Kolm läbikukkunud maailmakirjeldust

Postimees jutustab pikalt (1, 2, 3, 4, 5) ilmakuulsast sotsioloogist Immanuel Wallersteinist, kes Tallinnas ka Eesti lehtedele intervjuusid andis. Tema põhisaavutused on Põhja-Lõuna vastandusele osutamine ja maailmasysteemide teooria looimne.

Wallerstein on näide futuroloogilise lähenemise ohtudest: pyydes tabada tulevikku, hakatakse ignoreerima olevikku. Ent tulevikku ei saa prognoosida teleoloogiliselt, lähtudes pelgalt oma kujutlustest ning kasutades oleviku kirjeldamiseks vaid neid vahendeid, mis sobivad soovitava tulemusega. Kusjuures kysimus pole neomarksismis; olen ka palju huvitavamaid neomarksiste lugenud.

Teatud jooned pärinevad muidugi spenglerlikust kujutlustest, et tsivilisatsioonid (Wallersteini lähenemises ja terminoloogias siis maailmasysteemid) sarnanevad elusolenditele, kel on oma loomulik eluiga ja arengustaadiumid. Kunagi meeldis see mõte mullegi. See vastandub nii positivismist pärinevalt kujutlusele yhiskonna aina kiirenevast arengust kui ka tänapäeva majandusteaduse vaikivale eeldusele, et maailm on alati olnud selline nagu täna ning ka jääb igavesti samasuguseks.

Majandusteadus, mõistagi, vajab igikestvuse illusiooni ellujäämiseks ja eneseõigustuseks. Ei saa ju ausalt ytelda, et tänapäevane logistika ja elektrooniline pangandus on muutnud maailma majanduse struktuuri 15, 30 või 100 aasta tagusega võrreldes tundmatuseni ning meil pole õrnimatki aimu, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Siis lastaks majandusteadlased lihtsalt lahti ja algaks yleyldine paanika. Moodne majandus on harjunud nii kiire raharinglusega, et sinu taskust jaemyyja kontole liikumise jooksul teeb dollar kolm tiiru ymber maakera ja finantseerib kaht tosinat äri. Kuidas see käitub, kui rahaarterid ummistuvad ja algab tõeliselt yleilmse kriis, ei tea tegelikult ykski kurat. Võib olla vaid ähmaseid aimdusi, seepärast ei oska keegi ka adekvaatselt reageerida. Pangad kõhklevad ja ebalevad, pyydes balansseerida tegevusetuse ja varem tulemusi andnud võtete kordamise vahel. Äkki läheb õnneks?

Progressiusk on neist kolmest kontseptsioonist ehk kõige ahvatlevam, kuna selle poolt on teatud vastuvaidlematud tõendid. Puhttööstuslik periood on majanduses kestnud tõesti märksa vähem aega kui sellele eelnenud etapid, ehkki feodalismi ja orjanduse vastandlikkus või paralleelsus ning nende mõistete rakendatavus maailma mastaabis on muidugi ysna kahtlased. Ja ikkagi tähendab usk aina kiiremasse arengusse, et spiraali lõpus peab tulema pauk või paradiis, kuna jätkuda see ei saa - muidu näeme paarikymne aasta pärast yhiskondi, mis vahelduvad kiirusega kymme tykki sekundis. Kommunismiteoreetikud valisid igavese paradiisi, pessimistlikumad ökofašistid ja kyberpunkarid räägivad vikerkaarelt allakukkumisest. Poliitikas õnnestub maha myya mõlemad, nii nagu kinoturul ostetakse yhtviisi hästi õudukaid ja romantilisi komöödiaid. Oma loogika on kummalgi lahendusel, paraku yksnes teooriasisene.

Aga ega tsivilisatsioonide potililledeks maalimine parem ole. Praktika ei tõesta selles suhtes tegelikult midagi. Tsivilisatsioonidel on muidugi teatud yhisjooni või sarnaseid käitumismalle, samas on ajalooline kontekst igal juhul erinev, nii et iga võrdlus jääb tinglikuks ja iga juhtum kordumatuks. Wallerstein pyyab liita Spengleri algselt progressivaba mudeli positivistliku arenguga, et vältida kiireneva progressi probleeme. Tulemus kahjuks lihtsalt ei veena.

Hiina-käsitluses torkab muu kõrval silma, et nagu paljud Lääne teadlased, ei suuda ka Wallerstein kujutleda eri yhiskonnakorraldusega riikide olemasolu. Kui sa oled kõik elupäevad veetnud ysna yht nägu riikides, on raske mõista, et mõni võib olla fundamentaalselt teistsugune. Siis hakkadki korrutama, et dollar on igal pool sama ning partei käskudega juhitava Hiina ja oma tugevalt rahvusliku varjundiga kapitalismi harrastava Jaapani saab Korea ning Kagu-Aasiaga samasse föderatsiooni suruda vähimagi probleemita, puhtalt geograafilise läheduse põhjal. Yeah, right.

Kujutleme nyyd korraks Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Saksa Föderatiivse Vabariigi liitmist aastal 1955: relvajõududeta lääneosa piire valvavad ameeriklased, idaosas võimutseb Stasi. Läänes möllab eraettevõtlus, idas minnakse rivis kolhoosi heinateole. Ja siis pannakse kaks majandust kokku. Okei, tänapäeva Hiina on pragmaatiline ja teeb kapitalismile teatud mööndusi, ent see ei puuduta ideoloogiat. Parteil pole mingit kavatsust võimust loobuda. Yhiskonda juhitakse ikka sama raudse käega ning kui poliitilistel põhjustel vajalikuks peetakse, korraldatakse järgmine kultuurirevolutsioon või suurpuhastus ilma, et hiirgi piiksataks.

Venemaa ja Euroliidu allianss on veidi realistlikum. Vaevalt Venemaa sisepoliitika seda siiski võimaldaks. Ja mis puutub Euroopa ja USA vastasseisu, siis peavad Ameerika opositsionäärid seda tihti sygavamaks kui see tegelikult on. Õigupoolest jääb USA siiski Euroopast piisavalt kaugele, et enamikul eurooplastest oleks seal toimuvast kama. Isegi kõik poliitikahuvilised ei suuda presidendivalimiste kandidaate peast yles lugeda - mina ka mitte. Blokke moodustatakse yhiste vaenlaste vastu - ja iga tõsiseltvõetav vaenlane on lähedal, tavaliselt suisa naaber.

Praeguses situatsioonis on ilmselt kõige ausam tunnistada, et meil puuduvad head vahendid yhiskonna, majanduse ja ajaloo adekvaatseks kirjeldamiseks. Me võime koguda tohutult fakte, kuid ei oska neid tõlgendada. Varasema kogemuse alusel ehitatud mudelid varisevad yksteise järel ning nende auke yksteise kyljest lappe lõigates katta ei õnnestu. Kunagi pyyti astronoomias epitsyklite teooriat parandada, lisades algselt lihtsasse systeemi aina uusi kohendusi. Kui planeet ilmselgelt ringi mööda ei liigu, poogime yhe ringi kylge teise, sinna kolmanda ja nii edasi - et ainult systeemi yle parda ei peaks viskama. Paraku ei hakka iga hinna eest venitatud teooriad kunagi reaalsusele vastama. Vaja on midagi uut.