Retooriliste haiguste haigla

Ostsin eile Doris Lessingi toreda ulmeraamatu ning täna huilgan vaimustusest. "The Sentimental Agents in the Volyen Empire" osutus viiendaks raamatuks viieosalisest seeriast "Canopus in Argos: Archives", aga ega see teda halvemaks muuda. Yhtpidi oleks tal justkui lähedasi jooni hiljuti ning rohkemgi aega tagasi loetud Le Guinidega, teisalt Alexander McCall Smithi suurepäraste Botswana-lugudega, millest yks on mul veel pooleli. Just see arusaam, et inimesed, kes ennast tähtsaks teevad, seda tihtipeale ei ole. Või igatahes ei maksa neis uskuda ning pöörata neile rohkem tähelepanu kui vaja. Eepilise kangelase tee võidult võidule on märksa igavam kui tema koduste igapäevaelu. Ja sellega võrreldes tähtsusetu.

P...sse see Edgar, kirjutaks hoopis Siret Kotka eluloo. Infrastruktuur ja puha. See on kindlasti palju põnevam.

Lessingust meeldis mulle eriti yks asutus nimega Hospital for Rhetorical Diseases. Lyhidalt on selle mõiste taga arusaam, et kui kellelegi peetakse innustav kõne - poliitiline, usuline, mis iganes - ja ta selle mõjul lollakalt sebima hakkab, on tegemist nakkusega. Õnneks on see siiski ravitav, nii et ajapikku inimese normaalne mõtlemine taastub.

Maa - Lessingu seeria kontekstis Shikasta - on selle poolest muidugi eriti õnnetus seisus, kuna meil siin on retoorika võtnud epideemia mõõtmed. Retoorilised pandeemiad on kujundanud Maa ajalugu juba ysna pikka aega: retoorikast tulenevad revolutsioonid, riigipöörded, ususõjad, nõiajahid ja poliitilised kampaaniad. Möödaminnes toob Lessing mõned võikamad näited Prantsuse revolutsioonist, ehkki eks see on muidugi natuke anglosaksilik käsitlus. Aga ikkagi.

Peaks eelmised osad ka ostma. Või kelleltki laenama.

Muuseas, Rahva Raamatus oli Le Guini "Kaugeim kallas" ehk "The Farthest Shore" 15 krooniga. Ostsin ära. Aeg-ajalt tundub mulle, et nad veeretavad oma raamatuhinnad täringutega. Raamatute paiknemise riiulil ja sisseostuvalikud samuti.