võib olla vaid ähmaseid aimdusi, seepärast ei oska keegi ka adekvaatselt reageerida. Pangad kõhklevad ja ebalevad, pyydes balansseerida tegevusetuse ja varem tulemusi andnud võtete kordamise vahel. Äkki läheb õnneks?

Progressiusk on neist kolmest kontseptsioonist ehk kõige ahvatlevam, kuna selle poolt on teatud vastuvaidlematud tõendid. Puhttööstuslik periood on majanduses kestnud tõesti märksa vähem aega kui sellele eelnenud etapid, ehkki feodalismi ja orjanduse vastandlikkus või paralleelsus ning nende mõistete rakendatavus maailma mastaabis on muidugi ysna kahtlased. Ja ikkagi tähendab usk aina kiiremasse arengusse, et spiraali lõpus peab tulema pauk või paradiis, kuna jätkuda see ei saa - muidu näeme paarikymne aasta pärast yhiskondi, mis vahelduvad kiirusega kymme tykki sekundis. Kommunismiteoreetikud valisid igavese paradiisi, pessimistlikumad ökofašistid ja kyberpunkarid räägivad vikerkaarelt allakukkumisest. Poliitikas õnnestub maha myya mõlemad, nii nagu kinoturul ostetakse yhtviisi hästi õudukaid ja romantilisi komöödiaid. Oma loogika on kummalgi lahendusel, paraku yksnes teooriasisene.

Aga ega tsivilisatsioonide potililledeks maalimine parem ole. Praktika ei tõesta selles suhtes tegelikult midagi. Tsivilisatsioonidel on muidugi teatud yhisjooni või sarnaseid käitumismalle, samas on ajalooline kontekst igal juhul erinev, nii et iga võrdlus jääb tinglikuks ja iga juhtum kordumatuks. Wallerstein pyyab liita Spengleri algselt progressivaba mudeli positivistliku arenguga, et vältida kiireneva progressi probleeme. Tulemus kahjuks lihtsalt ei veena.

Hiina-käsitluses torkab muu kõrval silma, et nagu paljud Lääne teadlased, ei suuda ka Wallerstein kujutleda eri yhiskonnakorraldusega riikide olemasolu. Kui sa oled kõik elupäevad veetnud ysna yht nägu riikides, on raske mõista, et mõni võib olla fundamentaalselt teistsugune. Siis hakkadki korrutama, et dollar on igal pool sama ning partei käskudega juhitava Hiina ja oma tugevalt rahvusliku varjundiga kapitalismi harrastava Jaapani saab Korea ning Kagu-Aasiaga samasse föderatsiooni suruda vähimagi probleemita, puhtalt geograafilise läheduse põhjal. Yeah, right.

Kujutleme nyyd korraks Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Saksa Föderatiivse Vabariigi liitmist aastal 1955: relvajõududeta lääneosa piire valvavad ameeriklased, idaosas võimutseb Stasi. Läänes möllab eraettevõtlus, idas minnakse rivis kolhoosi heinateole. Ja siis pannakse kaks majandust kokku. Okei, tänapäeva Hiina on pragmaatiline ja teeb kapitalismile teatud mööndusi, ent see ei puuduta ideoloogiat. Parteil pole mingit kavatsust võimust loobuda. Yhiskonda juhitakse ikka sama raudse käega ning kui poliitilistel põhjustel vajalikuks peetakse, korraldatakse järgmine kultuurirevolutsioon või suurpuhastus ilma, et hiirgi piiksataks.

Venemaa ja Euroliidu allianss on veidi realistlikum. Vaevalt Venemaa sisepoliitika seda siiski võimaldaks. Ja mis puutub Euroopa ja USA vastasseisu, siis peavad Ameerika opositsionäärid seda tihti sygavamaks kui see tegelikult on. Õigupoolest jääb USA siiski Euroopast piisavalt kaugele, et enamikul eurooplastest oleks seal toimuvast kama. Isegi kõik poliitikahuvilised ei suuda presidendivalimiste kandidaate peast yles lugeda - mina ka mitte. Blokke moodustatakse yhiste vaenlaste vastu - ja iga tõsiseltvõetav vaenlane on lähedal, tavaliselt suisa naaber.

Praeguses situatsioonis on ilmselt kõige ausam tunnistada, et meil puuduvad head vahendid yhiskonna, majanduse ja ajaloo adekvaatseks kirjeldamiseks. Me võime koguda tohutult fakte, kuid ei oska neid tõlgendada. Varasema kogemuse alusel ehitatud mudelid varisevad yksteise järel ning nende auke yksteise kyljest lappe lõigates katta ei õnnestu. Kunagi pyyti astronoomias epitsyklite teooriat parandada, lisades algselt lihtsasse systeemi aina uusi kohendusi. Kui planeet ilmselgelt ringi mööda ei liigu, poogime yhe ringi kylge teise, sinna kolmanda ja nii edasi - et ainult systeemi yle parda ei peaks viskama. Paraku ei hakka iga hinna eest venitatud teooriad kunagi reaalsusele vastama. Vaja on midagi uut.

Prygiostujuht

Väike tubli Lapsuliblikas viitab Kortslehele ja kirjutab sellest, kuidas vähem prygi tekitada. Vaatasin siis kah nõuanded yle. Olen vist suuremat osa järgnevaist kommentaaridest juba rääkinud, kuid kes seda ikka mäletab.

Nädalajagu toitu korraga osta on hea. Kui sul on auto, hiiglaslik kylmik ja hästisäiliv toit.

Olen proovinud näiteks tomateid (minu põhiline köögivili) mõneks päevaks varuks osta. Ei seisa, rõibad. Mis siis veel nädalast rääkida?

Kartulikott võib ju tore olla, aga ei mahuks mul kuhugi. Komposter, muuseas, kah mitte. See-eest pole ka biojäätmeid. Yksi olles linnas neid lihtsalt ei teki: riisi ma ei koori, kurke-tomateid kah, ammugi siis liha. Ainult igasuguseid purke kipub kyll tulema, maisi on tõlvikutena osta kole kallis ning lahtised hapukurgid ei taha jällegi seista. Mahlu ja purgisuppe oma taarasse yldse ei myyda ning enamasti tekib poeskäiguvõimalus ootamatult, või mul siis alati taarat kaasas on. See rohkem nende jaoks, kelle elu on regulaarne ja poodlemist aega ette planeerida. (Miks korraldavad igasugu asju enamasti need, kelle meelest asustavad maad vaid pensionärid ja koduperenaised?)

Katsun vähemasti poest paberkotte võtta. Aga igas poes ei ole. Ja olgem nyyd ausad, 4/5 ajast neid Eestis maha toetada ei saa, vees ja lumes liguneb põhi alt ära. Vihmaga on asi niikuinii paha. Nii et vahel neid õnnetuid kilekotte ikka tuleb - ja märksa enam kui prygi jaoks kulub.

Klaaspakendikonteineri leidsin kohaliku Kolde poekese eest. Mis ylejäänutega teha, ei tea. Lähikonnas ei tundu pakendikasti olevat ning linna kodulehel on enamik sellekohaseid linke vigased. (Muide, Tallinna uus kodukas on ilge käkk. Ma lihtsalt pidin seda ytlema, olen end mitu korda välja vihastanud.) Õuel on kastid biojäätmete (kas kuskil on myygil yheliitriseid biokilekotte? ma suuremaid ei vaja), paberi ja muu jaoks. Hmh.

Ela ja ole siis, nagu oskad.

Teoreetiliselt tooks palju rohkem kasu see, kui me suudaks töö juures mingi jäätmesortimise läbi suruda, olgu või vähemalt paberi jagu. Enamik inimesi ei suuda ette kujutada, kui palju yhes lehetoimetuses paberit kulub. Kusjuures tihtipeale täiesti ylearuselt. Vahel leitakse printerist raamatuid, millele keegi nädala jooksul järele ei tule. Igatahes on mõned inimesed prygisortimise teemal sõna võtnud ja ettepanekuid teinud, ainult et asjapulgad reageerivad sellele umbes sama palju kui surnud silk kassilõhnale. No ja keda see yllatab?


P.S. Ise tegin vähemalt otsa lahti. Hakkasin tööl oma lapakaga käima ning IT-osakonna väitel pole sellesse võimalik printereid installida. Nagu selgus, pole vajagi: failid on palju mõnusamad. Paberisääst missugune, tehke järele.

Kaheksanda märtsi liikumine

Naistepäeva puhul õnne naistele, nendega võrdsustatud isikutele ja kõigile muile, kes end miskipärast puudutatuna tunnevad.

Pilt tuli siit.

Sõjaturundus

Kodanik Offf väljus hiljuti oma ametialasest liivakastist ja pakkus rea nõuandeid, kuidas Vabadussõda noortele maha myya:
* realistlik action-film ehk bojevik täiskasvanuile;
* seriaal tiblasid peksvast rambost teismelistele;
* arvutimäng mõnel heal sisseostetud mootoril;
* multifilm idast tulevaid kolle tõrjuvast kangelaste kambast lastele ja varateismelistele.

Mõttel on jumet, ainult pakutud summad on pisikesed. Yhe Tšehhi kristallsamba eest seda kõike heal tasemel ei saa. Igatahes tasub arvestada, et kui isamaaliste teemade edendajad senises vaimus vanade žanride kylge klammerduvad, pole kymne-kahekymne aasta pärast kedagi, kes Tartu rahu mäletada viitsiks.

Ideoloogia on oma olemuselt jutuvestmine ning jutt peab olema selle adressaatidele vastuvõetavas vormis. Iga ametlik koherentne ajalookujutus on niikuinii paratamatult myyt, see ei saa katta reaalsuse kogu killustatust ja keerulisi seoseahelaid. Juudid näiteks on suutnud oma ajaloost tuhatkond aastat kõigile niimoodi maha myya, et alternatiivseid versioone ei mäleta enam keegi. Ameeriklased jätkavad praegu ysna samas vaimus. Miks me neilt siis oma myydiloome tarbeks õppida ei võiks?

Ettevaatust, Pyha Patrick!

Hää on, et eile kalendrit uurima hakkasin. Nagu selgus, peetakse Pyha Patricku päeva tänavu varem, mitte tavapäraselt 17. märtsil.

Pyha Patricku päev on nimelt liikuv pyha. Liigub ta kyll ylimalt harva, kui Vaiksele nädalale satub. Viimati juhtus seda 1940, kui pyha viidi 3. aprillile. Sellest siis niisugune segadus. Vabalt oleksin võinud ta maha magada.

Sel aastal on pidustused 15. märtsil. Ei tea, kas Tallinna iiri kõrtsid seda kah teavad - nii vähe, kui neid ka on?

Tallinn, Tartu ja Blasketi saared

Väike Nõid ja Hanrahan tegid järjekordselt jututuulte kotisuu lahti. Nyyd keerutab, viliseb ja viriseb blogiilm jälle tykk aega. Kui see kogu aeg kõrvus undab, pyyan siis kah viisi pidada või oma joru yle tuule röökida.

Mõnes mõttes olen ma nõus yhega, mõnes teise ja kolmandaga. Jah, elustiilid on Tallinnas ja Tartus tõesti erinevad.

Omal ajal Tartus elades panin tihtipeale tähele, kuidas Tallinnast tulnutel kunagi aega polnud. Sõpradele kylla tuldi nagu tuld tooma, soovitav oli samal õhtul või hijemalt hommikul tagasi jõuda. Sellist "ma ei hakka mantlit maha võtma"-tõbe kutsuti Tallinna haiguseks, analoogselt prantsuse või hispaania tõvega. Ning tõesti, kui tahad õhtul kõrtsis õlut võtta, on selleks Tallinnas raske seltsilist leida. Mõistlikum on oma õlle või kahe taha yksi istuda, pealegi on kõrtsides tänapäeval WiFi, nii et saab tööd edasi teha ja kirju vahetada. Aeg-ajalt suudan ma seda tööhulluse lõksu vältida, kuid enamasti kipun ikka ennast tööga tapma. Võib-olla otsib inimeste loomulik suitsidaalsus endale lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritava vormi; Tartus jõin ikka oluliselt rohkem kui praegu. Lihtsalt janu ei ole. See-eest jõuan Tallinnas aastaga rohkem kui varem viiega.

Tartlaste seas on levinud arusaam, et aeg on lõputu ja tsykliline ning õige inimene leiab alati mahti väikeseks joomapeoks. Tulemusena on Tartu korterite sahtlid ja voodialused täis lõpetamata meistriteoste käsikirju, mis iialgi ei valmi. Ehkki olen Tallinnas jäänud välistartlaseks, Savisaare Tallinnaga pole mul midagi pistmist ja aegadetagusest linnast tean häirivalt vähe, ei suudaks ma nyyd ilmselt enam ka Tartuga harjuda. Seda enam, et mõlemast linnast on mul hulgaliselt ebameeldivaid mälestusi, ent Tallinnas jaotuvad need suurema ala peale laiali ning lasevad hädapärast siiski elada.

Need on muidugi pigem tallinlase ja tartlase arhetyypide kui reaalsete inimeste kirjeldused. Suurem jagu mõlema linna elanikke elab oma elu ära neist midagi teadmata või yhegi arhetyybi kehastajaga aktiivselt kokku puutumata. Kuid midagi neis ometi on.

Isegi Eesti filosoofiast on osa selgelt Tartu nägu: viiekymnendaks synnipäevaks saadakse raamatutäis lehelugusid kokku ja seejärel yyrgab fänkond ymber Meistri tantsides kiidulaulu laulda. Kusjuures neis nutsakates põlastatakse järjepidevalt ajalehefilosoofiat. Olen nõus, see pole suurem asi žanr. Aga kui ei meeldi, ärge siis tehke! Kirjutage oma monograafiaid kaks tykki aastas või siis vähemalt yks tõeliselt hea luulekogu elus - niisugune, nagu Kavafisel. Selle asemel on molutamine ja vigin.

Eks teine osa kipub muidugi jälle tallinlikuks, põgusaks ja jooksu pealt visandatud barthes'likuks prääksumiseks ilma heale visandile omase elegantsita. Kiire on ning ka raha napib alati. Lugemisele ei mõtle keegi.

Epigoonid on muidugi mõlemad, koolifilosoofialikud kommentaari kommenteerijad ning raamatuservadele sodijad. Aga see selleks, Eesti filosoofia on niivõrd perifeerne nähtus, et pole iial kedagi huvitanud ning ausalt yteldes hakkan ka mina juba ajapikku huvi kaotama. Praegu tuli ta lihtsalt meelde kui kohaliku kultuuri kontsentraat. Kirjandus näiteks on ysna samalaadne, ainult lahjem. Ja mõttetuid joomakirjeldusi on rohkem.

Suurlinnade vastu pole mul tegelikult midagi. Tallinna head kyljed peituvad just suuresti ta napis suurlinluses: anonyymsus jätab hingamisruumi. Ent seda jääb siin siiski väheks. Kusjuures mõni suurlinn suudab anda sulle seda hingamisruumi ja samal ajal olla inimese mõõdu järgi tehtud. Mitte suur anonyymne masin, vaid inimeste linn. Riia tundub mulle yks selline - niivõrd, kuivõrd teda suureks nimetada saab. Ja mõistagi Dublin, BBC 2003. aasta uuringu põhjal Euroopa pealinnadest elamiseks parim paik. Ega minult kyll muud arvamust oodata olnudki.

Seevastu maal elades tahaksin ma juba päris pärapõrgut, jällegi sellesama hingamisruumi pärast. Panen siia lõppu yhe pildi paigast, mis on ise enam-vähem lõpus: Iirimaa edelaservas Corca Dhuibhne ehk Dingle'i poolsaare tipus on Blasketi saared. 1953. aasta 17. novembrist peale ei ela seal enam kedagi ja läänepoolne naaberkihelkond on juba Ameerikas. Logistiline lahendus oleks ilmselt keeruline, kuid aeg-ajalt tundub pagana ahvatlev.



Pildil on kõige läänepoolsem saar, An Tiaracht.

Päikesepoisid: Harry Putin ja gurkhad seljakotis

A says:
prints Harry võitles Afganistanis kõrvu gurkhadega
A says:
keerasin juba BBC peale
B says:
mina pakkusin päeva kysimuse: kumb on tapnud rohkem inimesi, prints Harry või Vladimir Putin?
A says:
oma käega, jah?
A says:
see 30 oli ka mingi tulejuhtimisvärk põhiliselt
B says:
noh, minu arust juhib _ametlikel _andmetel_ ikkagi Harry. ega Ender ka oma käega kedagi kägistanud
A says:
nojah. siit ka laiem kysimus: milline elusolev riigijuht on kõige rohkem inimesi tapt? Bokassa on vist surnd?
A says:
http://en.wikipedia.org/wiki/Brigade_of_Gurkhas
A says:
konkurss gurkhabrigaadi on 30 võitlejat 1 kohale
A says:
nõuded:
* Age between 17 and 22
* Height at least 5 feet 2 inches (1.57 m)
* Weight at least 7 stone 12 pounds (110 pounds, or 50 kilograms)
* Good health
* Educational requirement

B says:
heheh, 50 kg ja 1.57 teevad eurooplastele kindlasti pidevalt palju nalja
B says:
no Harry pole ka mingi juht
A says:
kornet, st lipnik
A says:
ei saa kah, tegelt
A says:
riigijuhiks
B says:
no võib
B says:
aga ta on järjekorras alles kolmas
A says:
gurkhad on pisikesed ja tigedad, varjuvad kergesti ja samas on kultuurilt juba sõjardid. ideaalsed palgasõdurid, yhesõnaga. ma ikka veidi imestan, et nad siiamaani Nepaalist värbavad Briti armeesse
A says:
a kirjade järgi võib Eesti jalaväelase varustus ka kaaluda 50 kg, aga siis on seal kõik sees
B says:
ehk siis Eesti jalaväelase varustusse kuulub yks gurkha
B says:
ehkki ma kardan, et see võib olla keelatud
B says:
bioloogiline relv
A says:
õige
A says:
seega salajane

Loherahvas leinab

Kes ei tea, kes oli Gary Gygax, sellele ei ytle see muidugi midagi. Ylejäänute jaoks on märk juba seegi, kust ma teada sain.

Thank you from every single-class fighter, every magic-user that needs to memorize their spells in the morning, every female dark elf cavalier wielding two lances from the back of a unicorn.

You didn't create us, but we wouldn't exist if it weren't for you. None of us would.

R.I.P., Gary Gygax. 1938-2008.


P.S. Eesti lehed on vait ja see häirib mind. Mul on kurikindel plaan ta reedesesse lehte tsurada. Parem hiline nupuke kui mitte midagi.

Alasti mineraalid

Postimees teatab Inna Heina nime all:

Leonardo da Vinci kasutas alasti mineraalidel põhinevaid värve, samas kui Vasari eelistas õlivärve.

On kyll kole, jah. Mõni inimene lihtsalt ei mõista, mida ta kirjutab.

Aga noh, meil nimetati Urmas Sõõrumaad hiljuti ärimähkmeks ning kuna uudiseid polnud, riputas yks meeleheitel neiuke võrku valel aadressil tulnud kirja. (Sealjuures täiesti igava kirja, mitte midagi huvitavat.) Nii et õnnetusi juhtub igal pool.

Mõnel juhtub lihtsalt rohkem. Ajakirjanik on ses mõttes nagu autojuht. Ainult et purjus juhilt võetakse load ära.

Teevad ära. 2008

Ma olen ise liiga vana, paks ja laisk, et aktiivselt osaleda, aga toetan ettevõtmist moraalselt. Heal juhul olen hirmus tubli ja koristan ära yhe pisikese tyki Eestimaast: sorteerin ära kaks kotitäit sokke ning võtan toast tolmu. Köögist ja esikust ka.

Kui maikuu otsa saab ja yritus läbi, kas siis suunatakse domeen www.tegime2008.ee või www.tehtud2008.ee peale?

Pika päeva head ja halvad naljad

Postimehes ytles põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde: "Kuulsin yhel päeval raadiost reklaami, kus yritati järele teha nii lugupeetud inimese kui Tallinna linnapea häält." Jälle muudab Postimehe hooletu toimetaja inimese mõtet äratundmatuseni!

Mõistagi tahtis Linde öelda "nii lugupeetud inimese kui ka Tallinna linnapea". Need on ju ometi kaks täiesti erinevat inimest.


***

Juhtkirjas tsiteerisin Hamletit. Jutumärkideta.
Minge leidke yles. Või ärge leidke.


***

Jaak Alliku jutt Päevalehes oli nii masendav, et selle kohta ei oskagi midagi arvata. Mõni inimene elab pika elu Nõukogude Liidus ja ei õpi ikka midagi. Kahju tast kohe.


***

Pulleritsu jutt Postimehes oli veel õnnetum. Kes usub, et terves kehas on terve vaim, mingu ja lugegu. Autor on elus tõendus vastupidisest.

"...vasakpoolsed kultuuri- ja lihtsameelsed poliittegelinskid, kes ei suuda pooltsadat kätekõverdustki teha..."

Nyyd on siis lõpuks välja yteldud, mis on õige kultuuri- ja poliittegelinski tunnus: 50 kätekõverdust. Või tähendab kultuur automaatselt vasakpoolset? Või on kõne all hoopis kultuurimeelsed? Pisut segasevõitu koht.

"...suurte sportlaste võime oma etteastetega rahvast liita ja publikut vaimustada on võimsam, kui enamiku teiste elualade esindajail..."

Kurat selle kirjanduse ja muusikaga - vaat' yle aia kargamine, see on inimkonna tippsaavutus!

Jah, muidugi ei tohiks kedagi juba ammu yllatada, et Pullerits on ydini rumal inime.
Hajameelsed unustavad selle vahel kahjuks ära ja siis ikkagi yllatab.

Minu väike tuumaraport

Nädal-paar tagasi jooksis ajakirjandusest läbi Ansipi arvamusavaldus, et kui leedukad nuiavad Euroliidult oma tuumajaama edasipidamise õigust, siis võiks meie põlevkivile samuti erandit nõuda. Seepärast polegi ELil mõistlik yhtki erandit teha: lase yks sant tuppa, trygib ylejäänud trobikond ka. Ja kõik on veendunud, et kui nad seni on rokased ja pesemata, võiks vabalt samas vaimus jätkata. Andke ainult suurem supikauss, mille taga lollide sakste yle itsitada.

Lootsin, et see karikas läheb minust mööda, aga möödund kolmabal tuli mul ikkagi tuumajaamast kirjutada. Võtsin siis vähemalt hommikusel koosolekul kõvasti sõna ning käänasin teema sellise nurga alla, et ka mulle vastuvõetav oleks. (Vastupidiselt suure hulga inimeste ettekujutusele kinnitab minu kogemus seda paberil kirjas olevat poliitikat, et ajakirjanik ei pea minema oma isikliku arvamusega vastuollu. Võib-olla pole ma siiani milleski piisavalt vastupidisel arvamusel olnud, ehkki seda on raske uskuda.) Ja minu seisukoht selles asjas on seni suhteliselt suur nõutusepundar.

Ma tean päris hästi, mida roheline erakond sest asjast ametlikult arvab. Roheliste avalik pöördumine on nyydseks juba kolm päeva yleval olnud ning sel on 1840 allkirja. Osa on kyll sodipodi, kuna puudub autentimismehhanism, aga eks sinna yht-teist ikka koguneb. Samas ajastati tuumajutud keset kõige ägedamat sambasõda, nii et hulk kutselisi võrguvõitlejaid läheb arvatavasti kaotsi. Lisaks tean ma mõndagi rohelist, kes sellele yhel või teisel põhjusel allkirja ei anna. Ma ise ka.

Mul on ka mingi ettekujutus sellest, mida arvab tuumajaamast Eesti Energia gäng. Osa EE rahvast on kogunenud Eesti Elektroenergeetika Seltsi nime alla. (Naljaga pooleks yteldes on see EE kolmanda sektori tiib, nii nagu Sinn Fein on Iiri Vabariikliku Armee poliitiline tiib.) Nende kodulehelt võib leida vaimustunud juttu surveveereaktoritest (PWR), nii et arvatavasti on sihikule võetud just need.

Lisaks kujutlustele teiste inimeste peades toimuvast on mul ka kahtlusi. Näiteks on mul kahtlus, et suurem jagu Eesti poliitikuist jagab tuumaenergeetikast sama vähe kui mina. Ja mitte yksnes hampelmannid nagu Võsa-Pets ja Värdja-Jaan, vaid ka tõsisemad tegelased. Eestis poliitikutest ysna suurel osal on ysna tehniline haridus. Mul endal on samamoodi tehnokraatlikke kalduvusi ja ma tean, kui võluvad tunduvad igasugused tuuged aparaadid ja seadmed. Ka Eesti roheliste seas on tehnokraate Lääne-Euroopaga võrreldes hämmastavalt suurel hulgal, seepärast pakuvadki nad tihtipeale sotsiaalsete lahenduste asemele tehnilisi. Usk tehniliste vidinate imejõudu on kerge tulema, kui vaatad kogu moodsat tehnikat enda ymber. Aga ma katsun sellest yle saada ja soovitan sama teistelegi. Seepärast kahtlustan, et mõnegi tuumajaamasõbra motivatsiooniks on pigem entusiasm kui teadmised.

Samas on tuumaenergeetika liiga tehnoloogiline kysimus, et sellealastes otsustustes võiks lähtuda pelgalt emotsioonidest või poliitilistest kaalutlustest. Nagu juba yteldud, ei suuda leedukad oma tuumajaamata hakkama saada ning nuruvad seepärast Euroopa Liidult kinnitust, et ega see nii hull nyyd ka ei ole. Sama arukad olid ungarlased, kelle Paksi tuumajaam (mille esimene järk valmis 1974) peaks sulguma 2012. Seepärast otsustasid nad mullu oktoobris pikendada jaama eluiga parlamendi otsusega veel 20 aastat. Poliitika nimelt ei yhildu terve mõistusega, mis ytleb, et tuumajaamal on poliitikute otsustest suhteliselt kama ning kui ekspluatatsiooniaeg on läbi, ei aita reaktorit ohutumaks muuta isegi mitte põhiseaduse muutmine. Ja ma ei usu, et Eesti parlamendisaadikud oleksid arukamad kui Ungari või Leedu omad. See on tõsine poliitiline risk.

Energeetilised lahendused tekitavad muidugi yldse sõltuvust. Saksamaa siputab praegu Nord Streami gaasijuhet pidi Gazpromi konksu otsas ning Euroopas separaatlepinguid sõlmides (1, 2, 3, 4, 5) ei lase Venemaa ELil yhtsest energiapoliitikast mõeldagi. Kui poliitik peab otsustama, kas valida hea lahendus pikas perspektiivis või tõsta elektrihinda ja algatada riigi energeetika ymberstruktureerimine, ulatub ta silmapiir ikkagi vaid järgmiste valimisteni. Kes teab, mis pärast seda juhtub? Futuroloogia poliitikuid ei huvita.

Kõik energeetilised projektid on meeletult kallid. Seepärast on ka Eestis kõigil asjaosalistel võimalik vehkida suvaliste numbritega ja rääkida, kui kalliks läheb põlevkivi- või tuumajaam või tuulikumassiiv: nii suurte numbrite juures kaob inimestel reaalsustaju. Igayks teab, kui palju maksab piim ja päts leiba, aga mida saab osta 40 miljardi krooni eest? Pole aimugi. Pealegi on nii suured projektid alati individuaalsed, igayhe juures on erandlikke asjaolusid. Tuumajaama vastased räägivad, et Olkiluoto on prototyyp, seepärast said soomlased ehitajalt allahindlust. Tuumajaama vastased ytlevad, et kogu Eesti vajadusi katva hajusenergeetika maksumust ei oska keegi arvutada. Minu poolest võib mõlemal õigus olla.

See kogu asja suuresti keeruliseks teebki: mõlemal poolel on häid argumente. On ka vähem häid. Ja kumbki ei suuda täielikult demagoogiast hoiduda. Jah, kõigil ehitustel on kalduvus kallineda. Aga seda ei saa eelduseks võtta. Jah, tuumakytuse hind tõuseb ajapikku ysna paratamatult. Aga kõik muud kytused tõusevad samamoodi, tuumakytuse osa tuumaelektri hinnas on tõesti madalam kui teistel kytustel (räägitakse, et 28% töökuludest) ja ka tuul ja päike ei tule elektrina tasuta tuppa. Jah, tuulikud on kallid. Aga hulgi saab odavamalt ning me võime neid ka ise teha. Jah, tuumajaamu tahavad ka Valgevene, Põhja-Korea ja Bangladesh. Aga see on pigem katastroofromaani teema, mitte argument.

Veel natuke finantseerimisest ja tasuvusest. Tuumajaama ehitamine on ysna pikaajaline projekt, jaama enda eluiga on sellest vaid kaks kuni neli korda pikem. Räägitakse, et tuumaelektri hinnast võivad kapitalikulud moodustada kuni 70%. Samas on praktiliselt kõik senised jaamad ehitatud yhes või teisel viisil subsideerituna, olgu siis maksusoodustuste või riikliku laenugarantii kaudu. Ka Wikipedia artikkel "Economics of new nuclear power plants" rõhutab, et avatud energiaturul pole energiakompanii tulud garanteeritud, seega muutuvad laenutingimused tõenäoliselt karmimaks. Arvestades, et niisugustes tingimustes pole yhe jaama ehituskulud teisega võrreldavad ning kõik senised elektrihinna arvutused on paratamatult vildakad, on võimatu ytelda, kui palju raha vajatakse ning kui kalliks selle kaasamine läheb.

Põhimõtteliselt on võimalikud neli rahaallikat: riigieelarve, Eesti Energia, laenud ja aktsiad. Kõige odavam võibki ehk tulla riigi garantiiga laen või riigi kaudu maale toodud Euroopa Liidu sihtfinantseering. Eesti börsilt seda raha vaevalt tuleb, mastaabid on teised, ehkki sel võiks olla teatud moraalne väärtus ja kindlasti suruks börsireeglid ettevõtmisele peale Eesti poliitikas harjumuspäratu selguse. Kui meenutada, mismoodi seni Ignalina projekti tasuvusuuringu ymber hämati, pole pikemalt põhjendada vaja. Aga ega strateegilist ettevõtet võikski börsile viia enam kui paarikymne protsendi jagu. Nii et laenukoormus tuleb ysna korralik nii või teisiti. Kes tasuvust tahab ennustada, vaadaku pilvi, möödalendavaid linde või veisemaksa - klassikalised meetodid on ses asjas sama töökindlad kui tänapäevased.

Yleilmne tuumajaamapidajate kaart.

Pigem võiks asja yle otsustamisel lähtuda põhimõttelistest kysimustest.

Ehkki yksikud inimesed kujutlevad vastupidist, puudub Eestil praegu tuumaenergeetikas kompetents. Et EE saatis sygisel kolm tudengit Rootsi, on alles hakatus, mitte lahendus. Kui me praegu kohe alustaksime riikliku programmiga spetsialistide koolitust, oleks jaama valmimise ajaks mõned võtta. Ainult et kui nad siis ytlevad, mis kõik sai otsustamise ja ehitamise käigus valesti tehtud, on vigade parandamiseks juba hilja.

Asukoht on muidugi omaette teema. Mina ei oska ytelda, kas tuumajaama jahutussysteemile on ka muud lahendust kui suur veekogu. Selle kohta on yteldud, et Võrtsjärv jaama välja ei kannataks ning Paldiskisse tegemisel sureks pool looderannikut soojussurma. Kas soomlased keedavad iga päev Botnia lahte? Ei tea praegu kommenteerida. Kuuldavasti on Palo Verde tuumajaam Arizonas ainus, mis pole veekogu ääres, vaid kasutab ymbertöödeldud reovett. Meil pole vist nii suurt solgikogust kyll kusagilt võtta. Ignalina kylje all oleva Drūkšiai järve puhul kahtlustatakse kyll, et sealne temperatuur on ajapikku tõusnud ja ökosysteem kahjustunud. Samas on Drūkšiai pindala laias laastus 44,79 ruutkilomeetrit ja keskmine sygavus 7,6 meetrit, Võrtsjärvel vastavalt 270 ja 2,7. Ehkki Võrtsu madalus võib olla omaette probleem, ei saa pindalalt viis ja mahult kaks korda pisemat järve yks yhele võrdluseks tuua. Jällegi: kõik juhud on iselaadi, häid võrdlusi võtta ei jagu. Ja ka Sosnovõi Bor ei sobi yheti Paldiski kõrvale argumendiks.

Eestist uraani kaevandamine ei ole minu arvates eriti hea mõte. Pehmelt yteldes. Jah, tuumakytuse põhiline tarnija ähvardab olla Venemaa ning see tähendab samasugust energeetilist sõltuvust kui gaasi puhul või lihtsalt elektrit ostes. (Väidetavalt on uraaniturg keerukam kui uraani kaevandamine ja töötlemine kokku.) Ent Virus on meil tyhermaad niigi rohkem kui vaja. Samasse lõiku läheb tegelikult ka roheliste soovitus jätkata põlevkivienergeetikat õli ja gaasistamise vormis. Minge elage mõne kaevanduse kõrval ja rääkige siis uuesti. Seda enam, et kui põlevkivi arukalt tarvitada soovitakse, võiks ta reserveerida puhtalt keemiatööstuse tarbeks. Praegune olukord meenutab ytelust, et nafta põletamine on puhas raiskamine - ehkki ma ei mäleta, kas seda ytles Butlerov või mõni teine orgaanilise keemia isakestest. Keegi venelane oli justkui.

Jäätmete suhtes pole ma samuti yhtki kavalat lahendust kuulnud. Soome eksportimise peale hakkavad soomlased kindlasti rõõmust kilkama, tänan väga. Lätti - neist käiks äkki jõud yle, kui nad vastu hakkavad? Rootsiga õnnestub kyll ehk Forsmarki matusepaiga suhtes jutule saada, neil oma eriline meetodki välja töötatud. Ja öeldavasti tuleb söejaamast sada korda rohkem radioaktiivset saastet, põlevkivijaamast nähtavasti enamgi. Tegelikult on see tuumaenergeetika ainus aspekt, milles Eestis kompetentsed inimesed juba olemas on. Paldiski jaama jääkide likvideerimisega tegeleb siiani majandusministeeriumile alluv AS A.L.A.R.A. Proovisin neilt kogu tsirkusele ka lehe jaoks kommentaari kysida, kuid kahjuks on nad hirmus häbelikud. Mis seal's ikka, tehakse otsused ilma nendeta ära. Alara kaela kukub koristustöö niikuinii.

Turvalisus on muidugi probleem. Samas on kysimus pigem mitte fyysilises kaitses rynnakute eest (ehkki, jah, lennukitele tasub tänapäeval mõelda), vaid töötajate valikus. Need tuleb nimelt suuremalt jaolt ikkagi sisse tuua, seega pole nende taust sama kergelt kontrollitav kui eestlaste puhul. Yle jõu ei tohiks taustakontroll siiski käia. Arvestades, kui palju on räägitud "räpastest pommidest", mis ehtsa plahvatuse asemel tuumajäätmeid laiali puistavad - ma ytleksin, et mõni artikkel kõlab juba reklaami moodi -, on imekspandav, et siiani mitte yhtki käiku lastud pole. Toormaterjali hankimiseks on aga palju paremaid viise kui Eesti uhiuus ja närvilisevõitu tuumajaam, näiteks odavad Vene sõjaväelased.

Kysimusi on veelgi, jaama suurus näiteks. Väidetavalt on Eesti elektrivajadus suvel ca 400 MW, talvel neli korda rohkem. Leedu projekti sisse kirjutatud soov oli 500-600 MW, nyyd räägib Ansip, et Eesti jaam peaks olema alla 400 MW. Mõne aja eest lobises ta ise, et Eesti peaks elektrit eksportima, mitte importima. Miks siis nii pisike? Kui talvine puudujääk katta tuulest, ei piisa jaama võimsusest isegi kõikumise kompenseerimiseks. Elektroenergeetika Seltsi rahvas vaimustub kah pisikestest ja nunnudest jaamadest, ehkki neilt pole ma konkreetset numbrit leidnud. Isegi roheliste säästukavade korral (mis oleks väga head ja õiged) kasvab elektritarve pidevalt. Ja ylejäägiga saab teha kõiksugu toredaid asju, näiteks toota kytust vesinikuautodele (sedasi vabanetakse ka jääksoojusest ja kasvuhoonegaasina toimivast veeaurust).

Roheliste ametlike juttude seas pole mina veel Eesti energeetikale tervikuna selget lahendust näinud: sellest nii palju, sellest nii palju, talvel nii ja nii palju juurde, projekti käikulaskmiseks tuleb teha seda ja seda ning kogumaksumus tuleb niisugune. (Sisuliselt sama kurdavad teisedki.) Jutt on palju ebamäärasem ning kaldub kohati vasakule ära. Aeg-ajalt propageerib Strandberg näiteks liigse tuuleelektri salvestamist Rootsi hydrojaamadesse. Tore kyll, ainult et ma pole kuulnud yhtki rootslast sellele takka kiitmas. Roheliste listides ei suudetud isegi kaablis toimuvaid kadusid kokku arvutada, numbrid kõikusid seinast seina.

Aga noh, need on nyansid. Iseenesest oleks koostootmisjaamadest, biogaasitööstusest, tuulikutest jms koosnev hajusenergeetika ju vahva ning energiajulgeoleku seisukohalt ju väga armas. Samas tähendab see täiesti kontrollimatut kõikumist, mille kompenseerimine ajab hulluks enam kui yhe dispetšeri. Ja kogu seda systeemi pole veel olemas. Pole masinaid, pole nende tootjaid, pole kompetentseid inimesi ning pole selget hinnangut, kui suur osa eestlaste tööst ja vaevast sellise lahenduse korral igapäevasele elektritootmisele kulub. Rohkem kui tsentraliseeritult igatahes.

Pyyan lõpetuseks anda lyhiylevaate sellest, millest me tuumajaamade puhul yldse räägime. Võib-olla oleks pidanud sellest alustamagi; võib-olla ei oleks ka. Ei viitsi enam ymber tõsta. Tasub pidada silmas, et ma räägin asjadest nii, nagu ise aru olen saanud. Kui miski valesti läheb, eks ma õpi. Sellest teemast mul vist lähemal ajal pääsu pole. Aga mõnele minusugusele diletandile on sest jutust ehk abi.

Tuumajaamad jagatakse nelja põlvkonda. Esimene on praeguseks välja surnud. Ka teine on nyyd juba ysna vana ning neid naljalt juurde ei tehta. Sellesse kuulus ka Tšernobõli jaam. Kolmas põlvkond on olemuselt parandatud disainiga teine: ohutum, kuid sarnaste tööpõhimõtetega. Neljandat pole veel olemas; see on koondnimetus uutele tehnoloogiatele, mille väljatöötamisel võeti põhipunktideks ohutus ning majanduslik tasuvus. Mõni neljanda põlve tehnoloogia võimaldab kasutada toorainena uraani asemel tooriumi, mis on (siiani) odavam ning levinum.

Jaam, mida EE tõenäoliselt kavandab ning mille vastu roheline erakond protestib, on kolmanda põlvkonna jaam. Neljanda põlve jaamade vastu ei protesti suurt keegi, sest neid pole veel olemas ja paberi peal tunduvad nad ysna ohutud.

Et esimesi neljanda põlvkonna tuumajaamu oodatakse sõltuvalt tyybist aastaiks 2015-2021 ja ka Eesti jaam varem paberilt betooni ei jõua, tekitab kysimuse: miks mitte võtta kohe algusest peale suunaks neljanda põlvkonna jaam? Sellest võiks lähtuda nii inimeste koolitamisel kui ka projektide valikul. Mis mõtet on teha jaama, mis on valmimise ajaks juba vananenud, kui uued on ohutumad ja säästlikumad?

Nii lihtne see muidugi pole, kui kõlab, ent mõelda võiks sellele ikkagi.


***

Allikaid ei viitsi ma siia yhekaupa kleepima hakata, vaid viitan oma deliciouse bookmargikogu:
http://del.icio.us/oop/tuumajama, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_kolmas_põlv, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_neljas_põlv, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_viies_põlv,
http://del.icio.us/oop/tuumaohutus ja http://del.icio.us/oop/energeetika.
Kogu kasvab iga päevaga.

***

See on nyyd siis see asi, miks ma mitu päeva bloginud pole. Oeh. Valmis - selleks korraks.