Gruusia: sõjaaeg, kärbes ka liha

Mai alguses avaldas Andrus Ansip lootust, et uus president pöörab ka Venemaa välispoliitikas uue lehekylje. Tänaseks on selge, et lehekylg on jäänud samaks - see on vaid pikem, kui Ansip arvas. Põhimõtteliselt kirjutatakse Venemaa praegune välispoliitika ikka veel samale lehekyljele, mida kasutati 1940. aastal Baltimaades ja 1817-1864 Kaukaasia sõdades.

Mis saab edasi? Kõige tõenäolisemalt mitte midagi. Reedel saatis Venemaa NATO liikmetele noodi, milles hoiatas neid Gruusia toetamise eest. Faktiliselt on seda kuulda võetud, sest Lääne reaktsioon on isegi retoorikas suhteliselt ebamääraseks jäänud. Abstraktsed yleskutsed stiilis "nõuame vägivalla kohest lõpetamist" ei sega kedagi, kes on juba kord otsustanud jõudu kasutada. "Lõpetatagu" - kes? Ja kui ei lõpeta, mis siis juhtub? Ei lõpetatagi.

Vaevalt suudab Gruusia Venemaad sõjaliselt lyya, vahekord on liialt ebavõrdne. Tulemuses võis kahelda veel seni, kuni Venemaa puges "vabatahtlike" selja taha. Ent nyydseks on selge, et Venemaa ei piirdu palgasõduritega, vaid viib lahingusse dessantväed, rasketehnika ja laevastiku. Õigupoolest ongi ainus tõsiseltvõetav välismaine toetusavaldus seotud Vene laevastikuga: Ukraina kuulutas, et kui Vene laevad sekkuvad lahingutegevusse, ei lasta neid Sevastoopoli baasi tagasi.

Kui NATO konflikti otseselt ei sekku - ja arvatavasti ei kiirusta eurooplased kolmandat ilmasõda alustama -, võiks niisiis venelasi Thbilisisse jõudmast takistada vaid venelased ise. Võib ainult oletada, et kuna Vene poliitikud räägivad vajadusest "kukutada Gruusia valitsev režiim" ja "tuua diktaator Saakašvili kohtu ette", ei liideta Gruusiat otseselt Venemaaga, vaid seal pannakse pysti nukuvalitsus, luues Transnistria sarnase satelliitriigi. Mitte just kõige soodsam investeerimiskeskkond, aga ega Gruusia senigi just välisinvestorite Meka olnud.

Kuidas see meid mõjutada võiks? Kaudsed mõjud on juba ilmnenud. Et sõjategevus seab ohtu Kaukaasiast Euroopasse viivad naftatorud, tõuseb nafta hind. Sama myndi teisel poolel nõrgeneb euro, mis jõudis eile hommikul märtsikuisele tasemele. Turge mõjutab muidugi ennekõike emotsioon, kuna enamiku imporditavat naftat ja gaasi saab Euroopa siiski Venemaalt. Tegelik mõju on sel pigem pikas perspektiivis, kuna nii ei jää Euroopale enam lootust kunagi Venemaa-sõltuvusest vabaneda. Ja kui keegi arvab, et Venemaa hoidub majanduslikku võimu poliitiliseks konverteerimast, arvaku uuesti.

Kõige levinum kysimus eestlaste seas on muidugi yks: kes on järgmine? Vastust ei ole, on oletused ja hirmud. Igatahes on selge, et NATO vihmavari lävepaku taha ei ulata. Kas see kõiki uksest sisse pääsenuid katab, ei ole samuti teada. Praktikas teda ju katsetatud pole. Kindel on vaid see, et yhtäkki ei taha keegi enam kaitsekulutuste vähendamisest rääkida. Olgugi neid napilt kaks protsenti: sõja aeg, kärbes ka liha.