Raamatutest, vahelduseks sõjale

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Aleksei Tolstoi "Kannatuste rada"
Jaan Kross "Väljakaevamised"
Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda"
André Maurois "Kolm Dumas'd"
Arvo Valton "Tee lõpmatuse teise otsa"
Vladimir Neff "Borgiate sõrmus"
Karl Ristikivi "Rohtaed"
Arthur Conan Doyle "Baskerville'ide koer"
Eduard Vilde "Prohvet Maltsvet"
Charlotte Bronte "Jane Eyre"
Arkady Fiedler "Vaigust lõhnav Kanada"
Janusz Przymanowski "Neli tankisti ja koer"
C. W. Ceram "Esimene ameeriklane"
Günther Kehnscherper "Kreeta, Mükeene, Santorin"
Eva Lips "Indiaaniraamat"
Miloslav Stingl "Indiaanlased ilma tomahookideta"

Mis on neil raamatutel yhist?
Need kõik on leiud meie maja paberikonteinerist.
Tunnike tööd ja prygikast tyhi.

Olen vanamoodne intelligent ja suhtun raamatutesse yliemotsionaalselt. Minu jaoks ei ole inimese ja raamatu tapmisel kuigi suurt vahet, tõepoolest. Või kui ehk sedavõrd, et tõeliselt vihale aetuna võiksin ma mõne inimese põlema panna kyll. Raamatu? Vaevalt.

Ei tea, kust selline sentimentaalsus tuli. Päris niisugusel kujul keegi mulle seda sisse kasvatada ei yritanud. Aga noh, eks mu mõlemad vanemad olid lugejad inimesed ja mingi suhtumine hakkas kylge. Lisaks see, et vähemasti algkooli ajal mu klassikaaslaste ja vast ehk isegi tuttavate seas erilisi raamatuhuvilisi polnud. Ja et ma ise õppisin lugema kolmeselt, on kaunis loogiline, et raamatud meeldisid mulle rohkem kui inimesed. Võib-olla meeldivad tänini.

Nyyd on mu tuttavate seas nii raamatupoodide omanikke kui ka (endisi) myyjaid. Minust endast siiski head antikvaari ei saaks, just sellesinase emotsionaalsuse tõttu. Igale raamatule ei ole ka tasuta võimalik lugejat leida. Mõnd on trykitud liiga palju, mõni on jällegi spetsiifiline või aegunud, mõni lihtsalt halb. Kyllap nad kõik kellegi ajapikku leiaks, kuid keegi pole valmis neile aastakymneteks niiskuse eest varjatud eluaset pakkuma, kuni lugejaid piiskhaaval läbi tilgub. Ja mul poleks sydant neid ära visata.

Enamasti on mu raamatukogumist piiranud raha, tavaliselt ka ruum. Loomulikult võimetus kõike läbi lugeda, mille ma kokku võiksin kuhjata. See viimane häirib mind kyll aina vähem, sest mulle meeldib seegi, kui ma kellelegi hea raamatu välja saan laenata. "On ju hea, eks ole?" - "On kyll." - "No mis ma ytlesin!" Pealegi on tihtipeale kasuks, kui raamat on käepärast, et selle järele vajaduse korral haarata - olgu siis lugemiseks või ka lihtsalt tsiteerimiseks. Eestikeelseid raamatuid on netis masendavalt vähe ning Tallinna raamatukogud on äärmiselt lugejavaenulikud. Ning kindlasti mitte minu pool kodus, kus ma raamatuid kõige sagedamini vajan.

Eks ma olen muidugi vähem lugema hakanud kui vanasti. Töö ja masendus võtavad vastikult palju aega ära. Enam ei jaksa. Yksvahe lugesin ma palju raamatuid ka failidena - ja näiteks Project Gutenbergi varamuga ei konkureeri siinkandis ykski raamatukogu. Samuti on fyysilistest raamatutest märksa halvem tsitaate otsida, ehkki see puudutab juba pigem teadus- kui ilukirjandust. Ent mitte alati.

Õigupoolest oli sealt kastist leitu nimekiri palju pikem ning mitte sugugi yksnes nii markantne. Kõike lihtsalt ei viitsi sisse toksida. Igatahes oli toakoristaja kaunikesti erapooletu. Äravisatu seas oli peotäis "Maailm ja mõnda" sarja, kooliõpikuid, nõukogude kangelaskirjanikke, tarbekirjandust, eesti kirjandust, ajalooraamatuid, põnevikke, eestiaegseid väljaandeid... Osa sellest ei huvita tänapäeval tõesti suurt kedagi, mõningaid asju krabaks jällegi iga antikvaar. Antud juhul oli põhimõte aga lihtne: raamat, järelikult yleliigne.

Yks joon oli kõigil yhine: raamatud olid eestikeelsed. Ka luulet oli vähe. Võiks ju arvata, et venelane. Või tšuktš. Või suulu. Aga vaevalt niisuguse asja järgi mingeid järeldusi teha saab. Julgen kyll kogemuste põhjal oletada - ei ole see mul esimene ega ka ilmselt viimane kord raamatuid prygikastist välja koukida, kui ma just lähemal ajal maha ei sure -, et õpikute omanik käis koolis ligikaudu samal ajal kui mina. Samas olid need ysna hästi hoitud, nii et kurat seda teab. Asi võis olla ka selles, et ykski väljaanne ei sobinud uue tapeediga. Lõppeks pole lollidest yhegi rahva, soo ega vanuseryhma seas iial puudust olnud.

Kindlasti on osa leidudest ka mulle ylearused. Ainult et ma pole iial viitsinud oma raamatukogu katalogiseerida, nii et päris head pilti mul sellest pole. Paljud raamatud on kunagi kaotsi läinud, mõned neist sain nyyd tagasi ning mõne suhtes pole siiamaani harjunud mõttega, et neid ei ole. Alles ju olid, sirutasid käe vasakule ja... Tulekahjud ja muud õnnetused on teinud oma töö.

Loomulikult olen ma hea meelega nõus ylearust kraami ära andma. Nii et kes sõpradest-tuttavatest huvi tunneb, astugu kunaski läbi. Vaatame seda asja.