Iseendale

Mälestusi on liiga palju. Nyyd tulevad nad kõik robinal ega jäta hingamisruumi.
Kui mul kõnelda paluti, ei osanud midagi rääkida. Las räägivad teised ja targemad. Ma ei saa endagagi hakkama.

Inimest annab ikka pagana hästi kokku pakkida. Yheksakymmend viis aastat läheb pisikesse puust karpi, mil miskipärast sooned sees, ning sellega põõsa alla auku. Nagu poleks asigi.

Kevadeõhk oli lumekuhilate vahel terav ja joonistas sabiina kadaka iga okka eraldi välja. Umbes nagu filmis, kus esiplaanil liigutav näitleja on jäänud korralikult tausta sulandamata ja tundub olevat peale kleebitud. Niisamuti kinda, mis hauakaevaja tagumikul taskust välja turritas, kuni ta nägi välja nagu hull kana.

Kel midagi ytelda pole, ei peaks minu poolest yldse kõnet pidamagi. Ehkki nende järele tundub nõudlus olevat. "Teda võib nimetada Eestimaa sajandi inimeseks, sest ma olen kõiki Eestimaa sajandi inimesteks nimetanud." No tõepoolest, shut the fuck up. Põletamise hea kylg on see, et põletatu ei saa naerma hakata ega midagi sapist ytelda. Kus selle häbi ots.

Kes nyyd seal aias toimetab? Ei tea ja ega vist õieti tahagi teada. Pole juba kymme aastat teadnud, mis siis enam. Vanasti sai ikka kuuri taga kaemas käidud, kuidas lumikellukesed kuuri varjus varakult päikest uurisid. Puškiiniad ja tulbid ja pojengid ja kes kõik.

Nyyd on kirjad vastamata, tööd tegemata. Ning minu poolest jäävad veel mõneks ajaks. Igasugu tegelased vaidlevad kuskil, arutlevad mingite paberite ja jaamade ja mille iganes yle... Ei tundu see kuidagi minusse puutuvat. Tehku, mis tahavad.

Maksan arved ära ja võib-olla vastan mõnele yksikule kirjale. Homme, ylehomme. Mitte täna.
Sant aeg, sandid päevad.