Mis juhtub siis, kui lehest leitakse viga?

Inimestel on kombeks otsida lehtedest vigu ja nende yle nuriseda. Olen selle nähtusega kokku puutunud ysna mitmest otsast: nuriseva lugejana, veategijana, kutselise veaotsijana ning ka juhuslikult vea otsa komistajana, kes pyyab uurida, kust viga tuli ja mis selle asemel tegelikult olema pidi.

Neil, kes lehetööd seestpoolt näinud pole, on sellest tihtipeale kummalisi kujutlusi. Vahel arvatakse, et ajakirjanik peab tundma läbi ja lõhki valdkonda, millest uudise kirjutab. Näiteks olgu yks inimene igas lehes eraldi siniste lammaste peal. Kollaste ja punaste lammaste jaoks oleks siis, mõistagi, teistsuguse haridusega spetsialistid.

Vahel arvatakse, et kui leht midagi avaldab, vastutab ta kindlasti ka selle sisu eest. Poliitiku vale on toimetaja syy. Eksimus statistikas tuleb nuhelda leheneegri turjale. Kõik arvamuslood, olgu autoriks märgitud kes tahes, väljendavad iga lehetöötaja kaljukindlaid veendumusi, olgu ta siis peatoimetaja, raamatupidaja või koristaja.

Vahel arvatakse sedagi, et kui kuskil on tehtud näpuviga, aetud midagi sassi või pandud lehte vale inimese pilt, on tingimata tegemist ulatusliku laimukampaania ja tagakiusamisega. Eks iga inimene ole iseenda jaoks tähtis. On yteldud ka, et terve maailm. Miks mitte siis asju sedaviisi näha?


***

Leidsin pisut aega tagasi leheveebist uudise. Uudise pealkiri ytles, et kodanik A läks kodanik B juurde tööle. Tekst kirjeldas seda, kuidas A loob uue yhisfirma, mille ylejäänud kaks osanikku on C ja D. B-st mitte piuksugi.

Vantsisin selguse saamiseks E juurde. "Mine räägi F-iga," soovitas ta lahkelt naeratades. No ta ongi lahke ja rõõmus, kyllap naerataks ka elektritooli lylitit vajutades täiesti siiralt. Iseloom sihuke.

F oli juba koju läinud, tal oli viimane tööpäev. Hõreda laua ymber istusid viimased tyykad: G, H, I, J ja K. Lugesin loo ette. "Mis värk on?" - "Ei tea," arvas G. "Naljakas," leidis H. I sygas kukalt. "Äkki peab "B" asemel olema kirjutatud "D"?" kysis J kaastundlikult. "Tead sa mis," soovitas K: "Helista õige L-le. Tema on ylemus, tema peab teadma."

Hmm, mõtlesin mina. Kas mul valutab see asi kuskilt? Ei tunne nagu. Olen ma A või B-ga abielus? Oma teada ei ole. Tunnen ma nende vastu siirast sygavat huvi? Hoolin ma neist oma sydamepõhjas? Igatsen ma nendega vähemalt tutvuda? Mkmm.

Keerasin selja ja tulin tulema.

***

Inimene, kes lehevigade yle nuriseb, on lehte lugenud. Kui ta ei nurise esimest või teist korda, siis talle ilmselt meeldib nuriseda. Ta tunneb ennast parema, puhtama ja õilsamana kui rumal kirjatsura. Pealegi on sõim leheneegri palka juba lisana sisse arvutatud. (Kas teate, kui vähe selles midagi muud on? Kui sõimu ei oleks, ei jääks miinimumpalkagi järele. Täiesti ametlikult, kusjuures.)

Selleks, et nuriseda, peab mõne vea leidma - olgu see või kujutletud. Selle eeldusena omakorda tuleb lehte lugeda. Näiteks paberil või internetis.

Paberlehe eest on keegi maksnud, olgu siis tellija - inimene, ettevõte või raamatukogu - või ostja. Veebilehe eest maksab reklaamitellija. Kui lugeja astub ajalehe veebi, saab leht ta juba reklaamitellijale maha myya.

Nii see äri käib. Iga viriseja on tõenäolisemalt pysiklient kui keegi, kes lehte nähes õlgu kehitab ja uudiste asemel põnevikke loeb. Võib-olla ta ei loekski ajalehte, kui selles poleks vigu. Kes teab? Siiani pole seda katsetada juletud.

Nii et mis siis juhtub, kui keegi leiab vea, olgu õnnelik leidja siis lugeja või kirjutaja? Absoluutselt mitte midagi. Kõik on hästi. Maailm seisab endiselt kilpkonna turjal, kes liigub häirimatult lõpmatuse poole.