Automaks ja Tallinki streik

Automaksu kui niisuguse vastu pole mul midagi. Ja mitte yksnes sellepärast, et mul endal autot ei ole.

Tõsi, see peaks olema puhtalt reostusmaks. Mitte pelgalt riigikassa täitmiseks laia lauaga virutatud ja kõigile yhtemoodi mõõdetud maks rataste arvu pealt. Või isegi vormilt sotsialistlik ning sisult kadedusepõhine luksusmaks. "Rikkus väärib karistust" on kyll kenasti protestantlik põhimõte, aga miks peaks riik protestantlik olema?

Loomulikult vajaks niisugune maks korralikku eeltööd. Millised on selle mõjud? Keda see kõige rohkem nöörib? Kuidas sellest kõrvale hakatakse hiilima?

Kas diiselmootor peaks ikka olema madalamalt maksustatud kui bensiin? Kuidas suhtuda elektri- ja vesinikuautodesse? Kuidas soosida seda, et inimesed peaksid on vanad autod pigem rahulikult lõpuni ja alles uue valikul mõtleksid väiksema saastamise peale? Uue auto valmistamine kulutab ju loodust rohkem kui vana lõpuni tarvitamine.

Aga kui yksikasjad läbi mõeldakse, miks mitte. Kuuldavasti ajavad ka ELi uuemad direktiivid seda rida, et vähehaaval sunnitakse kõik saastajad maksma. "Ole sina juut või ole sina setu, ära ainult ääre peale s...u," ytleb selle kohta vanasõna. Minu arust kõlab loogiliselt.


***

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiyhingu ja Tallinki vaheline vaidlus on pehmelt yteldes segane. On muidugi yleyldiselt teada, et Tallinki juhtkond koosneb ennekõike ja põhiliselt mölakatest, aga see ei ytle veel midagi teise poole kohta.

Mõlemad asjalised žongleerivad numbritega ja kleebivad nende kylge kirevaid retoorilisi silte. Mis on tegelikult mis, kurat ise teab. Ega kumbki neid pikalt lahka, yksikasjalikke pakkumisi ja analyyse ei levita EMSA ega Tallink. Isegi pakkumiste kronoloogiat on lehelugude põhjal ypris vaevaline koostada. Viimati lehvitas Tallink 40protsendise palgatõusuga 3 aasta jooksul; EMSA rääkis, et see on palju pisem kui paistab. Kui inimestelt meeleavaldusel kysiti, rääkisid nad kõik 20-30% tõusust nyyd ja kohe. Aga kui edaspidi palk samaks jääb, ei ole see ju kuidagi parem. Segane värk.

Isegi mina kui Tallinkist suhteliselt kaugele jääv inime tean, et ega seal mingi mugav tööõhkkond ole. Ysna tyytu närimine ja kius, läbiotsimised ja muu peedistamine sinna otsa. Kui Viking Line'is vaheldub aasta jooksul 5-8% tööjõust, siis Tallinkis 25-30%. See on kahtlemata näitaja. Samas rõhutas enamik neist, kes ajakirjanikega rääkida julgesid, et ega nad firmast kuhugi lähe: kas ei sobi teiste laevade graafikud või meeldib miski muu asi. Järelikult elu ikka nii paha ei ole.

Kahtlemata on ametiyhingutes olnud alati kõrge korruptsioonirisk. Sada aastat tagasi lõid USA töölisvõitlejad kampa maffiaga, meil on need pigem trampliiniks poliitikasse. Sotside juhtkond kipub kyll kaberneesotsidest koosnema. Padar töötas jah ennemuiste transporttöölise ja puusepana, aga see oli pea 20 aastat tagasi. Katrin Saks ja Marianne Mikko olid enne poliitikat ajakirjanikud, Peeter Kreitzberg pedagoog, Sven Mikser ylikoolis assistent. Arhetyypilised rakkus kätega liinitöölised jäävad struktuuris kuhugi madalamale. Aga eks võib Kadi Pärnitsa ja Heljo Pikhofi eeskujul ikkagi loota, et kurnajatega võideldes piisavalt silma torgatakse. Nii et kui põhjalikult kellegi mõtted tegelikult võitluse juures on, teavad nemad yksi. Seda enam, et retoorika tykati õõnsaks kisub - näiteks on armas ja sydamlik kõnelda pidevalt meremeestest, ehkki yksiknäited räägivad mitte madrustest, vaid kajutiteenijatest ja kelneritest. Tööinimesed nemadki, ent miks labidat labidaks ei nimetata?

Ega muidugi ka Tallinki juhtkonna võitlus ametiyhingu vastu ole mingi eepiline saavutus. Kyllap sellepärast ollaksegi rahul kaadri voolavuse ja McJobi mainega, et niisugustes tingimustes jääb ametiyhing paratamatult nõdraks. Starbucks ja Wal-Mart on yypilised näited firmast, kuhu ykski vastuhakkaja pidama ei jää. Kes vähegi midagi oskab ja suudab ning endast lugu peab, läheb mujale. Ja siis? Asendatavaid inimesi on odav pidada.


***

Ah et miks ma sellest kõigest lehes ei kirjuta? Sest mõne aja eest selgus, millised on õiged arvamused, millised valed arvamused ning kuhu need viimased pista võib. Blogisse nimelt.