Lugemata luule

Päev kulus raamatute koristamisele.

Tahtsin arvutit konfida, ei konfinud. Tahtsin yht Margaret Atwoodi loengut tõlkida, ei tõlkinud. Tahtsin tolmu võtta, ei võtnud. Tahtsin sokke sortida, ei sortinud.

Ainult tassisin raamatuid yhest toaotsast teise. Ehitasin neist virnakesi ning lammutasin nood jälle laiali. Tulemusel pole mingit pistmist ei raamatute sisu, vormi ega päritoluga. Tuba ei paista isegi oluliselt korralikum kui enne.

Raamatutes peitub mingi yrgne kaosealge, mis korrastamisele fyysiliselt vastu hakkab. Kyllap seepärast valitsebki pea kõigis raamatukogudes segadus, raamatud varjuvad teiste omasuguste vahele ja kataloogid muutuvad ajapikku mitme põlvkonna raamatukoguhoidjate kogutud rumaluse väljaaandeks. (Ylikooli raamatukogus oli pikki aastaid "Folk-tales of American Slaves" slaavi folkloori lahtris; ju on tänini.)

Lõpuks ei ole midagi võimalik yles leida ning lugemata raamatute läbiöugeise ja vanade lappamise asemel on lihtsam kirjutada mälestusi raamatutest. Nendest, mis sul on; nendest, mida sul poe; nendest, millest sa arvad, et nad sul on, või et nad võiksid olla, või et ehk nad kunagi olid või saavad olema.

Leidsin riiulitäie suurepärast luulet, mis mattus päeva lõpuks taas kultuurkihi alla. Aga mu mälu on natuke jälle värskendatud.

Noh, kuna tänapäeval keegi enam luuletusi ei loe, siis pole suurt häda, kui ka mina seda ei tee.


***

Ei tea, kas Samsung R55 on keskkooliõpilasele piisavalt korralik arvuti? Netifoorumid jagunesid neiks, mis ei ytelnud selle kohta midagi, ja neiks, kust ma ei viitsinud otsida.


***

Nägin eile yhe Tallinna söögikoha tagaaias rotti. Kappas põõsaste vahel ringi ja peletas varblasi lendu. Tuvid istusid pingiselgadel ja vaatasid huviga alla: ei tea, mis ta järgmiseks välja mõtleb? Lõpuks leidis rott mingi söödava eseme ja vudis sellega põõsasse.

Lahe väike helepruun rott oli, nööpsilmade ja roosa sabaga. Hästi söönud ja ei varjanud ennast, ehk oli kellegi isiklik. Samas toitu lantima ka ei tulnud - erinevalt tuvidest, kes töllerdasid laua vastasserval ja piilusid yhe silmaga minu taldrikusse.

Oleks võinud ju kõrtsust kysida, kas keegi tast midagi teab. Aga kui ei tea? Ei tahtnud loomakesele midagi halba kah teha. Minu jaoks oleks ta pigem põhjus, miks sinna uuesti minna, ent enamik inimesi vist siiski nii ei arva. Jätsin talle põõsa varju tyki saia, koduse roti poolt tervituseks.

Ratatouille.