Vabadusauk

Mina suhtun kõikvõimalikesse sammastesse ja monumentidesse ysna kyyniliselt. Maailm on neid täis ja enamik ei pysi kellelgi meeles. Ikka kipud igapäevaselt mööduma mõnest, mille kohta ei oska kysijale vastata, kelle või mille puhuks või auks see pystitati. Suurem jagu neist on minu arvates raha raiskamine, seda enam, et ega nad ka erilist kunstielamust paku.

Enamik sambaist - jällegi - on olemuselt peenisepikendused, olgu siis (ylistatu või ylistaja) isikliku või rahvusliku peenise tarbeks. Ei tea, kas uus klaasrist ikka on kõrgem kui lätlaste monustaat? Igatahes on see järjekordne lisandus vulgaarfreudistlikult yteldes falliliste objektide ritta.

Ega see anna veel muidugi põhjust nuriseda, fallilised objektid on populaarsed ja kõigile yhtviisi mõistetavad. Ainult kole yheylbaliseks läheb see tsirkus. Isegi kui soovitakse jääda sellesama vulgaarfreudismi raamesse, võiks seda vahelduse huvides teistviisi rakendada. Kas ei võiks Eesti rahva vabadusaadet tähistada hoopis vabadusauk?

Veidrate tähenduste otsijaile pakuks see palju rohkem mängulusti kui sammas. Vabadussõja mälestajate jaoks võiks see olla auk, kuhu Eestit rynnanud vaenuväed sisse sadasid. Kyynikute tarbeks võiks see tähistada auku, mida yks eestlane teisele alatasa kaevab. Ajaloolastele võiks see meenutada hiiglasliku arheoloogi labidajälge, või siis ehk auke Eesti ajaloos - semiootikute keeli "katkestuste kultuur". Ja nii edasi ja nii tagasi.

Kui selle augu põhja aga teha tasuline parkla, on selle yle õnnelikud ka Tallinna Isa Edgar Savisaar ja Saaremaa hertsog Vjatšeslav Leedo. Kaevetööd võib tellida mõnelt muult Keskerakonna sponsorilt. Ja iga autoparkija, sõltumata soost, saab tunda siirast fyysilist rõõmu isiklikust osalusest fallilises tegevuses. Auku sisse - august välja. Auku sisse - august välja. Nii kuni ogaruseni.

Mõttel on jumet, mis?