Tallinn, Tartu ja Blasketi saared

Väike Nõid ja Hanrahan tegid järjekordselt jututuulte kotisuu lahti. Nyyd keerutab, viliseb ja viriseb blogiilm jälle tykk aega. Kui see kogu aeg kõrvus undab, pyyan siis kah viisi pidada või oma joru yle tuule röökida.

Mõnes mõttes olen ma nõus yhega, mõnes teise ja kolmandaga. Jah, elustiilid on Tallinnas ja Tartus tõesti erinevad.

Omal ajal Tartus elades panin tihtipeale tähele, kuidas Tallinnast tulnutel kunagi aega polnud. Sõpradele kylla tuldi nagu tuld tooma, soovitav oli samal õhtul või hijemalt hommikul tagasi jõuda. Sellist "ma ei hakka mantlit maha võtma"-tõbe kutsuti Tallinna haiguseks, analoogselt prantsuse või hispaania tõvega. Ning tõesti, kui tahad õhtul kõrtsis õlut võtta, on selleks Tallinnas raske seltsilist leida. Mõistlikum on oma õlle või kahe taha yksi istuda, pealegi on kõrtsides tänapäeval WiFi, nii et saab tööd edasi teha ja kirju vahetada. Aeg-ajalt suudan ma seda tööhulluse lõksu vältida, kuid enamasti kipun ikka ennast tööga tapma. Võib-olla otsib inimeste loomulik suitsidaalsus endale lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritava vormi; Tartus jõin ikka oluliselt rohkem kui praegu. Lihtsalt janu ei ole. See-eest jõuan Tallinnas aastaga rohkem kui varem viiega.

Tartlaste seas on levinud arusaam, et aeg on lõputu ja tsykliline ning õige inimene leiab alati mahti väikeseks joomapeoks. Tulemusena on Tartu korterite sahtlid ja voodialused täis lõpetamata meistriteoste käsikirju, mis iialgi ei valmi. Ehkki olen Tallinnas jäänud välistartlaseks, Savisaare Tallinnaga pole mul midagi pistmist ja aegadetagusest linnast tean häirivalt vähe, ei suudaks ma nyyd ilmselt enam ka Tartuga harjuda. Seda enam, et mõlemast linnast on mul hulgaliselt ebameeldivaid mälestusi, ent Tallinnas jaotuvad need suurema ala peale laiali ning lasevad hädapärast siiski elada.

Need on muidugi pigem tallinlase ja tartlase arhetyypide kui reaalsete inimeste kirjeldused. Suurem jagu mõlema linna elanikke elab oma elu ära neist midagi teadmata või yhegi arhetyybi kehastajaga aktiivselt kokku puutumata. Kuid midagi neis ometi on.

Isegi Eesti filosoofiast on osa selgelt Tartu nägu: viiekymnendaks synnipäevaks saadakse raamatutäis lehelugusid kokku ja seejärel yyrgab fänkond ymber Meistri tantsides kiidulaulu laulda. Kusjuures neis nutsakates põlastatakse järjepidevalt ajalehefilosoofiat. Olen nõus, see pole suurem asi žanr. Aga kui ei meeldi, ärge siis tehke! Kirjutage oma monograafiaid kaks tykki aastas või siis vähemalt yks tõeliselt hea luulekogu elus - niisugune, nagu Kavafisel. Selle asemel on molutamine ja vigin.

Eks teine osa kipub muidugi jälle tallinlikuks, põgusaks ja jooksu pealt visandatud barthes'likuks prääksumiseks ilma heale visandile omase elegantsita. Kiire on ning ka raha napib alati. Lugemisele ei mõtle keegi.

Epigoonid on muidugi mõlemad, koolifilosoofialikud kommentaari kommenteerijad ning raamatuservadele sodijad. Aga see selleks, Eesti filosoofia on niivõrd perifeerne nähtus, et pole iial kedagi huvitanud ning ausalt yteldes hakkan ka mina juba ajapikku huvi kaotama. Praegu tuli ta lihtsalt meelde kui kohaliku kultuuri kontsentraat. Kirjandus näiteks on ysna samalaadne, ainult lahjem. Ja mõttetuid joomakirjeldusi on rohkem.

Suurlinnade vastu pole mul tegelikult midagi. Tallinna head kyljed peituvad just suuresti ta napis suurlinluses: anonyymsus jätab hingamisruumi. Ent seda jääb siin siiski väheks. Kusjuures mõni suurlinn suudab anda sulle seda hingamisruumi ja samal ajal olla inimese mõõdu järgi tehtud. Mitte suur anonyymne masin, vaid inimeste linn. Riia tundub mulle yks selline - niivõrd, kuivõrd teda suureks nimetada saab. Ja mõistagi Dublin, BBC 2003. aasta uuringu põhjal Euroopa pealinnadest elamiseks parim paik. Ega minult kyll muud arvamust oodata olnudki.

Seevastu maal elades tahaksin ma juba päris pärapõrgut, jällegi sellesama hingamisruumi pärast. Panen siia lõppu yhe pildi paigast, mis on ise enam-vähem lõpus: Iirimaa edelaservas Corca Dhuibhne ehk Dingle'i poolsaare tipus on Blasketi saared. 1953. aasta 17. novembrist peale ei ela seal enam kedagi ja läänepoolne naaberkihelkond on juba Ameerikas. Logistiline lahendus oleks ilmselt keeruline, kuid aeg-ajalt tundub pagana ahvatlev.



Pildil on kõige läänepoolsem saar, An Tiaracht.