Minu väike tuumaraport

Nädal-paar tagasi jooksis ajakirjandusest läbi Ansipi arvamusavaldus, et kui leedukad nuiavad Euroliidult oma tuumajaama edasipidamise õigust, siis võiks meie põlevkivile samuti erandit nõuda. Seepärast polegi ELil mõistlik yhtki erandit teha: lase yks sant tuppa, trygib ylejäänud trobikond ka. Ja kõik on veendunud, et kui nad seni on rokased ja pesemata, võiks vabalt samas vaimus jätkata. Andke ainult suurem supikauss, mille taga lollide sakste yle itsitada.

Lootsin, et see karikas läheb minust mööda, aga möödund kolmabal tuli mul ikkagi tuumajaamast kirjutada. Võtsin siis vähemalt hommikusel koosolekul kõvasti sõna ning käänasin teema sellise nurga alla, et ka mulle vastuvõetav oleks. (Vastupidiselt suure hulga inimeste ettekujutusele kinnitab minu kogemus seda paberil kirjas olevat poliitikat, et ajakirjanik ei pea minema oma isikliku arvamusega vastuollu. Võib-olla pole ma siiani milleski piisavalt vastupidisel arvamusel olnud, ehkki seda on raske uskuda.) Ja minu seisukoht selles asjas on seni suhteliselt suur nõutusepundar.

Ma tean päris hästi, mida roheline erakond sest asjast ametlikult arvab. Roheliste avalik pöördumine on nyydseks juba kolm päeva yleval olnud ning sel on 1840 allkirja. Osa on kyll sodipodi, kuna puudub autentimismehhanism, aga eks sinna yht-teist ikka koguneb. Samas ajastati tuumajutud keset kõige ägedamat sambasõda, nii et hulk kutselisi võrguvõitlejaid läheb arvatavasti kaotsi. Lisaks tean ma mõndagi rohelist, kes sellele yhel või teisel põhjusel allkirja ei anna. Ma ise ka.

Mul on ka mingi ettekujutus sellest, mida arvab tuumajaamast Eesti Energia gäng. Osa EE rahvast on kogunenud Eesti Elektroenergeetika Seltsi nime alla. (Naljaga pooleks yteldes on see EE kolmanda sektori tiib, nii nagu Sinn Fein on Iiri Vabariikliku Armee poliitiline tiib.) Nende kodulehelt võib leida vaimustunud juttu surveveereaktoritest (PWR), nii et arvatavasti on sihikule võetud just need.

Lisaks kujutlustele teiste inimeste peades toimuvast on mul ka kahtlusi. Näiteks on mul kahtlus, et suurem jagu Eesti poliitikuist jagab tuumaenergeetikast sama vähe kui mina. Ja mitte yksnes hampelmannid nagu Võsa-Pets ja Värdja-Jaan, vaid ka tõsisemad tegelased. Eestis poliitikutest ysna suurel osal on ysna tehniline haridus. Mul endal on samamoodi tehnokraatlikke kalduvusi ja ma tean, kui võluvad tunduvad igasugused tuuged aparaadid ja seadmed. Ka Eesti roheliste seas on tehnokraate Lääne-Euroopaga võrreldes hämmastavalt suurel hulgal, seepärast pakuvadki nad tihtipeale sotsiaalsete lahenduste asemele tehnilisi. Usk tehniliste vidinate imejõudu on kerge tulema, kui vaatad kogu moodsat tehnikat enda ymber. Aga ma katsun sellest yle saada ja soovitan sama teistelegi. Seepärast kahtlustan, et mõnegi tuumajaamasõbra motivatsiooniks on pigem entusiasm kui teadmised.

Samas on tuumaenergeetika liiga tehnoloogiline kysimus, et sellealastes otsustustes võiks lähtuda pelgalt emotsioonidest või poliitilistest kaalutlustest. Nagu juba yteldud, ei suuda leedukad oma tuumajaamata hakkama saada ning nuruvad seepärast Euroopa Liidult kinnitust, et ega see nii hull nyyd ka ei ole. Sama arukad olid ungarlased, kelle Paksi tuumajaam (mille esimene järk valmis 1974) peaks sulguma 2012. Seepärast otsustasid nad mullu oktoobris pikendada jaama eluiga parlamendi otsusega veel 20 aastat. Poliitika nimelt ei yhildu terve mõistusega, mis ytleb, et tuumajaamal on poliitikute otsustest suhteliselt kama ning kui ekspluatatsiooniaeg on läbi, ei aita reaktorit ohutumaks muuta isegi mitte põhiseaduse muutmine. Ja ma ei usu, et Eesti parlamendisaadikud oleksid arukamad kui Ungari või Leedu omad. See on tõsine poliitiline risk.

Energeetilised lahendused tekitavad muidugi yldse sõltuvust. Saksamaa siputab praegu Nord Streami gaasijuhet pidi Gazpromi konksu otsas ning Euroopas separaatlepinguid sõlmides (1, 2, 3, 4, 5) ei lase Venemaa ELil yhtsest energiapoliitikast mõeldagi. Kui poliitik peab otsustama, kas valida hea lahendus pikas perspektiivis või tõsta elektrihinda ja algatada riigi energeetika ymberstruktureerimine, ulatub ta silmapiir ikkagi vaid järgmiste valimisteni. Kes teab, mis pärast seda juhtub? Futuroloogia poliitikuid ei huvita.

Kõik energeetilised projektid on meeletult kallid. Seepärast on ka Eestis kõigil asjaosalistel võimalik vehkida suvaliste numbritega ja rääkida, kui kalliks läheb põlevkivi- või tuumajaam või tuulikumassiiv: nii suurte numbrite juures kaob inimestel reaalsustaju. Igayks teab, kui palju maksab piim ja päts leiba, aga mida saab osta 40 miljardi krooni eest? Pole aimugi. Pealegi on nii suured projektid alati individuaalsed, igayhe juures on erandlikke asjaolusid. Tuumajaama vastased räägivad, et Olkiluoto on prototyyp, seepärast said soomlased ehitajalt allahindlust. Tuumajaama vastased ytlevad, et kogu Eesti vajadusi katva hajusenergeetika maksumust ei oska keegi arvutada. Minu poolest võib mõlemal õigus olla.

See kogu asja suuresti keeruliseks teebki: mõlemal poolel on häid argumente. On ka vähem häid. Ja kumbki ei suuda täielikult demagoogiast hoiduda. Jah, kõigil ehitustel on kalduvus kallineda. Aga seda ei saa eelduseks võtta. Jah, tuumakytuse hind tõuseb ajapikku ysna paratamatult. Aga kõik muud kytused tõusevad samamoodi, tuumakytuse osa tuumaelektri hinnas on tõesti madalam kui teistel kytustel (räägitakse, et 28% töökuludest) ja ka tuul ja päike ei tule elektrina tasuta tuppa. Jah, tuulikud on kallid. Aga hulgi saab odavamalt ning me võime neid ka ise teha. Jah, tuumajaamu tahavad ka Valgevene, Põhja-Korea ja Bangladesh. Aga see on pigem katastroofromaani teema, mitte argument.

Veel natuke finantseerimisest ja tasuvusest. Tuumajaama ehitamine on ysna pikaajaline projekt, jaama enda eluiga on sellest vaid kaks kuni neli korda pikem. Räägitakse, et tuumaelektri hinnast võivad kapitalikulud moodustada kuni 70%. Samas on praktiliselt kõik senised jaamad ehitatud yhes või teisel viisil subsideerituna, olgu siis maksusoodustuste või riikliku laenugarantii kaudu. Ka Wikipedia artikkel "Economics of new nuclear power plants" rõhutab, et avatud energiaturul pole energiakompanii tulud garanteeritud, seega muutuvad laenutingimused tõenäoliselt karmimaks. Arvestades, et niisugustes tingimustes pole yhe jaama ehituskulud teisega võrreldavad ning kõik senised elektrihinna arvutused on paratamatult vildakad, on võimatu ytelda, kui palju raha vajatakse ning kui kalliks selle kaasamine läheb.

Põhimõtteliselt on võimalikud neli rahaallikat: riigieelarve, Eesti Energia, laenud ja aktsiad. Kõige odavam võibki ehk tulla riigi garantiiga laen või riigi kaudu maale toodud Euroopa Liidu sihtfinantseering. Eesti börsilt seda raha vaevalt tuleb, mastaabid on teised, ehkki sel võiks olla teatud moraalne väärtus ja kindlasti suruks börsireeglid ettevõtmisele peale Eesti poliitikas harjumuspäratu selguse. Kui meenutada, mismoodi seni Ignalina projekti tasuvusuuringu ymber hämati, pole pikemalt põhjendada vaja. Aga ega strateegilist ettevõtet võikski börsile viia enam kui paarikymne protsendi jagu. Nii et laenukoormus tuleb ysna korralik nii või teisiti. Kes tasuvust tahab ennustada, vaadaku pilvi, möödalendavaid linde või veisemaksa - klassikalised meetodid on ses asjas sama töökindlad kui tänapäevased.

Yleilmne tuumajaamapidajate kaart.

Pigem võiks asja yle otsustamisel lähtuda põhimõttelistest kysimustest.

Ehkki yksikud inimesed kujutlevad vastupidist, puudub Eestil praegu tuumaenergeetikas kompetents. Et EE saatis sygisel kolm tudengit Rootsi, on alles hakatus, mitte lahendus. Kui me praegu kohe alustaksime riikliku programmiga spetsialistide koolitust, oleks jaama valmimise ajaks mõned võtta. Ainult et kui nad siis ytlevad, mis kõik sai otsustamise ja ehitamise käigus valesti tehtud, on vigade parandamiseks juba hilja.

Asukoht on muidugi omaette teema. Mina ei oska ytelda, kas tuumajaama jahutussysteemile on ka muud lahendust kui suur veekogu. Selle kohta on yteldud, et Võrtsjärv jaama välja ei kannataks ning Paldiskisse tegemisel sureks pool looderannikut soojussurma. Kas soomlased keedavad iga päev Botnia lahte? Ei tea praegu kommenteerida. Kuuldavasti on Palo Verde tuumajaam Arizonas ainus, mis pole veekogu ääres, vaid kasutab ymbertöödeldud reovett. Meil pole vist nii suurt solgikogust kyll kusagilt võtta. Ignalina kylje all oleva Drūkšiai järve puhul kahtlustatakse kyll, et sealne temperatuur on ajapikku tõusnud ja ökosysteem kahjustunud. Samas on Drūkšiai pindala laias laastus 44,79 ruutkilomeetrit ja keskmine sygavus 7,6 meetrit, Võrtsjärvel vastavalt 270 ja 2,7. Ehkki Võrtsu madalus võib olla omaette probleem, ei saa pindalalt viis ja mahult kaks korda pisemat järve yks yhele võrdluseks tuua. Jällegi: kõik juhud on iselaadi, häid võrdlusi võtta ei jagu. Ja ka Sosnovõi Bor ei sobi yheti Paldiski kõrvale argumendiks.

Eestist uraani kaevandamine ei ole minu arvates eriti hea mõte. Pehmelt yteldes. Jah, tuumakytuse põhiline tarnija ähvardab olla Venemaa ning see tähendab samasugust energeetilist sõltuvust kui gaasi puhul või lihtsalt elektrit ostes. (Väidetavalt on uraaniturg keerukam kui uraani kaevandamine ja töötlemine kokku.) Ent Virus on meil tyhermaad niigi rohkem kui vaja. Samasse lõiku läheb tegelikult ka roheliste soovitus jätkata põlevkivienergeetikat õli ja gaasistamise vormis. Minge elage mõne kaevanduse kõrval ja rääkige siis uuesti. Seda enam, et kui põlevkivi arukalt tarvitada soovitakse, võiks ta reserveerida puhtalt keemiatööstuse tarbeks. Praegune olukord meenutab ytelust, et nafta põletamine on puhas raiskamine - ehkki ma ei mäleta, kas seda ytles Butlerov või mõni teine orgaanilise keemia isakestest. Keegi venelane oli justkui.

Jäätmete suhtes pole ma samuti yhtki kavalat lahendust kuulnud. Soome eksportimise peale hakkavad soomlased kindlasti rõõmust kilkama, tänan väga. Lätti - neist käiks äkki jõud yle, kui nad vastu hakkavad? Rootsiga õnnestub kyll ehk Forsmarki matusepaiga suhtes jutule saada, neil oma eriline meetodki välja töötatud. Ja öeldavasti tuleb söejaamast sada korda rohkem radioaktiivset saastet, põlevkivijaamast nähtavasti enamgi. Tegelikult on see tuumaenergeetika ainus aspekt, milles Eestis kompetentsed inimesed juba olemas on. Paldiski jaama jääkide likvideerimisega tegeleb siiani majandusministeeriumile alluv AS A.L.A.R.A. Proovisin neilt kogu tsirkusele ka lehe jaoks kommentaari kysida, kuid kahjuks on nad hirmus häbelikud. Mis seal's ikka, tehakse otsused ilma nendeta ära. Alara kaela kukub koristustöö niikuinii.

Turvalisus on muidugi probleem. Samas on kysimus pigem mitte fyysilises kaitses rynnakute eest (ehkki, jah, lennukitele tasub tänapäeval mõelda), vaid töötajate valikus. Need tuleb nimelt suuremalt jaolt ikkagi sisse tuua, seega pole nende taust sama kergelt kontrollitav kui eestlaste puhul. Yle jõu ei tohiks taustakontroll siiski käia. Arvestades, kui palju on räägitud "räpastest pommidest", mis ehtsa plahvatuse asemel tuumajäätmeid laiali puistavad - ma ytleksin, et mõni artikkel kõlab juba reklaami moodi -, on imekspandav, et siiani mitte yhtki käiku lastud pole. Toormaterjali hankimiseks on aga palju paremaid viise kui Eesti uhiuus ja närvilisevõitu tuumajaam, näiteks odavad Vene sõjaväelased.

Kysimusi on veelgi, jaama suurus näiteks. Väidetavalt on Eesti elektrivajadus suvel ca 400 MW, talvel neli korda rohkem. Leedu projekti sisse kirjutatud soov oli 500-600 MW, nyyd räägib Ansip, et Eesti jaam peaks olema alla 400 MW. Mõne aja eest lobises ta ise, et Eesti peaks elektrit eksportima, mitte importima. Miks siis nii pisike? Kui talvine puudujääk katta tuulest, ei piisa jaama võimsusest isegi kõikumise kompenseerimiseks. Elektroenergeetika Seltsi rahvas vaimustub kah pisikestest ja nunnudest jaamadest, ehkki neilt pole ma konkreetset numbrit leidnud. Isegi roheliste säästukavade korral (mis oleks väga head ja õiged) kasvab elektritarve pidevalt. Ja ylejäägiga saab teha kõiksugu toredaid asju, näiteks toota kytust vesinikuautodele (sedasi vabanetakse ka jääksoojusest ja kasvuhoonegaasina toimivast veeaurust).

Roheliste ametlike juttude seas pole mina veel Eesti energeetikale tervikuna selget lahendust näinud: sellest nii palju, sellest nii palju, talvel nii ja nii palju juurde, projekti käikulaskmiseks tuleb teha seda ja seda ning kogumaksumus tuleb niisugune. (Sisuliselt sama kurdavad teisedki.) Jutt on palju ebamäärasem ning kaldub kohati vasakule ära. Aeg-ajalt propageerib Strandberg näiteks liigse tuuleelektri salvestamist Rootsi hydrojaamadesse. Tore kyll, ainult et ma pole kuulnud yhtki rootslast sellele takka kiitmas. Roheliste listides ei suudetud isegi kaablis toimuvaid kadusid kokku arvutada, numbrid kõikusid seinast seina.

Aga noh, need on nyansid. Iseenesest oleks koostootmisjaamadest, biogaasitööstusest, tuulikutest jms koosnev hajusenergeetika ju vahva ning energiajulgeoleku seisukohalt ju väga armas. Samas tähendab see täiesti kontrollimatut kõikumist, mille kompenseerimine ajab hulluks enam kui yhe dispetšeri. Ja kogu seda systeemi pole veel olemas. Pole masinaid, pole nende tootjaid, pole kompetentseid inimesi ning pole selget hinnangut, kui suur osa eestlaste tööst ja vaevast sellise lahenduse korral igapäevasele elektritootmisele kulub. Rohkem kui tsentraliseeritult igatahes.

Pyyan lõpetuseks anda lyhiylevaate sellest, millest me tuumajaamade puhul yldse räägime. Võib-olla oleks pidanud sellest alustamagi; võib-olla ei oleks ka. Ei viitsi enam ymber tõsta. Tasub pidada silmas, et ma räägin asjadest nii, nagu ise aru olen saanud. Kui miski valesti läheb, eks ma õpi. Sellest teemast mul vist lähemal ajal pääsu pole. Aga mõnele minusugusele diletandile on sest jutust ehk abi.

Tuumajaamad jagatakse nelja põlvkonda. Esimene on praeguseks välja surnud. Ka teine on nyyd juba ysna vana ning neid naljalt juurde ei tehta. Sellesse kuulus ka Tšernobõli jaam. Kolmas põlvkond on olemuselt parandatud disainiga teine: ohutum, kuid sarnaste tööpõhimõtetega. Neljandat pole veel olemas; see on koondnimetus uutele tehnoloogiatele, mille väljatöötamisel võeti põhipunktideks ohutus ning majanduslik tasuvus. Mõni neljanda põlve tehnoloogia võimaldab kasutada toorainena uraani asemel tooriumi, mis on (siiani) odavam ning levinum.

Jaam, mida EE tõenäoliselt kavandab ning mille vastu roheline erakond protestib, on kolmanda põlvkonna jaam. Neljanda põlve jaamade vastu ei protesti suurt keegi, sest neid pole veel olemas ja paberi peal tunduvad nad ysna ohutud.

Et esimesi neljanda põlvkonna tuumajaamu oodatakse sõltuvalt tyybist aastaiks 2015-2021 ja ka Eesti jaam varem paberilt betooni ei jõua, tekitab kysimuse: miks mitte võtta kohe algusest peale suunaks neljanda põlvkonna jaam? Sellest võiks lähtuda nii inimeste koolitamisel kui ka projektide valikul. Mis mõtet on teha jaama, mis on valmimise ajaks juba vananenud, kui uued on ohutumad ja säästlikumad?

Nii lihtne see muidugi pole, kui kõlab, ent mõelda võiks sellele ikkagi.


***

Allikaid ei viitsi ma siia yhekaupa kleepima hakata, vaid viitan oma deliciouse bookmargikogu:
http://del.icio.us/oop/tuumajama, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_kolmas_põlv, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_neljas_põlv, http://del.icio.us/oop/tuumareaktorite_viies_põlv,
http://del.icio.us/oop/tuumaohutus ja http://del.icio.us/oop/energeetika.
Kogu kasvab iga päevaga.

***

See on nyyd siis see asi, miks ma mitu päeva bloginud pole. Oeh. Valmis - selleks korraks.