Matke mind siiasamma

Hommikul ei leidnud ma yles oma töökohta.

Majas käib juba mõnda aega remont ja inimesi istutatakse äradisainitud kontoris yhest kohast teise nagu pirts perenaine aialilli. "Ei, asalead siinkohas mulle ikka ei meeldi. Paneme nad maja taha ja nende asemele begooniad." Asalea kehitab õlgu ja alustab uut nädalat jälle uues lagedas kohas. Kindel ei ole ta milleski, aga äkki sai nyyd siis see õige.

Järgmiseks ei leidnud ma koosolekut. Lippan mina, arvuti kaenlas, koosolekuruumi, mille keskele on lajatatud hiiglaslik pinball'ilaud - aga mängijaid ei kusagil. Hmmm. Okei, login oma postkasti ja vaatan, ehk on selle kohta mingi kiri.

Ei logi. "Sysadmin on su ära blokkinud. Mine räägi temaga, mis sa minu otsa vahid," teatab arvuti. IT-osakonda. Ootan pool tundi, kuni seal arvutid buudivad, siis teeb minu oma endale vabatahtlikult restardi... ja kõik oleks justkui korras. "Mingi kamm jah," diagnoosib itimees professionaalselt.

Aga minul on juba kiire yle tee haiglasse. "Koormustestile võtke kaasa mugavad jalanõud ja käterätik," soovitab paber. Paber korjatakse ära, siis kästakse jätta nurka "mugavad jalanõud". Käterätikut ma igaks juhuks ei maini.

Nagu selgub, olen ma mingis testgrupis uuringuks, kuidas reageerivad inimesed totakale väljanägemisele. Nyyd on mul homme hommikuni kõhu peal kymne elektroodiga aparaat. Turritab särgi all nagu... ei tea, millega võrrelda. Tavaliselt inimestel selliseid karpe ei ole.

Lõpetuseks oleks õdus taas kord mainida, et ma vihkan seda, kui keegi mu selja tagant jõllitab, mida ma arvutis teen. Ning minu selja taha jääb nyyd terve kontor. Tahan sisearhitekti verist, sooja lõhnavat maksa. Ja tassikese teed. Aga kööginurk on korrusejagu eemal.

Kell on alles pool kaksteist. No mida veel?


P.S. Hakkab jälle pihta. Meie korrusele on tundmatu geenius istutanud kohvimasina, millesse mahuvad ainult tibatillukesed standardtassid. Ei ole ma sugugi ainus, kes oma isikliku suure kruusiga ringi käib. Nyydsest siis tyhjalt.