Eksitusest syndinud jutlus

1. Eksitus

Läksin neljabal jälle kirikukontserdi õnge.
Millal ma ykskord õpin, et ykski kirikuõpetaja ei suuda jätta head muusikat solkimata?

Eesti kristlike kirikute tõmblused võitluses viimaste hingede pärast on mõistnud kirikukontserdid kui usuliselt neutraalse žanri väljasuremisele. Järele on jäänud vaid kontsert-jumalateenistused.

Kahju. Mõne asjaga ma tõesti ei yhildu.

Lõpuks oli kirikus kaks inimest, kes said tynga: mina ja, nagu yks hiidlasi kohta käiv jutt ytles, "miis sääl tuusi siis". Okei, "Pal-tänava poiste" ja "Karupoeg Puhhi" tsiteerimine oli hea leid.

Samas lisandusid mu vaimsetele kannatustele ka fyysilised. Loodame, et ma oma tagapingis rohkem kui saja krooni eest ei nihelenud.


2. Lyhike jutlus neljapäeva puhul

"Ööl, mil Jeesus ära anti, andis tema oma jyngritele käsu: armastage yksteist."

See kõik on yliväga tore, kuid mida kristlikud vaimulikud sellest teavad? Parimal juhul armastavad nad elu jooksul yht või kaht inimest, mõnes usulahus aga ei yhtegi. Omast arust on nad pööranud palge oma jumala poole; see võib nii olla, ent igatahes seisavad nad seljaga inimeste poole. Ja kui keegi pöördubki nende poole, igatsedes armastust, tõukavad nad ta huilates ja kisendades ära. Miks peaks mõni jumal võtma omaks need, kes ei võta omaks inimesi?

Mis teha, Ištar teadis neist asjadest rohkem kui Jeesus. Ja kes ei tea, ei saa ka õpetada.