Eksituste komöödia

Hetk tagasi helistas mulle T*** T***, 17 aastat vana, kelle pilt ilmus meil lehes teksti juures, mille oli kirjutanud hoopis teine T*** T***.
Pagan.

Inimesed, saage kuulsaks! Siis teavad kõik teid nägupidi või vähemasti oskavad kontrollida. Nii nagu näiteks juhtus yhe väidetavalt karske poliitiku nimekaimuga, kes tabati autoroolis, väidetavalt purjus. Läheb mitu aastat, enne kui neid jälle segi aetakse.

Jube on avastada tund-paar enne trykitähtaega, et autori pilti fotoarhiivis ei olegi. Nii kiiresti pole erilist lootust kirjale vastust saada. Kuritihti pole autori telefoni kah. Armas internet, avita!

Aga internet ei avita. Või kui, siis pika hambaga. Leiad kodaniku pildi pärast pikka tramburaid mingist koerakasvatajate kommuunist ja mõtled, kas kujundaja saab sealt ikka näo kätte, nii et koerakarvad tukana ei paista. Kõiki sotsiaalvõrgustikke Google pealegi ei kajasta, Orkutisse tuleb ikka ise sisse logida. Võrgukaevurlus neelab väärtuslikku aega. Ja kuidas pagan lõpuks kindlaks teha, kas leitud koerasõber on ikka see õige või on autor hoopis koertele allergiline? Ega tänapäeval see kah muidugi midagi tõesta.

Noh, sedapuhku läks isegi õnneks. Arvamusavaldus oli suhteliselt mõistlik ja viisakas, ei midagi kurja ega laimavat. Ja mitteautor ka - mõistlik, viisakas ja arusaaja hing. Eks me katsu ikka paremini. Kui oskame.

Järgmiseks on toru otsas kindlasti Tiit Vähi, 26, kes kirjutas Lehele Gruusia kohta. Ja siis tema ilmsyyta, ent õnnetul kombel meediakeerisesse haaratud Väga Kuri nimekaim.