Sõnad, mida igayks arstilt kuulda tahaks

Vedeled seliti laual ja kuulad:

Sirje, tule vaata, kui imelik kardiogramm mul siin on!
Aga miks ta selline on?

Mis juhtub siis, kui lehest leitakse viga?

Inimestel on kombeks otsida lehtedest vigu ja nende yle nuriseda. Olen selle nähtusega kokku puutunud ysna mitmest otsast: nuriseva lugejana, veategijana, kutselise veaotsijana ning ka juhuslikult vea otsa komistajana, kes pyyab uurida, kust viga tuli ja mis selle asemel tegelikult olema pidi.

Neil, kes lehetööd seestpoolt näinud pole, on sellest tihtipeale kummalisi kujutlusi. Vahel arvatakse, et ajakirjanik peab tundma läbi ja lõhki valdkonda, millest uudise kirjutab. Näiteks olgu yks inimene igas lehes eraldi siniste lammaste peal. Kollaste ja punaste lammaste jaoks oleks siis, mõistagi, teistsuguse haridusega spetsialistid.

Vahel arvatakse, et kui leht midagi avaldab, vastutab ta kindlasti ka selle sisu eest. Poliitiku vale on toimetaja syy. Eksimus statistikas tuleb nuhelda leheneegri turjale. Kõik arvamuslood, olgu autoriks märgitud kes tahes, väljendavad iga lehetöötaja kaljukindlaid veendumusi, olgu ta siis peatoimetaja, raamatupidaja või koristaja.

Vahel arvatakse sedagi, et kui kuskil on tehtud näpuviga, aetud midagi sassi või pandud lehte vale inimese pilt, on tingimata tegemist ulatusliku laimukampaania ja tagakiusamisega. Eks iga inimene ole iseenda jaoks tähtis. On yteldud ka, et terve maailm. Miks mitte siis asju sedaviisi näha?


***

Leidsin pisut aega tagasi leheveebist uudise. Uudise pealkiri ytles, et kodanik A läks kodanik B juurde tööle. Tekst kirjeldas seda, kuidas A loob uue yhisfirma, mille ylejäänud kaks osanikku on C ja D. B-st mitte piuksugi.

Vantsisin selguse saamiseks E juurde. "Mine räägi F-iga," soovitas ta lahkelt naeratades. No ta ongi lahke ja rõõmus, kyllap naerataks ka elektritooli lylitit vajutades täiesti siiralt. Iseloom sihuke.

F oli juba koju läinud, tal oli viimane tööpäev. Hõreda laua ymber istusid viimased tyykad: G, H, I, J ja K. Lugesin loo ette. "Mis värk on?" - "Ei tea," arvas G. "Naljakas," leidis H. I sygas kukalt. "Äkki peab "B" asemel olema kirjutatud "D"?" kysis J kaastundlikult. "Tead sa mis," soovitas K: "Helista õige L-le. Tema on ylemus, tema peab teadma."

Hmm, mõtlesin mina. Kas mul valutab see asi kuskilt? Ei tunne nagu. Olen ma A või B-ga abielus? Oma teada ei ole. Tunnen ma nende vastu siirast sygavat huvi? Hoolin ma neist oma sydamepõhjas? Igatsen ma nendega vähemalt tutvuda? Mkmm.

Keerasin selja ja tulin tulema.

***

Inimene, kes lehevigade yle nuriseb, on lehte lugenud. Kui ta ei nurise esimest või teist korda, siis talle ilmselt meeldib nuriseda. Ta tunneb ennast parema, puhtama ja õilsamana kui rumal kirjatsura. Pealegi on sõim leheneegri palka juba lisana sisse arvutatud. (Kas teate, kui vähe selles midagi muud on? Kui sõimu ei oleks, ei jääks miinimumpalkagi järele. Täiesti ametlikult, kusjuures.)

Selleks, et nuriseda, peab mõne vea leidma - olgu see või kujutletud. Selle eeldusena omakorda tuleb lehte lugeda. Näiteks paberil või internetis.

Paberlehe eest on keegi maksnud, olgu siis tellija - inimene, ettevõte või raamatukogu - või ostja. Veebilehe eest maksab reklaamitellija. Kui lugeja astub ajalehe veebi, saab leht ta juba reklaamitellijale maha myya.

Nii see äri käib. Iga viriseja on tõenäolisemalt pysiklient kui keegi, kes lehte nähes õlgu kehitab ja uudiste asemel põnevikke loeb. Võib-olla ta ei loekski ajalehte, kui selles poleks vigu. Kes teab? Siiani pole seda katsetada juletud.

Nii et mis siis juhtub, kui keegi leiab vea, olgu õnnelik leidja siis lugeja või kirjutaja? Absoluutselt mitte midagi. Kõik on hästi. Maailm seisab endiselt kilpkonna turjal, kes liigub häirimatult lõpmatuse poole.

Kauneim linn on Eestis Ruhnu...

...Pärnu lahe kalda pääl.

Riigikogu võttis 1995. aasta 22. veebruaril vastu Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, mille paragrahv 5 sätestas lõpuks uuesti (eelmine kord oli ENSV konstitutsioonis) Eesti pealinnana Tallinna. Vahepealsel perioodil tehti pealinna osas erinevaid ettepanekuid. Neist kindlasti kummalisimana esitati 17. jaanuaril 1994. aastal Riigikogu menetlusse seaduse eelnõu, mis muuhulgas nägi ette, et "1. Eesti Vabariigi pealinn on Ruhnu..."

Nii nad räägivad.

Mõte on huvitav. Mõttel on jumet nagu suvi läbi päevitanud neegril. Aga kes selle esitas? Kuningriiklased?

Energiamärgised

Energiamärgiste probleem pole mitte see, et nad oleks põhimõtteliselt valed, leiutatud kurjade byrokraatide poolt yksnes heade inimeste tagakiusamiseks. Kysimus on selles, et energiamärgiste ainus mõte on ajendada kinnisvaraomanikke muutma maju energiasäästlikumaks ning ehitajaid ka uusi maju nende tarvitamisele mõeldes ehitama. Sellepärast ongi energiaauditit propagandaartiklites taevani kiidetud.

Praegu aga viib majaomanik viib kontorisse kyttearved, seal nahistatakse tunnike paberitega ja kasseeritakse paar tuhat krooni. Keegi ei sunni audiitorit soojast kontorist kylma kätte minema. Sellisest systeemist pole tõepoolest kellelegi kasu. Ka majaomanikul pole märgisest sooja ega kylma, kuni ta oma eluaset kinnisvaraks ei muuda ehk välja ei yyri või maha ei myy. Kui keegi just ise kyttearveid nii suureks ei pea, et tekiks tahtmine nende nimel maja renoveerimisele märksa suurem summa kulutada.

Aga sellist kasutust silmas pidades võiks pigem jätta märgised vabatahtlikuks - või siis kohustuslikuks yksnes myygitehingute korral. Kyll nad omanikuvahetuste käigus vähehaaval levivad. Seda enam, et viimasel ajal kurdetakse ka energiaaudiitorite nappuse yle. Uus võimalus raisata inimeste aega ja raha, tekitada järjekordi ja althõlmasebimist. Milleks teha suure hurraaga kasutu reform, mis endal yle jõu käib?

Meediastilistika kui kollaseks võõbatud saabas

Väike Nõid kaitseb täna rohkem või vähem tulihingeliselt oma võõrandamatut kodanikuõigust pruukida kollaseid pealkirju. Kahtlemata on tal see õigus. Igayhel on, kel on vaid midagi pealkirjastada. Ja mõnikord isegi neil, kel ei ole. Aga kas selle suurepärase õigusega kaasneb ka mingit sorti mõte?

Põhjusmõtteliselt saab ju panna ka niisugusi pealkirju, mis yksnes piirnevad kollasega - ytleme näiteks oranže -, ent on samal ajal siiski asjakohased. Kahtlemata on see yks väegade peenike kunts, oo jaa. Aga kas seda vallata ja pruukida pole siis ka märgatavalt suurem lõbu kui lugejale lihtlabaselt kubemesse lajatada?

Ajakirjanduselt ei ootagi keegi tänapäeval enam head stiili. Kaugel sellest, stiilitaju ilmutamine on isegi karistatav - kui mitte muul moel, siis igikestva haleda soigumisega. Lõppeks leidub nii ajakirjanike kui ilmselt ka lugejate seas - sest miks peaks ajakirjanikud olema lugejaist kehvemad? - kyllaga inimesi, kellesugusest ei tohi kirjutada, et ta on "moodsa Eesti ajakirjandusmaastiku päike", kuna ta kaebab su laimu eest kohtusse põhjendusega, et ta ei kiirga valgust ja tema sisikonnas ei toimu termotuumasynteesi. Tõsiselt. Faktiväitena.

Ei, ametlikus ajakirjanduses, mida myyakse leheputkades ja bännerdatakse veebis, on ohutum loobuda metafooridest, olgu nende kirjanduslik väärtus siis kaheldav või mitte. Ent blogijad võiks ju ometigi mingit stiilitaju kultiveerida ja enese väljendusoskust nautida! Lõppeks pole neil ju suurt midagi kaotada, kui nad juhtuvad "päris" meediast mõnes suhtes paremad olema. Aga võita on palju - eneseväärikus näiteks. Või siis ylbus, kui hästi läheb, ja vihm, mis lipukõrguseks tõstetud nina sõõrmeid värskendab. Praegusel suurte veearvete ajal on see ju ometi pisukest pingutust väärt, või mis?

NATO pole oluline, punk on põhiline

NATO võimalikest Eesti-baasidest ma täna ei kirjutanud. Mis siis, et peen proua Saksamaalt sellele vihjas ja välisminister Urmas Paet omad unelmad kui märjad trussikud rahva ette riputas. Tõsiselt ei võta seda juttu NATOs niikuinii keegi, seega ei yleta niisugune loba ka uudisekynnist. Või, noh, nii otsustati.

Mina isiklikult tahaksin sellegipoolest Saksa kantslerit Angela Dorothea Merkelit väikese klassikapalaga tervitada. Ja tervitangi.

Väikeste firmade juhid on lollakad

Väikeste firmade juhid on lollakad,
lakuvad viina, ei kasvata kanepit.
Joove kui peas on, siis mõni neist naljatab:
"Oh, oleks koolis käind, õppinud ametit!"

Majandusministeerium selgitas välja, et "väikesed ja keskmised ettevõtted ekspordivad varasemast vähem, ent samas on selliste firmade juhid nooremad ja haritumad kui kolm aastat tagasi". No tore on.

Depressiivsed Eesti väikefirmad,
meil väga tihti pole põhjust sinna minna,
kus igal pool ei voha hullult kaubandus,
kus mõned endiselt ei lukustagi ust.

Vt ka.

Talumatu elu

Eelarve, rahvaalgatuse või Gruusia asemel...


Yldse mitte minu moodi.
Sellpärast see mulle meeldibki.

Kõikse ilusamad silmad

Kuna ma eile yhtki pikemat juttu valmis ei jõudnud, mõtlesin, et poetan siia midagi, mis mulle kui mystikule kohhhutavalt oluline on. Igayhel on oma, eks ole. Mõni kiidab kreeka koorilaulu, mõni vaalu, mõni mõnd Taga-India uue-aja-laulikut, kellest ta ise kah suuremat ei mõista. Mulle, nagu sada korda yteldud, meeldib The Beautiful South.



Nad laulavad paljudest asjadest paganama hästi. Näiteks sellest, miks on tähtis alustada inimeste armastamist yhestainsast. Väga vähehaaval, kõige esimesest nõrkusest peale. Ja nii edasi. Mis mul kogu inimkonnast, kui ma omaenese teisepoole peale vihastan? Ometi poleks ma teda valinud, kui ta halvadki loomujooned mulle ei meeldiks. Mis mul inimeste tugevatest kylgedest? Need meeldivad kõigile niikuinii, neid on lihtne taluda. Alustada tuleb mujalt.

Monoteistid kujutlevad maailma enesele lihtsaks. Kerge on öelda, et armastad kõigevägevamat, absoluutselt täiuslikku Issandat. Aga mis tunne on sul siis, kui absoluutselt täiuslik kõigeväeline Jumal absoluutselt täiuslikult ja kõigeväeliselt täis lastud prill-laua alla jätab? Ei meeldi? Kujuteldamatult rõve?

Alusta raskemast. Alusta yhest inimesest.

Kaebaks statistikaameti andmekaitsesse?

Ei saa ytelda, et mulle vähe spämmi tuleks. Enam-vähem 50 kirja päevas yhele ja 5-10 teisele aadressile. Enamjaolt kirjutavad eraisikud V1A6RAst või muust seesugusest. Vahel sekka mõni ettevõte, nt tähemyygipetised või yks kamp Moskvast, kes on miskipärast veendunud, et ma tahan seal ettevõtlusseminaridel käia. Riigiasutused polegi vist varem kirjutanud.

Aga täna teatas statistikaamet mulle minu puhtisiklikul aadressil (eesnimi.perenimi@gmail.com), et kuna mina kui ettevõte saadan neile regulaarselt aruandeid, tahan ma kindlasti liituda nende värske leiutise eStatiga.

Vahe fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel läheb tõepoolest aina õhemaks. Juriidid saavad aina enam inimeste õigusi, Ameerikas muidugi kiiremini kui Euroopas. Nii et arvatavasti jõuavad väljamõeldud entiteedid enne ametlikult "inimeste" sekka kui elutud (nagu robotikartjad juba aastaid ähvardavad). Mõni ime siis, et statistikutel inimesed ja firmad sassi lähevad. Nende jaoks yhed numbrid kõik.

Kust kurat need spämmarid ikkagi mu aadressi võtsid?

Lugemata luule

Päev kulus raamatute koristamisele.

Tahtsin arvutit konfida, ei konfinud. Tahtsin yht Margaret Atwoodi loengut tõlkida, ei tõlkinud. Tahtsin tolmu võtta, ei võtnud. Tahtsin sokke sortida, ei sortinud.

Ainult tassisin raamatuid yhest toaotsast teise. Ehitasin neist virnakesi ning lammutasin nood jälle laiali. Tulemusel pole mingit pistmist ei raamatute sisu, vormi ega päritoluga. Tuba ei paista isegi oluliselt korralikum kui enne.

Raamatutes peitub mingi yrgne kaosealge, mis korrastamisele fyysiliselt vastu hakkab. Kyllap seepärast valitsebki pea kõigis raamatukogudes segadus, raamatud varjuvad teiste omasuguste vahele ja kataloogid muutuvad ajapikku mitme põlvkonna raamatukoguhoidjate kogutud rumaluse väljaaandeks. (Ylikooli raamatukogus oli pikki aastaid "Folk-tales of American Slaves" slaavi folkloori lahtris; ju on tänini.)

Lõpuks ei ole midagi võimalik yles leida ning lugemata raamatute läbiöugeise ja vanade lappamise asemel on lihtsam kirjutada mälestusi raamatutest. Nendest, mis sul on; nendest, mida sul poe; nendest, millest sa arvad, et nad sul on, või et nad võiksid olla, või et ehk nad kunagi olid või saavad olema.

Leidsin riiulitäie suurepärast luulet, mis mattus päeva lõpuks taas kultuurkihi alla. Aga mu mälu on natuke jälle värskendatud.

Noh, kuna tänapäeval keegi enam luuletusi ei loe, siis pole suurt häda, kui ka mina seda ei tee.


***

Ei tea, kas Samsung R55 on keskkooliõpilasele piisavalt korralik arvuti? Netifoorumid jagunesid neiks, mis ei ytelnud selle kohta midagi, ja neiks, kust ma ei viitsinud otsida.


***

Nägin eile yhe Tallinna söögikoha tagaaias rotti. Kappas põõsaste vahel ringi ja peletas varblasi lendu. Tuvid istusid pingiselgadel ja vaatasid huviga alla: ei tea, mis ta järgmiseks välja mõtleb? Lõpuks leidis rott mingi söödava eseme ja vudis sellega põõsasse.

Lahe väike helepruun rott oli, nööpsilmade ja roosa sabaga. Hästi söönud ja ei varjanud ennast, ehk oli kellegi isiklik. Samas toitu lantima ka ei tulnud - erinevalt tuvidest, kes töllerdasid laua vastasserval ja piilusid yhe silmaga minu taldrikusse.

Oleks võinud ju kõrtsust kysida, kas keegi tast midagi teab. Aga kui ei tea? Ei tahtnud loomakesele midagi halba kah teha. Minu jaoks oleks ta pigem põhjus, miks sinna uuesti minna, ent enamik inimesi vist siiski nii ei arva. Jätsin talle põõsa varju tyki saia, koduse roti poolt tervituseks.

Ratatouille.

Automaks ja Tallinki streik

Automaksu kui niisuguse vastu pole mul midagi. Ja mitte yksnes sellepärast, et mul endal autot ei ole.

Tõsi, see peaks olema puhtalt reostusmaks. Mitte pelgalt riigikassa täitmiseks laia lauaga virutatud ja kõigile yhtemoodi mõõdetud maks rataste arvu pealt. Või isegi vormilt sotsialistlik ning sisult kadedusepõhine luksusmaks. "Rikkus väärib karistust" on kyll kenasti protestantlik põhimõte, aga miks peaks riik protestantlik olema?

Loomulikult vajaks niisugune maks korralikku eeltööd. Millised on selle mõjud? Keda see kõige rohkem nöörib? Kuidas sellest kõrvale hakatakse hiilima?

Kas diiselmootor peaks ikka olema madalamalt maksustatud kui bensiin? Kuidas suhtuda elektri- ja vesinikuautodesse? Kuidas soosida seda, et inimesed peaksid on vanad autod pigem rahulikult lõpuni ja alles uue valikul mõtleksid väiksema saastamise peale? Uue auto valmistamine kulutab ju loodust rohkem kui vana lõpuni tarvitamine.

Aga kui yksikasjad läbi mõeldakse, miks mitte. Kuuldavasti ajavad ka ELi uuemad direktiivid seda rida, et vähehaaval sunnitakse kõik saastajad maksma. "Ole sina juut või ole sina setu, ära ainult ääre peale s...u," ytleb selle kohta vanasõna. Minu arust kõlab loogiliselt.


***

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiyhingu ja Tallinki vaheline vaidlus on pehmelt yteldes segane. On muidugi yleyldiselt teada, et Tallinki juhtkond koosneb ennekõike ja põhiliselt mölakatest, aga see ei ytle veel midagi teise poole kohta.

Mõlemad asjalised žongleerivad numbritega ja kleebivad nende kylge kirevaid retoorilisi silte. Mis on tegelikult mis, kurat ise teab. Ega kumbki neid pikalt lahka, yksikasjalikke pakkumisi ja analyyse ei levita EMSA ega Tallink. Isegi pakkumiste kronoloogiat on lehelugude põhjal ypris vaevaline koostada. Viimati lehvitas Tallink 40protsendise palgatõusuga 3 aasta jooksul; EMSA rääkis, et see on palju pisem kui paistab. Kui inimestelt meeleavaldusel kysiti, rääkisid nad kõik 20-30% tõusust nyyd ja kohe. Aga kui edaspidi palk samaks jääb, ei ole see ju kuidagi parem. Segane värk.

Isegi mina kui Tallinkist suhteliselt kaugele jääv inime tean, et ega seal mingi mugav tööõhkkond ole. Ysna tyytu närimine ja kius, läbiotsimised ja muu peedistamine sinna otsa. Kui Viking Line'is vaheldub aasta jooksul 5-8% tööjõust, siis Tallinkis 25-30%. See on kahtlemata näitaja. Samas rõhutas enamik neist, kes ajakirjanikega rääkida julgesid, et ega nad firmast kuhugi lähe: kas ei sobi teiste laevade graafikud või meeldib miski muu asi. Järelikult elu ikka nii paha ei ole.

Kahtlemata on ametiyhingutes olnud alati kõrge korruptsioonirisk. Sada aastat tagasi lõid USA töölisvõitlejad kampa maffiaga, meil on need pigem trampliiniks poliitikasse. Sotside juhtkond kipub kyll kaberneesotsidest koosnema. Padar töötas jah ennemuiste transporttöölise ja puusepana, aga see oli pea 20 aastat tagasi. Katrin Saks ja Marianne Mikko olid enne poliitikat ajakirjanikud, Peeter Kreitzberg pedagoog, Sven Mikser ylikoolis assistent. Arhetyypilised rakkus kätega liinitöölised jäävad struktuuris kuhugi madalamale. Aga eks võib Kadi Pärnitsa ja Heljo Pikhofi eeskujul ikkagi loota, et kurnajatega võideldes piisavalt silma torgatakse. Nii et kui põhjalikult kellegi mõtted tegelikult võitluse juures on, teavad nemad yksi. Seda enam, et retoorika tykati õõnsaks kisub - näiteks on armas ja sydamlik kõnelda pidevalt meremeestest, ehkki yksiknäited räägivad mitte madrustest, vaid kajutiteenijatest ja kelneritest. Tööinimesed nemadki, ent miks labidat labidaks ei nimetata?

Ega muidugi ka Tallinki juhtkonna võitlus ametiyhingu vastu ole mingi eepiline saavutus. Kyllap sellepärast ollaksegi rahul kaadri voolavuse ja McJobi mainega, et niisugustes tingimustes jääb ametiyhing paratamatult nõdraks. Starbucks ja Wal-Mart on yypilised näited firmast, kuhu ykski vastuhakkaja pidama ei jää. Kes vähegi midagi oskab ja suudab ning endast lugu peab, läheb mujale. Ja siis? Asendatavaid inimesi on odav pidada.


***

Ah et miks ma sellest kõigest lehes ei kirjuta? Sest mõne aja eest selgus, millised on õiged arvamused, millised valed arvamused ning kuhu need viimased pista võib. Blogisse nimelt.

Matke mind siiasamma

Hommikul ei leidnud ma yles oma töökohta.

Majas käib juba mõnda aega remont ja inimesi istutatakse äradisainitud kontoris yhest kohast teise nagu pirts perenaine aialilli. "Ei, asalead siinkohas mulle ikka ei meeldi. Paneme nad maja taha ja nende asemele begooniad." Asalea kehitab õlgu ja alustab uut nädalat jälle uues lagedas kohas. Kindel ei ole ta milleski, aga äkki sai nyyd siis see õige.

Järgmiseks ei leidnud ma koosolekut. Lippan mina, arvuti kaenlas, koosolekuruumi, mille keskele on lajatatud hiiglaslik pinball'ilaud - aga mängijaid ei kusagil. Hmmm. Okei, login oma postkasti ja vaatan, ehk on selle kohta mingi kiri.

Ei logi. "Sysadmin on su ära blokkinud. Mine räägi temaga, mis sa minu otsa vahid," teatab arvuti. IT-osakonda. Ootan pool tundi, kuni seal arvutid buudivad, siis teeb minu oma endale vabatahtlikult restardi... ja kõik oleks justkui korras. "Mingi kamm jah," diagnoosib itimees professionaalselt.

Aga minul on juba kiire yle tee haiglasse. "Koormustestile võtke kaasa mugavad jalanõud ja käterätik," soovitab paber. Paber korjatakse ära, siis kästakse jätta nurka "mugavad jalanõud". Käterätikut ma igaks juhuks ei maini.

Nagu selgub, olen ma mingis testgrupis uuringuks, kuidas reageerivad inimesed totakale väljanägemisele. Nyyd on mul homme hommikuni kõhu peal kymne elektroodiga aparaat. Turritab särgi all nagu... ei tea, millega võrrelda. Tavaliselt inimestel selliseid karpe ei ole.

Lõpetuseks oleks õdus taas kord mainida, et ma vihkan seda, kui keegi mu selja tagant jõllitab, mida ma arvutis teen. Ning minu selja taha jääb nyyd terve kontor. Tahan sisearhitekti verist, sooja lõhnavat maksa. Ja tassikese teed. Aga kööginurk on korrusejagu eemal.

Kell on alles pool kaksteist. No mida veel?


P.S. Hakkab jälle pihta. Meie korrusele on tundmatu geenius istutanud kohvimasina, millesse mahuvad ainult tibatillukesed standardtassid. Ei ole ma sugugi ainus, kes oma isikliku suure kruusiga ringi käib. Nyydsest siis tyhjalt.

Kui muuks mahti pole, blogi blogimisest

Kaesin yle saja aasta taas kord Google'i analyytikasse. Suuri muutusi ei olnud, natuke ikka.

Otsifraaside edetabelit juhib endiselt "eestlaste endeemilistest". Ei ole paremat Baeri jyngrit kui mina. Mida kõike ma kyll eesti rahva tõbedest jutustada ei oska! Tjah. Mida ei oska, seda jutustangi.

Teisel kohal on "hajameelne", seitsmendal "oop" ning kymnendal "oop hajameelne". Näe, mõnel on ikka meeles.

Kolmandat kohta valitseb yrgammusest ajast peale "veiniriiul". Huvitav, on see siis tõesti mu kõige tähtsam mööbliese? Miks keegi raamaturiiulitest ei räägi?

Paar äraeksinud pseudoprominenti jätan vahele, need vahelduvad koos aastaaegadega. Ent neljandal ja yheksandal kohal õilmitsevad "shakespeare nelgid" ja "shakespeare nelkide ilu". On's Shakespeare yldse nelkidest kirjutanud? Ruute ja kannikesi justkui mäletaks. Roose kohe kindlasti. Aga nelgid? Tema ajal need vist veel revolutsiooni lilled ei olnud, venelasedki polnud tollal lillasid nelke leiutanud. Ja, vabandage, miks mina?

Siis lingib mind veel kellegi naine. Ei, noh, aitäh muidugi. Katsun olla vääriline ja need teised sõnad.

Alates homsest näiteks. Täna oli kiire ja segane päev, enam asjalik olla ei jaksa. Mõni teine kord.

Tädad teid sydabest.

Eksituste komöödia

Hetk tagasi helistas mulle T*** T***, 17 aastat vana, kelle pilt ilmus meil lehes teksti juures, mille oli kirjutanud hoopis teine T*** T***.
Pagan.

Inimesed, saage kuulsaks! Siis teavad kõik teid nägupidi või vähemasti oskavad kontrollida. Nii nagu näiteks juhtus yhe väidetavalt karske poliitiku nimekaimuga, kes tabati autoroolis, väidetavalt purjus. Läheb mitu aastat, enne kui neid jälle segi aetakse.

Jube on avastada tund-paar enne trykitähtaega, et autori pilti fotoarhiivis ei olegi. Nii kiiresti pole erilist lootust kirjale vastust saada. Kuritihti pole autori telefoni kah. Armas internet, avita!

Aga internet ei avita. Või kui, siis pika hambaga. Leiad kodaniku pildi pärast pikka tramburaid mingist koerakasvatajate kommuunist ja mõtled, kas kujundaja saab sealt ikka näo kätte, nii et koerakarvad tukana ei paista. Kõiki sotsiaalvõrgustikke Google pealegi ei kajasta, Orkutisse tuleb ikka ise sisse logida. Võrgukaevurlus neelab väärtuslikku aega. Ja kuidas pagan lõpuks kindlaks teha, kas leitud koerasõber on ikka see õige või on autor hoopis koertele allergiline? Ega tänapäeval see kah muidugi midagi tõesta.

Noh, sedapuhku läks isegi õnneks. Arvamusavaldus oli suhteliselt mõistlik ja viisakas, ei midagi kurja ega laimavat. Ja mitteautor ka - mõistlik, viisakas ja arusaaja hing. Eks me katsu ikka paremini. Kui oskame.

Järgmiseks on toru otsas kindlasti Tiit Vähi, 26, kes kirjutas Lehele Gruusia kohta. Ja siis tema ilmsyyta, ent õnnetul kombel meediakeerisesse haaratud Väga Kuri nimekaim.

Gruusia: võidud ja kaotused

Kyllap on Putini kunagisel majandusnõunikul Andrei Illarionovil õigus, kui ta usub, et väike välksõda oli sõjaliselt edukas, kuid muutis Gruusias Saakašvili toetuse tugevamaks. Samas, tõenäoliselt ka polariseeritumaks: nii toetajad kui vastased on nyyd emotsionaalsemad ja argumentidele on aina vähem kohta. See tähendab, et yhiskonda on võimalik teiste vahenditega destabiliseerida.

Kolmandik Gruusia territooriumist on sisuliselt läinud. Euroopal pole vahendeid, millega sundida Vene vägesid Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast lahkuma. Ja kummagi nukurežiimid seda ei soovigi. Tõsi, vaevalt jätaksid grusiinid niisuguse võimaluse kasutamata. Siis hakkaks kõik jälle otsast peale.

Majandus on suuresti pilbasteks lastud. Sadamate ja infrastruktuuri taastamine neelab raha, Läänes langenud krediidireitingud aga muudavad selle yha kallimaks. Lisame riigisisese migratsiooni: kui paljud julgevad või tahavad naasta kodukohta, kus on vaid varemed ja napib tööd? Senistest laenudest on vähem kui nädalaga saanud võlad: laenu eest ostetud maju ja autosid enam pole, jäävad yksnes kohustused. Kui suur osa töövõimelisest elanikkonnast lahkub välismaale, olgu siis julgeolekule või rahale mõeldes?

Majandusega koos langevad alati ka riigimeeste reitingud. Eduka vastupanu eufooria jahtub. Ning vähehaaval saab selgeks: vaatamata lubadustele ei ole NATO sugugi vaimustuses võimalusest, et järgmises pärapõrgukonfliktis peab ta osalema juba sõjaliselt, mitte sõnaliselt. Kes nende naabrid seal yldse on? Venemaa, Tyrgi, ee... Armeenia? Aserbaidžaan? Iraak või Iraan, kes teab? Ja kellega neist nad sõdinud pole? Kui keegi seda mäletab, siis igatahes mitte Euroopa. Muistne ajalugu, kreeka kolooniad ja kristlus on rohkem huvitav-piinlik faktike kui ajalooline side või moraalne kohustus. Kristluse eelpost avastab, et ta selja taga on ateistid - või, veel hullem, protestandid.

Syveneb pettumus, mis sai alguse tyhjadest taskutest.

Varem või hiljem Saakašvili muidugi lahkub troonilt. Aga pole teada, kes tema asemel võimule tuleb või kas Venemaa jaksab nii kaua oodata.

Gruusia: taas ei sõda ega rahu

Yldjoontes toimuvast saab pikapeale sotti, aga yksikteateid ei mõista uskuda ega ära põlata. Grusiinid kuulutasid just, et 50 tanki suundub Gori linnast Tbilisi peale.

Venelased ytlevad jällegi, et neil pole Tbilisis yhtki tanki. Grusiinid ryndavad iseennast? Vaevalt. No ja minu omad nad kah pole.

Vähemalt saab vastuse Marko Mihkelsoni kysimus: kas see on rahu või vaherahu? Tundub, et ei kumbagi.

Veel vaheldust: Tallinki männipuust laevuke

Nägin unes, kuidas miskipärast oli mind saadetud kaasa kellegagi Tallinki ametiyhingust, kes läks vaatama laeva, mille Tallink oma töötajatele kasutada andis. Vististi suvepäevadeks või millekski seesuguseks.

No oli see vast yks veider laevuke. Puust, muidugi. Pikkust vast ehk viis meetrit ja kõrgust... mina oma ysna Eesti keskmisega pidin yhtlugu pea ära lööma. Et millegipärast esitleti seda kuskil Rocca al Mare moodi kaldajärsakul, tuli "laev" sisseminekuks veest kraanaga välja tõsta. Sisenemine käis läbi vööriluugi. Viiemeetrisel ja paari meetri kõrgusel puust laeval, eks ole. Ma arvan, et männipuust. Täispalk ja puha, pahklik ja oksakohti täis. Värvilt nagu kaheksakymnendate alguse kolhoosisaun - teate kyll, neid armastati laudadega vooderdada.

Ei, sisse mahtus ikka suisa mingi sisustus. Paar pilti seinale, pingid seina äärde ja rool. Yks vahesein oli ka. Ametiyhingu mees asus laia irvega kohe rooli taha. Mina hoidsin peast kinni. Tallinki poolt esitles laevukest keegi kylma kõhuga neiuke, kelle arvates oli kõik kõige paremas korras. Nemad käisid korra isegi vees, mina ei julenud, läksin kuival maal maha. Mis jõuallikaga see imeasi sõitis, ei tea, väikese ringi nad tolle tundmatu lahe peal tegid. Kõrval oli mingi restorani tagaaed, inimesed istusid tuules lehvivate laudlinade taga, sõid ja vahtisid imestunult pealt.

Pärast sõidutas näitsik meid mikrobussiga linna tagasi ja oli meie reaktsiooni peale tige. Mitte yks sõna ei ytelnud. Mina lubasin kindlasti loo teha ning ametiyhingu mees irvitas ikka veel laia lõuaga. Kahju ainult, et fotokas koju jäi.

Tavaliselt ma yldse und ei näe, aga nähtavasti kui, siis korralikult. Ju see neist Tallinki viimase aja pressijamadest tuli. Hea, et sõda ei näidatud.

Raamatutest, vahelduseks sõjale

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Aleksei Tolstoi "Kannatuste rada"
Jaan Kross "Väljakaevamised"
Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda"
André Maurois "Kolm Dumas'd"
Arvo Valton "Tee lõpmatuse teise otsa"
Vladimir Neff "Borgiate sõrmus"
Karl Ristikivi "Rohtaed"
Arthur Conan Doyle "Baskerville'ide koer"
Eduard Vilde "Prohvet Maltsvet"
Charlotte Bronte "Jane Eyre"
Arkady Fiedler "Vaigust lõhnav Kanada"
Janusz Przymanowski "Neli tankisti ja koer"
C. W. Ceram "Esimene ameeriklane"
Günther Kehnscherper "Kreeta, Mükeene, Santorin"
Eva Lips "Indiaaniraamat"
Miloslav Stingl "Indiaanlased ilma tomahookideta"

Mis on neil raamatutel yhist?
Need kõik on leiud meie maja paberikonteinerist.
Tunnike tööd ja prygikast tyhi.

Olen vanamoodne intelligent ja suhtun raamatutesse yliemotsionaalselt. Minu jaoks ei ole inimese ja raamatu tapmisel kuigi suurt vahet, tõepoolest. Või kui ehk sedavõrd, et tõeliselt vihale aetuna võiksin ma mõne inimese põlema panna kyll. Raamatu? Vaevalt.

Ei tea, kust selline sentimentaalsus tuli. Päris niisugusel kujul keegi mulle seda sisse kasvatada ei yritanud. Aga noh, eks mu mõlemad vanemad olid lugejad inimesed ja mingi suhtumine hakkas kylge. Lisaks see, et vähemasti algkooli ajal mu klassikaaslaste ja vast ehk isegi tuttavate seas erilisi raamatuhuvilisi polnud. Ja et ma ise õppisin lugema kolmeselt, on kaunis loogiline, et raamatud meeldisid mulle rohkem kui inimesed. Võib-olla meeldivad tänini.

Nyyd on mu tuttavate seas nii raamatupoodide omanikke kui ka (endisi) myyjaid. Minust endast siiski head antikvaari ei saaks, just sellesinase emotsionaalsuse tõttu. Igale raamatule ei ole ka tasuta võimalik lugejat leida. Mõnd on trykitud liiga palju, mõni on jällegi spetsiifiline või aegunud, mõni lihtsalt halb. Kyllap nad kõik kellegi ajapikku leiaks, kuid keegi pole valmis neile aastakymneteks niiskuse eest varjatud eluaset pakkuma, kuni lugejaid piiskhaaval läbi tilgub. Ja mul poleks sydant neid ära visata.

Enamasti on mu raamatukogumist piiranud raha, tavaliselt ka ruum. Loomulikult võimetus kõike läbi lugeda, mille ma kokku võiksin kuhjata. See viimane häirib mind kyll aina vähem, sest mulle meeldib seegi, kui ma kellelegi hea raamatu välja saan laenata. "On ju hea, eks ole?" - "On kyll." - "No mis ma ytlesin!" Pealegi on tihtipeale kasuks, kui raamat on käepärast, et selle järele vajaduse korral haarata - olgu siis lugemiseks või ka lihtsalt tsiteerimiseks. Eestikeelseid raamatuid on netis masendavalt vähe ning Tallinna raamatukogud on äärmiselt lugejavaenulikud. Ning kindlasti mitte minu pool kodus, kus ma raamatuid kõige sagedamini vajan.

Eks ma olen muidugi vähem lugema hakanud kui vanasti. Töö ja masendus võtavad vastikult palju aega ära. Enam ei jaksa. Yksvahe lugesin ma palju raamatuid ka failidena - ja näiteks Project Gutenbergi varamuga ei konkureeri siinkandis ykski raamatukogu. Samuti on fyysilistest raamatutest märksa halvem tsitaate otsida, ehkki see puudutab juba pigem teadus- kui ilukirjandust. Ent mitte alati.

Õigupoolest oli sealt kastist leitu nimekiri palju pikem ning mitte sugugi yksnes nii markantne. Kõike lihtsalt ei viitsi sisse toksida. Igatahes oli toakoristaja kaunikesti erapooletu. Äravisatu seas oli peotäis "Maailm ja mõnda" sarja, kooliõpikuid, nõukogude kangelaskirjanikke, tarbekirjandust, eesti kirjandust, ajalooraamatuid, põnevikke, eestiaegseid väljaandeid... Osa sellest ei huvita tänapäeval tõesti suurt kedagi, mõningaid asju krabaks jällegi iga antikvaar. Antud juhul oli põhimõte aga lihtne: raamat, järelikult yleliigne.

Yks joon oli kõigil yhine: raamatud olid eestikeelsed. Ka luulet oli vähe. Võiks ju arvata, et venelane. Või tšuktš. Või suulu. Aga vaevalt niisuguse asja järgi mingeid järeldusi teha saab. Julgen kyll kogemuste põhjal oletada - ei ole see mul esimene ega ka ilmselt viimane kord raamatuid prygikastist välja koukida, kui ma just lähemal ajal maha ei sure -, et õpikute omanik käis koolis ligikaudu samal ajal kui mina. Samas olid need ysna hästi hoitud, nii et kurat seda teab. Asi võis olla ka selles, et ykski väljaanne ei sobinud uue tapeediga. Lõppeks pole lollidest yhegi rahva, soo ega vanuseryhma seas iial puudust olnud.

Kindlasti on osa leidudest ka mulle ylearused. Ainult et ma pole iial viitsinud oma raamatukogu katalogiseerida, nii et päris head pilti mul sellest pole. Paljud raamatud on kunagi kaotsi läinud, mõned neist sain nyyd tagasi ning mõne suhtes pole siiamaani harjunud mõttega, et neid ei ole. Alles ju olid, sirutasid käe vasakule ja... Tulekahjud ja muud õnnetused on teinud oma töö.

Loomulikult olen ma hea meelega nõus ylearust kraami ära andma. Nii et kes sõpradest-tuttavatest huvi tunneb, astugu kunaski läbi. Vaatame seda asja.

Gruusia: tähelepanekuid mitmest meediast

Mõni tore inimene levitab kuuldust, et 19. augusti õhtul kell 21 algab Tallinna lauluväljakul öölaulupidu Gruusia toetuseks. Miskipärast jääb aga mulje, et yrituse tegelikud korraldajad ei tea sest asjast midagi. Laulupeoga tähistatakse hoopis edgaripäeva. Nii et on kahtlane, kas heas usust hoolimata õnnestub kellelgi seda ettevõtmist kaaperdada.

Ei, minu poolest laske käia, kui õnnestub. Olen lihtsalt pessimist.


***

Eile tuli teade, et Gori linn on ära võetud, Tbilisini jäi 65 kilomeetrit. Ilmselt on siis tänase ja heal juhul ka homse päeva teemaks Tbilisi.

Selle taustal kerkib vägisi kahtlus, et kui gorjatšije estonskije parni lennujaama kihhhutavad, on kõik juba läbi. Pole Gruusiat, kuhu lennata. Tänahommikuse abilennukiga Jerevani suunduvad itimehed võib-olla isegi jõuavad, aga järgmine sats jääb juba hiljaks.

Lootkem, et ma eksin.


***

Väga jaburat retoorikat kostab mitmelt poolt. Lollustest võikski teha eraldi jutu. Just praegu jäi silma, kuidas paar tegelast kiitsid takka Tiit Vähi arvamusele, et olge aga kõik hästi kuss, siis lähevad pahad asjad mööda. Vagura hõlma ei hakka keegi.

Inimesed ja asutused, kel on vähemalt nende endi arvates oluline kogus raha, käituvad enamasti ysna praktiliselt. Näiteks huvitab Venemaad, et Kaukaasia kaudu ei hakataks arendama naftatranspordisysteemi, mis yhel hetkel võimaldaks Euroopal Venemaast energeetikas mitte sõltuda. Järeldus: tuleb midagi ette võtta. No ja võetigi.

Vähit huvitavad tema investeeringud Sillamäel, mis sõltuvad otseselt tema heast läbisaamisest Vene riigiaparaadiga. Järeldus: tuleb kinnitada enda lojaalsust.

I, for one, welcome our new (Russian) overlords!

Inimeste teod on palju selgemad, kui telekal hääl maha keerata ja mitte lasta retoorikal end segadusse ajada.


***

Gruusia välisministeeriumi koduleht kolis Eesti serverisse. Nojah, Kavkaz Centr elab kah kuuldavasti meil. "Rahvas hakkab juba kogunema," ytles Fili.

Kahju ainult, et nende uudisekajastus nii kesine on. Isegi Eesti lehtedel on parem. Ja meie oleme sealt ju pehmelt yteldes kaugel. Praegu oleks grusiinidel suurepärane võimalus infosõltlasi nõela otsas hoida.


***

Evelyn Sepp ja Indrek Tarand on laias laastus yhel nõul. Arvatavasti on see ka neile endile yllatus. Erinevus on vaid nyanssides: Indrek tahab saata Gruusiasse militaartaustaga humanitaarabilisi, Evelyn regulaarväelasi.

Põhimõtteliselt pole tõepoolest vahet: ka Vapra Yheksakymne läkitamine eeldaks riigi sisulist toetust. Ja kui lahingutele vaatamata kõmisevad mõlemal poolel kõige valjemini hoopis propagandakahurid, ei tähenda riikliku sekkumise formaaljuriidiline eitatavus mitte midagi. Kui Gruusiasse läheks ka sitskleidikestes haiglaõed, saaks neist meedias peagi samad valgetes sukkpykstes snaiprid, kes väidetavalt Tšetšeenias käisid.

Ei, ma ei usu, et sellest mingit tolku oleks, kuni Euroopa ei reageeri tervikuna. Aga ma ei usu ka, et Itaalia-sugused valitsused laseks Euroopal midagi konkreetset ette võtta. NATO ei tee samuti midagi, sest USA-l pole sekkumiseks jaksu ega huvi; nende jaoks on sellestki kyll, et nad pooled grusiinid Iraagist koju viivad ja selle eest Venemaalt sõimata saavad. Ning ilma USAta pole ka NATOt.


***

Marko Mihkelson räägib, et Eesti peaks algatama protestiliikumise, mis sunniks Rahvusvahelist Olympiakomiteed 2014. aasta olympiamänge Sotšist ära viima. Sama kuulutab Silver Meikar. Arvestades, et ROK on korrumpeerunum kui Tallinna, Valga ja Narva linnavalitsused kokku, pole mingit lootust praktilise tulemuseni jõuda. Saab ainult paluda eriarvamus protokollida.

Pealegi on olympiamängude korraldamine totalitaarriikides ilus traditsioon. Saksamaa 1936, Nõukogude Liit 1980, Hiina 2008... Miks peaks Venemaa see ainus õnnetu erand olema?


***

Mitmel pool korjatakse praegu Gruusia toetuseks allkirju. Leidsin yhe toreda kommentaari:

Mina ei ole kah kuhugi allkirja andnud ja ei kavatsegi anda, sest praegu pole see aeg....
Praegu on aeg, kus tuleb vaadata üle õla....

Kui inimesed kipuvad yle õla vaatama, on selja taga tavaliselt Moskva.

Gruusia: kes on julge, kes asendatav?

12.08.2008 11:04 Ansip loobus turvakaalutlustel Gruusiasse sõitmast
12.08.2008 09:59 Ilves sõidab täna Thbilisisse

Gruusia: sõjaaeg, kärbes ka liha

Mai alguses avaldas Andrus Ansip lootust, et uus president pöörab ka Venemaa välispoliitikas uue lehekylje. Tänaseks on selge, et lehekylg on jäänud samaks - see on vaid pikem, kui Ansip arvas. Põhimõtteliselt kirjutatakse Venemaa praegune välispoliitika ikka veel samale lehekyljele, mida kasutati 1940. aastal Baltimaades ja 1817-1864 Kaukaasia sõdades.

Mis saab edasi? Kõige tõenäolisemalt mitte midagi. Reedel saatis Venemaa NATO liikmetele noodi, milles hoiatas neid Gruusia toetamise eest. Faktiliselt on seda kuulda võetud, sest Lääne reaktsioon on isegi retoorikas suhteliselt ebamääraseks jäänud. Abstraktsed yleskutsed stiilis "nõuame vägivalla kohest lõpetamist" ei sega kedagi, kes on juba kord otsustanud jõudu kasutada. "Lõpetatagu" - kes? Ja kui ei lõpeta, mis siis juhtub? Ei lõpetatagi.

Vaevalt suudab Gruusia Venemaad sõjaliselt lyya, vahekord on liialt ebavõrdne. Tulemuses võis kahelda veel seni, kuni Venemaa puges "vabatahtlike" selja taha. Ent nyydseks on selge, et Venemaa ei piirdu palgasõduritega, vaid viib lahingusse dessantväed, rasketehnika ja laevastiku. Õigupoolest ongi ainus tõsiseltvõetav välismaine toetusavaldus seotud Vene laevastikuga: Ukraina kuulutas, et kui Vene laevad sekkuvad lahingutegevusse, ei lasta neid Sevastoopoli baasi tagasi.

Kui NATO konflikti otseselt ei sekku - ja arvatavasti ei kiirusta eurooplased kolmandat ilmasõda alustama -, võiks niisiis venelasi Thbilisisse jõudmast takistada vaid venelased ise. Võib ainult oletada, et kuna Vene poliitikud räägivad vajadusest "kukutada Gruusia valitsev režiim" ja "tuua diktaator Saakašvili kohtu ette", ei liideta Gruusiat otseselt Venemaaga, vaid seal pannakse pysti nukuvalitsus, luues Transnistria sarnase satelliitriigi. Mitte just kõige soodsam investeerimiskeskkond, aga ega Gruusia senigi just välisinvestorite Meka olnud.

Kuidas see meid mõjutada võiks? Kaudsed mõjud on juba ilmnenud. Et sõjategevus seab ohtu Kaukaasiast Euroopasse viivad naftatorud, tõuseb nafta hind. Sama myndi teisel poolel nõrgeneb euro, mis jõudis eile hommikul märtsikuisele tasemele. Turge mõjutab muidugi ennekõike emotsioon, kuna enamiku imporditavat naftat ja gaasi saab Euroopa siiski Venemaalt. Tegelik mõju on sel pigem pikas perspektiivis, kuna nii ei jää Euroopale enam lootust kunagi Venemaa-sõltuvusest vabaneda. Ja kui keegi arvab, et Venemaa hoidub majanduslikku võimu poliitiliseks konverteerimast, arvaku uuesti.

Kõige levinum kysimus eestlaste seas on muidugi yks: kes on järgmine? Vastust ei ole, on oletused ja hirmud. Igatahes on selge, et NATO vihmavari lävepaku taha ei ulata. Kas see kõiki uksest sisse pääsenuid katab, ei ole samuti teada. Praktikas teda ju katsetatud pole. Kindel on vaid see, et yhtäkki ei taha keegi enam kaitsekulutuste vähendamisest rääkida. Olgugi neid napilt kaks protsenti: sõja aeg, kärbes ka liha.

Gruusia: Kaukaasia Anschluss

Homses lehes kirjutab Vähja Tiit, kui kasulik on olla vait, kui naabrit pekstakse. Äkki ei panda sind siis tähelegi? Tark jutt, mõistagi - Itaalia välisminister räägib ju sedasama.

1938. aastal kirjutas The Times, et kui 200 aastat varem yhines Šotimaa Inglismaaga, ei erinenud see oluliselt Austria okupeerimisestAnschlussi käigus. Õige jutt. Kes ikka tahaks ronida jama sisse kellegi pärast, kellest tegelikult on sydamepõhjani pohhui.

Oleme hästi kuss, kõik yksteise järel. Huvitav, kumb jääb viimaseks: Iirimaa või Island?

Gruusia: mida tähendab "iseseisvus"?

Tundub, et Venemaa uuendab ka poliitlist ja juriidilist sõnavara. Jupp tänahommikusest Interfaksi uudisest:

Täna hommikul määrati Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liidriteks Sergei Bagapš ja Eduard Kokoitõ, kes pöördusid rahvusvahelise avalikkuse poole palvega tunnustada riikide iseseisvust.

Huvitav iseseisvus, mis leiab väljenduse yksnes Venemaa koosseisus ja mille liidrid määratakse. Kes määras?

Gruusia: kõiges on syydi tehnikud

- Kuule, tehnikaosakonnast tuli taotlus.
- Jaah?
- Neil on nyyd kymme prototyypi koos.
- Hmmm.
- Helista välisosakonda, vaata, mis nad välja pakuvad.
- No mis seal ikka on - Eesti, Gruusia, Moldova, võib-olla Tadžikistan...

Ja siis paar kuud hiljem...

- Nii, poisid, see oli nyyd kahekymnes tank. Kojuminek!
- Mis, juba?!
- Jah, tehnikud tahavad tulemusi analyysida.
- Järgmisel aastal testime jälle.
- Juhuu!

Kellele ei meeldiks vabas õhus tehnikaga mängida?

Ehkki tõenäoliselt need asjad päris nii ei käi. Venelastel lihtsalt pole uut tehnikat, mida testida. Ja enne, kui Vene riigimasin ragisedes ja kolisedes armee moderniseeritud saab, lõpevad kardetavasti naftarahad.

Paraku jõuab enne seda veel palju jama syndida.


P.S. Ah et kuidas Lääs asjasse suhtub?
Reutersi lugude esikymmet juhib teade, et Hispaania poodnik avastas Homer Simpsoni pildiga euro.
Vat sedapsi.

Retooriliste haiguste haigla

Ostsin eile Doris Lessingi toreda ulmeraamatu ning täna huilgan vaimustusest. "The Sentimental Agents in the Volyen Empire" osutus viiendaks raamatuks viieosalisest seeriast "Canopus in Argos: Archives", aga ega see teda halvemaks muuda. Yhtpidi oleks tal justkui lähedasi jooni hiljuti ning rohkemgi aega tagasi loetud Le Guinidega, teisalt Alexander McCall Smithi suurepäraste Botswana-lugudega, millest yks on mul veel pooleli. Just see arusaam, et inimesed, kes ennast tähtsaks teevad, seda tihtipeale ei ole. Või igatahes ei maksa neis uskuda ning pöörata neile rohkem tähelepanu kui vaja. Eepilise kangelase tee võidult võidule on märksa igavam kui tema koduste igapäevaelu. Ja sellega võrreldes tähtsusetu.

P...sse see Edgar, kirjutaks hoopis Siret Kotka eluloo. Infrastruktuur ja puha. See on kindlasti palju põnevam.

Lessingust meeldis mulle eriti yks asutus nimega Hospital for Rhetorical Diseases. Lyhidalt on selle mõiste taga arusaam, et kui kellelegi peetakse innustav kõne - poliitiline, usuline, mis iganes - ja ta selle mõjul lollakalt sebima hakkab, on tegemist nakkusega. Õnneks on see siiski ravitav, nii et ajapikku inimese normaalne mõtlemine taastub.

Maa - Lessingu seeria kontekstis Shikasta - on selle poolest muidugi eriti õnnetus seisus, kuna meil siin on retoorika võtnud epideemia mõõtmed. Retoorilised pandeemiad on kujundanud Maa ajalugu juba ysna pikka aega: retoorikast tulenevad revolutsioonid, riigipöörded, ususõjad, nõiajahid ja poliitilised kampaaniad. Möödaminnes toob Lessing mõned võikamad näited Prantsuse revolutsioonist, ehkki eks see on muidugi natuke anglosaksilik käsitlus. Aga ikkagi.

Peaks eelmised osad ka ostma. Või kelleltki laenama.

Muuseas, Rahva Raamatus oli Le Guini "Kaugeim kallas" ehk "The Farthest Shore" 15 krooniga. Ostsin ära. Aeg-ajalt tundub mulle, et nad veeretavad oma raamatuhinnad täringutega. Raamatute paiknemise riiulil ja sisseostuvalikud samuti.