SMS-odekolonn

Sirje soovitas mõne päeva eest odekolonnijoojatele head ja odavat napsi pakkuda. Minu arust on see ysna sama kui pakkuda SMS-laenuga end lõhki laenanuile odavaid telefone ja tasuta SMSe. Sirje arvas seepeale:

aga ma ei ole nõus SMS-laenu ja alkoholismi võrdlemisega. SMS-laen ei ole sõltuvus nagu näiteks kasiino. kui inimesel on vähem raha raiskamiseks, ma ei usu, et ta näiteks vargaks hakkaks, et ikkagi kasvõi ebaseaduslikult raha saada.

Tulge mulle jah ytlema, et SMS-laen ei tekita 3000 krooni kuus teenivas inimeses sõltuvust. Bullshit, täiesti konkreetselt tekitab.

SMS-laenud ei ole mingi probleem reklaamides suitsukatteks kujutatud rikaste vanemate võsukestele, kes taskuraha läbi löövad; laenud on probleem neile, kes oma sissetulekuga välja ei tule ja võtavad laenu igapäevakulude katteks. (I ja II tuludetsiil, nagu Malle Salupere armastab ytelda.) Sellisel juhul kandub võlg kuust kuusse ja muutub elajalike intresside tõttu väga kiiresti veel suuremaks probleemiks kui varasem rahapuudus.

Laenudest kui niisugustest on abi yksnes neile, kel on vaja teha yhekordne suurem väljaminek ning kelle pysisissetulekust pidevalt nii palju yle jääb, et piisab ka laenumakseteks. Ses suhtes on traditsiooniline pangandus märksa eetilisem: maksejõuetut inimest ei koorita kylma rahuga põhimõttel "pooltelt saame papirulli kätte ja kui pooled kärvavad, mis see meid kotib". Normaalne pankur selliseid lihtsalt jutule ei võta ning vaatamata rahapuuduses vaevleja emotsioonidele on see kõigi jaoks parem.

Aga kuna SMS-laenudest tekib jama vaid neile, kes laenuturu yle otsustajate isiklikku tutvusringkonda ei kuulu, siis seda oluliseks sotsiaalseks probleemiks ei peetagi. Sirtsu enda jutt on suurepärane näide: "Ise on nad syydi, kes käskis laenata!" Ytle seda siis, kui miinimumpalgaga kaht last toita yritad.

Kogu mu kynismile vaatamata vahel siiski hämmastab, kui kylma kõhuga lastakse edulugude varjus vohada täiesti dickenslikul röövkapitalismil. Noh, eks see ole sama nähtus, millest räägib "Pöidlakyydi käsiraamatus" Douglas Adams: inimestel on ainulaadne oskus nende arvates sobimatuid asju mitte näha.