Kõikse ilusamad silmad

Kuna ma eile yhtki pikemat juttu valmis ei jõudnud, mõtlesin, et poetan siia midagi, mis mulle kui mystikule kohhhutavalt oluline on. Igayhel on oma, eks ole. Mõni kiidab kreeka koorilaulu, mõni vaalu, mõni mõnd Taga-India uue-aja-laulikut, kellest ta ise kah suuremat ei mõista. Mulle, nagu sada korda yteldud, meeldib The Beautiful South.



Nad laulavad paljudest asjadest paganama hästi. Näiteks sellest, miks on tähtis alustada inimeste armastamist yhestainsast. Väga vähehaaval, kõige esimesest nõrkusest peale. Ja nii edasi. Mis mul kogu inimkonnast, kui ma omaenese teisepoole peale vihastan? Ometi poleks ma teda valinud, kui ta halvadki loomujooned mulle ei meeldiks. Mis mul inimeste tugevatest kylgedest? Need meeldivad kõigile niikuinii, neid on lihtne taluda. Alustada tuleb mujalt.

Monoteistid kujutlevad maailma enesele lihtsaks. Kerge on öelda, et armastad kõigevägevamat, absoluutselt täiuslikku Issandat. Aga mis tunne on sul siis, kui absoluutselt täiuslik kõigeväeline Jumal absoluutselt täiuslikult ja kõigeväeliselt täis lastud prill-laua alla jätab? Ei meeldi? Kujuteldamatult rõve?

Alusta raskemast. Alusta yhest inimesest.