Näita oma toitu Vikipeedias!

Pakkumine toidublogijatele, niisama söögihuvilistele ja söögikohtadele: olge head, tehke Eesti toidust pilte ja laadige need Vikipeediasse yles. Just kõige tavalisematest Eesti toitudest ja toiduainetest. Tegelikult on suisa piinlik, kui vähe meil neist siiani fotosid on.

Jah, suurem osa Eestis populaarseid või traditsioonilisi toite on tulnud välismaalt. Aga tihtipeale me teeme neid ikkagi isemoodi. Sellepärast oleks ka hea, kui saaksime inimestele näidata toidu valmistamist. Kuidas täpselt tehakse ikkagi hapukapsast? Kuidas hakitakse, kus hapendatakse, kuidas ja mille kõrvale serveeritakse? Milline näeb välja mulgipuder? Seapraad? Mannavaht? Kuidas praetakse, keedetakse, vahustatakse, hautatakse? Kui peeneks hakitakse, kuidas segatakse, kuidas syyakse? See kõik ei ole sugugi enesestmõistetav.

Tegin kiiruga pisikese nimekirja toitudest, mille kohta meil minu arvates fotosid vaja oleks. Paljudest pole muidugi veel artiklitki, aga selle kirjutamises ei tohiks ka midagi keerulist olla. No kuulge, keedukartuli ja hapupiima kohta oskab ju ometi igayks ytelda, mis need on ja kust tulevad. Kui paljusid inimesi te teate, kes kunagi ei söö?

Nimekiri on siin: http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:Oop/Eesti_k%C3%B6%C3%B6k Olge hääd ja aidake.


P.S. Veel yks pisike märkus, lihtsalt igaks juhuks: me ei tohi kasutada Vikipeedias pilte, kus on mõnele firmale kuuluv kujundus või kaubamärk, ilma kirjaliku loata. Pilti Salvesti hapukapsapurgist vabalt pruukida ei saa. Aga kui hapukapsad purgist välja kallata, siis neile autoriõigus ei kehti.

Muidugi võib kysida ka kirjaliku loa. Kõige mugavam on e-kiri, mille saab saata asjakohasele aadressile arvelevõtmiseks. Kui keegi tõesti midagi seesugust teha tahab, olge head, võtke minuga eraviisiliselt yhendust, eks ma siis selgitan, mis kuidas.

Kirjutamise valem

Olen vahel ikka sellest rääkinud, kuidas yhe või teise arvates kirjutama peaks. Viimases Reaktoris kirjutas kirjutamisest Triinu Meres. Hästi kirjutas. Mul on suisa hea meel, et seda lugema juhtusin, ehkki ylejäänust kannatas lugeda vaid ylevaade erakosmoseprojektidest ning mul on sellegi põhjalikkuse suhtes kahtlusi.

Kohe näha, et inimene mitte yksnes ei mõista uskumatult hästi kirjutada - teate, tal on nimelt stiil, see on asi, mida moodsas eesti proosas yldiselt välditakse -, vaid on ka järele mõelnud, kuidas hea kirjandus syndida võiks. Kes kavatseb kirjutama hakata, peaks kyll unustama kogu ebaluse, mis Triinu jutu sisse on pannud, ja lugema ta kirjatykki kui pyha tõde. Ebalus käib asja juurde, aga autori soovitused jagunevad siiski kaheks: õigeteks ja väga õigeteks. Refereerima ei hakka, lugege ise, ytlen ainult omad mõtted juurde, sest Reaktoris kommenteerimisvõimalust ei paista.

Et valetada ei maksa, rääkis juba Hemingway. Märksa karmimate sõnadega kui Triinu. Et häbeneda pole mõtet, noh, seda täheldasin viimati täna, kui Amanda Palmerit kuulasin. Ta ka ikka oskab, jõhkralt ja ausalt. (Tuleb meelde, kuidas tema "Oasist" liiga otseseks peeti. "Kuidas ikka tohib alaealise abordist nii rõõmsal toonil laulda?" - "Kas kõik oleks korras, kui ma sama teksti väga kurvalt laulaksin?" kysis Amanda ja tuli suurte plaadikompaniide juurest tulema.)

Soovitus jutu sisse ka midagi head panna on kasulik mitte yksnes ulmes, vaid tavalises igapäevaproosaski. Meieaegses lohakalt treitud kaprealismis on kombeks, et lugeja ei tohi tunda tegelastega mingit sidet. Kõik keeravad yksteisele sydamest ja mõnuga, yks on juhmim kui teine ning tegevuse taga puuduvad psyhholoogilised mehhanismid peale kirjanikust endast hooti hoovava sadismi. Lõppkokkuvõttes on selline kirjandus lihtsalt tyytu. Ka igav argielu võib olla ebausutav.

Aga töö kohta pean nentima, et mina seda teha ei viitsi. Palju kergem on algusest peale hästi kirjutada. Jah, kyllap sellepärast ma nii vähe kirjutangi ning avaldatud ei saa yldse midagi. Isegi kui keegi nuiab, synnib tekst ysna raskelt, nuiamiseta tuleb napilt ning harva. Sel päeval löön ma muidugi suure naela seina, kui keegi mult avaldamiseks luulet nuiama hakkab. Nii et ilmselt on töö tekstiga väga kasulik, kui sa tahad kuhugi jõuda, midagi kirjutatud saada ning ka trykki pääseda. Kui suhtud omaenda loomingusse ja selle äratrykkimisse pigem apaatselt ja depressiivselt, ei ole töö eriti oluline.

Kes seda tahab teada, kuidas halvasti kirjutada, lugegu ka ylejäänud Reaktor läbi. Näited on kurvad, ent õpetlikud.

Olematu rahva laulik

Ott Heinapuu „Inglile“ Kirjastus „Võluri Tagasitulek“, 2009.

Ott Heinapuu "Inglile" on yks imelik raamat. Väike ja mustvalge ning võib juba kaugelt näha, et seda tehes on pisiasjadele tähelepanu pööratud. Esteetiline, kuid mitte esteeditsev.


Õigupoolest jääbki lahtiseks, mis ta selline on. Luule muidugi, aga kas luulekogu või poeem? Korduvad mõtted lubavad end soovi korral refräänideks lugeda, kuid võivad samahästi olla autori leitmotiivid.

Ka pealkiri - "Inglile" - lubab ennast mitmeti tõlgendada. Enamik arvustajaid loeb sellest välja religioosseid allusioone, samas on Ingel mõnel pool Eestis tänaseni tuntud naisenimi. Tõsi, usk ei välista armastust, nagu sufid ulatuslikult tõestasid.

Sisult ja keelelt on Heinapuu tekstid samavõrd ugrimugrilised kui Arvo Valtoni kunagine proosakogu "Põhjanaela paine": kui too oli täis autentseid muinasjutte yhelt põhjarahvalt, keda kunagi olemas pole olnud, siis "Inglile" on tollesama rahva luule.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.10.2009.

Pilt muutlikust Hiinast

Peter Hessler „Ennustusluud“ Kirjastus „Eesti Ajalehed“, 2010.

See on yks arukas raamat. Märksa arukam kui võiks oodata ameeriklaselt, kes elutseb totalitaristlikus riigis. Hessler märkab enamikku neist pisiasjadest, mis muudavad yleminekuaegade kiired muutused nii ainulaadseks ja samas kuidagi veidraks. Muidugi annavad autori sidemed uiguuride seas talle ebatavalise vaatenurga.

Lugeja märkab kohe, et "Ennustusluud" kirjutas ajakirjanik. Hessleri tekst voolab vabalt ja laseb end kergesti lugeda. See on kirjanduslik vastavalt vana kooli ajakirjanduse parimatele traditsioonidele - õigupoolest viitabki ta otsesõnu Hemingwayle. Samuti pole ta eriline faktinärija, just nagu ajakirjanikud tavaliselt kõikjal - kord mainib Hessler katkise silla "frontoone" (eestikeelses tõlkes said neist siiski sillasambad) ning filmidest kõneldes ei maksa tema väiteid aastate ja tootjate kohta usaldada. Ent need kõik on pisivead ja õhustikku oskab ta hästi tabada.

Hessleri 1999. aasta Hiina meenutab mitmeski mõttes 1989. aasta Nõukogude Liitu. See on suur maa, mis elab ajas, kus reaalsuse piirid on muutunud häguseks. Sellises keskkonnas ei saa toetuda reeglitele, olgu need siis kirjutatud või kirjutamata. Sa võid ajada igasugust äri peaaegu seaduslikult, samas võidakse sind ükskõik mille eest vahistada ning ära kaotada. Ei ole kindlaid majakaid, ainsad maamärgid on ajalugu ja kultuur.

Seepärast toobki Hessler need oma jutustusse tänapäeva Hiinast. Sest isegi niisuguses kaoses võib päevasündmusi mõista vaid vaadates nende tausta, tuhandete aastate pikkust traditsiooni. Ta liigub võrdse kergusega tänapäevas ja minevikus, põimides mõlemad seinavaibaks, mida täidavad kirevad stseenid ja jutud. Seda võib vaadata tundide kaupa, uurides pisikesi detaile. Ent võib ka tunda aukartust, püüdes haarata pilguga kogu selle ulatust ja ilu.

See on hea seinavaip. See on hea raamat.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.

Naermise õpetus

Annika Põltsam „Rõõmsa meele käsiraamat“, 2009.

Religioonisotsioloogide kysitluste andmeil ei usu Eesti asukad kuigi kirglikult jumalasse. Telesotsioloogide andmeil on usk nõidadesse, astraalkehadesse ja horoskoopidesse seda tugevam. Ylikoolide andmeil oskab aina vähem inimesi selgitada, kuidas töötab kylmkapp või kohvimasin. Mis sellest järeldub? Sama sõnumi viimiseks eri inimesteni tuleb kasutada eri viise.

Samas pole vaja erilist teooriat, et mõista: inimene, kes endasse usub ja iga mure korral härjal sarvist haarab, jõuab lahenduseni tõenäoliselt rutem kui see, kes masenduses marineerib. "Rõõmsa meele käsiraamatus" põhjendatakse seda nelja naerunäolise koolitaja vahendusel ysna mitmel moel. Lugejaile tutvustatakse naerujoogat, hiinapärast tervisevõimlemist ja mahetoitumist, õpetatakse eneseusku ja elus edenemist. Toredad asjad ju kõik.

Raske on aru saada, mil määral on raamatu tekstiga pistmist selles kirjeldatud inimestel, kes yht või teist õpetust Eestisse impordivad, mil määral on aga tegu autori ymberjutustusega. Igatahes on kõik teooriad selgitatud kenas soravas keeles. Lihtsust rõhutab kyljendus, pea iga lause on tõstetud eraldi lõiku. Ilmselt töötas kyljendaja varem ajalehes. Kirgas kollane kujundus, päevalilli täis, sobib sisuga nagu sinep syldiga: heast paremat oleks patt tahta.

Kindlasti leiab see armas ylevaade moodsa Eesti rahvausundist hulgaliselt tänulikke lugejaid. Loodetavasti võtab mõni neist "Rõõmsa meele käsiraamatu" toel oma elu ohjad enda kätte. Mida paremat yhest eneseabiraamatust veel tahta võiks?

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Raamatud, lambad ja mutukad

„Raamat :-)“, koostanud Maarja Kangro. Kirjastus „Apollo Raamatud“, 2009.

Apollo raamatupoe volitusel käis ropp tydruk Maarja Kangro läbi kakskymmend kaheksa Eesti luuletajat ning kysis igayhelt luuletuse raamatust, endalt kaasa arvatud. Tulemusena syndinud "Raamat :-)" on kirev, näeb kena välja ning annab Eesti luule praegusest seisust sama korraliku ylevaate kui iga teinegi meetod.

Mida seal siis on ja mida ei ole? Vormi poolest vaadates on pilt ysna yhtne. Suurem osa autoreist jagab oma jutu salmideks. Pealkirju paneb yksteist - veidi alla poole. Enamik raamatust on vabavärsis, selgeid erandeid on vaid kolm ja pool: Jyri Perler-Talvet ning Jaan Pehk treivad traditsioonilist rytmilist-riimilist salmi, Jan Kaus on jällegi meie väike kylmetav prosaist. Jyrgen Rooste kirjutab kyll korralikku vabavärssi, ent mõnikord libastub siiski riimi. Printsipiaalsuse nimel tasuks veel harjutada. Kirjavahemärke pruugivad systemaatiliselt 14 ehk täpselt pooled. Huvitaval kombel on 80/90ndate y-põlvkond kaotsi läinud, ainult Liisi Ojamaa xy&w-ortograafia meenutab ununud aegu.

Yllatavalt vähesed jätkavad eesti luules sygavalt juurdunud keelemängude traditsiooni. Sõnakõladega žongleerijaid on neli: ylalmainitud Rooste, Asko Kynnap, Elo Viiding ja Andres Ehin (no kes siis veel?). Keelest jutustab pikalt ka Aare Pilv, ent temal on juba tõsiste meeste mängud: seletus on pikem kui tekst ise, luuletus oleks justkui Kumu ylemiselt korruselt kontseptualistliku kunsti keskelt ära kistud. Vähemasti saab lugeja selgeks, et Pilv on tark nagu rynt. Tarku inimesi on "Raamatus :-)" veelgi: silma torkavad Joel Sang ja Ylar Ploom, vähemal määral ehk ka Talvet (vabandust, Perler). Mathural on oma nišš - tema on idamaine tark, umbes nabu Coelho. Ylejäänud võivad ka targad olla, kuid ei tundu sellele avalikult pretendeerivat.

Enamik tundub mõtlevat ysna lihtsakoeliselt: kui kästakse kirjutada pasunast või kurgist, kirjutavad pasunast või kurgist, kui kästakse aga kirjutada raamatust, siis kirjutavadki raamatust. Selle järgi hinnates tundub, et eestlastel on kujundlik mõtlemine nõrgalt arenenud. Viis-kuus luuletajat võtavad raamatut ka metafoorina, ent enamasti tõlgendatakse siiski miski või keski muu raamatuks, mitte raamat millekski muuks. Andra Teede kirjutab raamatu majaks ning arvab end omakorda raamatus elavat, ainult ei usu enda olemasollu. Kõige kaugemale uitab ehk Ojamaa, kes tõlgendas raamatu inimeseks ning kypsetas sellel pannil kogumiku ainsa ehtsa armastusluuletuse - kui mitte arvestada mõne ta saatusekaaslase raamatuarmastust. Teistpidi võtab asja näiteks Triin Soomets, kes peab iseennast raamatuks. Kõike ei maksa uskuda, ei koltu ta midagi.

Sisult, nagu yteldud, kirjutatakse peamiselt raamatutest. Paar tykki kirjutab loodusest: mokaotsast Pehk ja Kätlin Kaldmaa, eelkõige muidugi eesti luule nyydne esiroheline Timo Maran. Hästi kirjutab, nagu tal kombeks. Ylevaadete järgi võiks uskuda, et uuemad luuletajad ei kõnelegi muust kui yhiskonna valupunktidest; nii see siiski ei ole, otseselt sotsiaalseid tekste on "Raamatus :-)" vast ehk kolm - yks, muide, seesama Maran. Ka iroonia on vähe levinud. Ootuspäraselt esindab seda kyll Maarja Kangro, ent peale tema Indrek Koff ja... olekski nagu kõik? Andrus Kasemaad saadavad lambad kõikjal kui harpyiad Odysseust või inglikoorid Jehoovat, ehtsa sarkasmina ei tule nad arvesse. Naljategijaid siiski on, Pehk ja Mart Kangur näiteks. Andres Langemets kirjutab peast, täpsemalt mälust, sobitudes viimaste aastate mälulooraamatute ritta tykkis Krossi ja Mihkelsoniga. Kynnap kirjutab isamaast, nagu ta ikka teeb. Kivisildnik kirjutab eimillestki, mis kah kedagi ei yllata.

Kes yllatavad? Näiteks Igor Kotjuh. Eestis syndinud meesterahvas julgeb olla avalikus kohas ausalt isiklik ja emotsionaalne - kuhu see nael lyya tuleb? Võrukeste värk. Ojamaa tõlgendustrikk mõjub kuidagi ootamatult. Enamik meeldejäävaid autoreid esineb siiski pigem tuntud hääduses, näiteks Maran, Tungal, Rooste, Kynnap, Kangro, Teede, Ehin...Eks neid ole veel.

Mis seal salata, eks Apollo "Raamat :-)" yks õiekogu ehk antoloogia ole. Nii mitmekesise köite puhul sõltub aga lugejast, kas see meenutab talle pigem kirevat lillekimpu või kahvatut herbaariumit. Eesti niidud on teadupärast liigirikkad, selle eest kannavad Kasemaa vapiloomad juba sajandeid hoolt. Kohalik kirjandus on aasadele ysna sarnane: yht suurt ja selget asendab parv pisikesi kirjandusi, millel yksteisega palju pistmist pole. Sarnased jooned ilmnevad alles siis, kui tast piisavalt kaugele minna; siis aga kaovad kõik huvitavad detailid alusetutesse yldistustesse ära. Parem jääda rohurindesse, mutukate ja õiekestega silmitsi. "Raamat :-)" kujutab säherdust kirjandust pisemal skaalal: suurt ja rabavat võib sealt otsima jäädagi, aga pihu ligi hoida ja sõbralikult sirvida kannatab päris hästi. Täitsa hea raamat :-).

Arvustus Raamatumaailmast, 22.01.2010.

Luule on myndi kolmas kylg

Indrek Hirv „Veesilm“ Kirjastus „Tänapäev“, 2009.

see on väga selge raamat
just nagu allikas
sõnad paistavad põhjast

Indrek Hirve "Veesilm" on raamat, mis tuleks kinkida igayhele, kes soovib saada luuletajaks. See kas ehmatab luulesoone lõplikult kinni või tõestab, et teda ei murra enam miski - sealhulgas enesekriitika. Mõlemal juhul võivad harrastuspoeedi sõbrad ta vaimse heaolu pärast mureta olla.

Hirve kogu kujundanud Andrus Rõhut on syydistatud ylekujundamises. Tõsi ta on, illustratsioonideks kasutatud monotyypiate autor Heldur Viires on Hirvest mõnevõrra jutukam. Võib täiesti mõista mõne lugeja soovi näha teksti lakoonika kõrval tyypilist eestimaist luulekujundust, nappi ja mustvalget nagu talvine võsa. Ent pole mingit põhjust, miks peaks seda pidama ainuvõimalikuks. Ka Hirve luuletustes on värve, kuigi ta tarvitab neid säästlikult.

Ennevanasti kirjutas Hirv luuletusi, mis olid heasti ja tublisti tehtud, ent kippusid hooti iseenese tehnilisse meisterlikkusse ära kaduma. "Veesilmas" on tehniline täpsus endiselt alles, kuid see on hoopis teistsugune: napisõnaline ja tasane. Hirve tekstid on diskreetsed, lakoonilised ja ysna, ysna head. Ta ei lobise, ei kohmitse ega karju oma emotsioone täiest kõrist. Tema sõnad on apteegikaaluga vaetud, sisu poolest võiks ta raamat olla hõbedaga samas hinnas. Õnneks pole "Veesilm" ka kuigi paks, mitme peale jaksaks yhe osta ikka.

Hirve vaimukusedki on vaiksed. Kyllap tsiteeritakse neil päevil palju yht tema ylestähendust lehekyljelt 36; tsiteerin siis ka:

Olgu siis pealegi
ütled sa minnes

istu lõunani voodis
ja kirjuta luuletusi

mitte keegi ei saa sellest iial teada


Arvustus Raamatumaailmast, 08.05.2010.

Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.

Minu Babylon: Ajareisiraamat

Roger Zelazny „Teemärgid“ Kirjastus „Fantaasia“, 2008.

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eesti keeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"Teemärkide" sisust rääkida on juba keerulisem. Nagu raamatukaas ytleb ja kõik arvustajad kordavad, kulgeb kõigist aegadest läbi maantee, millel mõned inimesed rännata mõistavad. Selle tulemusena ajalugu muidugi muutub, tee peale- ja mahasõidud tekivad ja kaovad. Kuna kõik põhjused ja tagajärjed on ammu segi pööratud, sobib kahe põimitud tegevusliini hakitus teksti sisuga õigupoolest päris kenasti - "Tões ja õiguses" oleks seda keerulisem põhjendada. Kusjuures kogu mittelineaarsusele vaatamata õnnestub autoril raamat ikkagi puändiga lõpetada. Harjumuse jõud on võimas.

Nähtavasti tahtiski Zelazny "Amberi kroonikate" vahepeal natuke tuttavate teemadega mängida: mälu ja mälukaotus, rändamine, muutlikkus ja vihjelisus. Võimalik, et selle tulemuseks ei pidanudki olema tippteos, tähtsam oli mõni mõte hinge pealt ära saada. Minu jaoks tabab näiteks tema lohekäsitlus ysna hästi mingit pisut ähmasevõitu arhetyypi, nii nagu need sygaval kuklasopis kummitavad symbolid ikka olema kipuvad. Vast kummitas temal ka.

Tõlkega on sedakorda imelik lugu: pool "Teemärkidest" on ysna korralik, pool aga täis veidraid vigu. Ehk seletab asja see, et töö tegid kahasse Juhan Habicht ja Lauri Heinsalu? Habicht yldiselt ikka teab, mida teeb, teise härrasmehe kohta mul varasem kogemus puudub. Tõlkeraamatute kvaliteet sõltub alati suuresti toimetajatööst. Toimetajad tegutsesid samuti paarisrakendis ja nähtavasti kukkus raamat nende kahe vahele maha.

Kui sest segasest jutust kokkuvõte teha, siis pole "Teemärgid" sugugi halb. "Minu..."-sarjas reisiraamatuna ilmudes torkaks isegi tugevusega silma; blogikirjanduse lugejaid katkendlikkus juba ei kohuta. Vapustavat elamust oodata ei maksa, kuid lugeda kannatab kenasti, ole sa ulmesõber või mytoloogiahuviline. No ja kes jõuab kogu aeg vapustatud saada.

Arvustus Raamatumaailmast, 28.08.2010.

Krimimuinasjutt keskaegsest Hiinast

Barry Hughart „Linnusild“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Žanrimääratluselt on "Linnusild" kõige täpsemalt ehk fantastiline kriminull. Hoogne, lustakas, muinasjutuline, naljakas. Kohati eruditsiooni ja sygavmõttelisusega flirtiv, end sellega siiski suuremat koormamata. Eestis on Hughartit ja ta teost võrreldud ysna mitmesuguste autorite ja tekstidega: Tom Stoppard, Terry Pratchett, Viktor Jerofejev, parun Münchhauseni lood, "Tuhat yks ööd"...

Mõnigi arvustaja kiidab raamatut taevani: vapustavalt hea krimilugu, pingeline, mytoloogiakyllane ja asjatundlik. Viimase seletuseks tuuakse, et Barry Hughart veetis USA armees teenides mitu aastat Jaapanis (teistel andmetel Korea demilitariseeritud tsoonis). Muidugi, kes elab Jaapanis, tunneb Hiinat, ja kes elab Hispaanias, tunneb Soomet. Mis seal ikka vahet, kontinent on ju yks.

Ei, ega see asi nyyd nii hull ka ole, kuid ylivõrded hoiaks ma ikkagi mõne teise raamatu tarbeks. "Linnusild" on tykk muhedat lugemist, kui teda sellena võtta. Seikluste ja vaimukuste vahele on põimitud hulgaliselt mytoloogiat, rahvajutte, kombestikku ja ajalugu, mille esituse kallal võiks asjatundja kyllap jaanihommikust jõululaupäeva õhtuni norida. Aga milleks? Kes tahab uusi teadmisi hankida, võib pöörduda mõne poole suurepärastest Hiina-teemalistest tõsiteostest, mida meil viimastel aastatel riburada ilmuma on hakanud.

Tõsi, sel teel kohtab lugeja ka takistust: "Linnusillas" kasutatud nimed ei taha tänapäeva Eestis levinutega sugugi sarnaneda. Mulle käis vanapärane Wade-Gilesi transkriptsioon lugedes hirmsasti närvidele. Ma saan aru, et see on ingliskeelses Hiina-kirjanduses levinud, aga Eestis, taevale tänu, enam peaaegu ei ole. Loomulikult pole transkriptsiooni vahetamine tõlkijale kerge ylesanne. Ja kas peakski? Ei tea. Aga närvidele käis.

Kes tahab tõlkijale etteheiteid teha, võiks vaadata pigem tiitellehe pöördele, kus väidetakse autor elavat "Arizonas Sonorani kõrbes". Inglise keeles on vahel kombeks panna nimedest moodustatud omadussõnade lõppu -n, nii et kõrbe nimi on tegelikult Sonora. Muidugi ytleb tõlkija Kaspar Müürsepp sellesama lehekylje alumises servas osast vastutusest ebamääraselt lahti, nii et tont seda teab, kas Sonorani leiutas tema või Fantaasia traditsiooniline toimetajapaar. Igatahes teeb sama vea mõni teinegi tõlkija, mis näitab nende kompetentsust ammendavalt ja rohkem ma sellest ei kõnele.

"Linnusild" on esimene köide kolmeosalisest sarjast, kus tegutsevad vana tark Li Kao ja maapoisist jõujuurikas Kymnes Sõnn. Kui myygiedu lubab, ehk annab Fantaasia välja ka ylejäänud osad. Eriline võit see Eesti kirjanduspildis poleks, aga kaotus kah mitte.

Arvustus Raamatumaailmast, 29.08.2010.

Sinine käsiraamat revolutsionääridele ehk Kuidas Kuu peal mässata

Robert A. Heinlein „Kuu on karm armuke“ Eesti Raamat, 2009.

Heinlein kõõlub ulmekirjanduses kahe liini vahel: yhest kyljest pyyab ta tegelda eelkõige yhiskondlike probleemidega, teisalt on ta ilmselgelt nii-ytelda vana, tehnilise ulme esindaja. Ehk seletabki see, miks ta vaatamata klassikustaatusele ja raevukale fänkonnale ei ole laiade masside seas tuntud ja populaarne. Pehme sotsiaalulme pooldajad haaravad pigem riiulist mõne Ursula Le Guini või Marion Zimmer Bradley teose ning tõsiseid kosmoseooperisõpru ei huvita poliitilised tiraadid.

Aga "Kuu on karm armuke" on ysna avameelselt poliitiline raamat. Kas nii avameelselt, et teksti kirjanduslik väärtus selle all kannatab? Minu arvates jah. Kyllap vaidleb nii mõnigi mulle vastu ja eks see olegi maitse asi.

Lyhidalt kokku võttes jutustab Heinlein Kuu peal toimuvast revolutsioonist. Ameeriklaste jaoks on selles ilmne paralleel nende endi ajalooga, meile siin kangastuvad vene nimede ja laensõnade tõttu pigem 1917. aasta syndmused. Igayhele oma. Muidugi võib see kutsuda kohe esile skepsise: mida teab XX sajandi keskpaiga heaoluyhiskonna elanik revolutsioonide korraldamisest? Lääne kommunistlikud parteid olid naljanumbrid juba Lenini jaoks, kõnelemata praegustest taskurevolutsionääridest. Heinleini kirjeldus on siiski yllatavalt usutav, ehkki ideepõhise raamatu puhul arusaadavalt idealistlik.

Mõnel määral põeb ta siin sama häda, mis tykib esile ka teistes sama autori raamatutes: tahaks inimesse uskuda, kuid praktilised kogemused seda usku ei toeta. Ilus on hõisata libertaarlikke loosungeid iga inimese isiklikust otsustusvabadusest, paberõhukesest riigist, liigsete seaduste lämmatavast survest ja yllast iseorganiseerumisest. Ent kui pidu läbi saab ja algab happily ever after, viib demokraatia ikka populismi, paternalismi ja seadusepõhise yhiskonnani. Lõpuks tundub elu parim siis, kui yhiskonda juhivad valgustatud vandenõulased. Aga seda ei saa ju ka otsesõnu propageerima hakata, sest kuhu siis ideaalid jäävad?

Inimesel, kes on mõtisklenud sellistel teemadel nagu isiklik vabadus yhiskonnas, vabaarmastuse kelmikad vormid või revolutsioonide komme oma lapsi syya, tasub "Kuu on karm armuke" kindlasti läbi lugeda. Vaevalt see yhtki mässajat mässamisest ravib ja revolutsionääri käsiraamatuks päriselt kah ei kõlba (kuigi tekstis on paar ysna nutikat ideed), ent mõtlemisel on Heinleini oopus ometi abiks.

Lauri Saaberi tõlge on ysna Harju keskmine. Ei silmatorkavalt jõle ega meeldejäävalt hea. Eesti Raamatu kujundus on samasugune: kannatab lugeda, auhinda ei annaks. Kujundaja nimi on muidugi maha vaikitud, nii et me ei saagi teada, miks kõik ulmeraamatud viimasel ajal siniseks tõmbuvad. See on neil vist mingi eriline haigus.

Arvustus Raamatumaailmast, 11.09.2010.

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Poeet, kes pääses kylma käest

Kalev Kesküla „Elu sumeduses“ Kirjastus „Tuum“, 2010.

Kalev Kesküla suureks meheks nimetada tunduks imelik. Mitte, et ta sedavõrd pisike oleks olnud, aga ega ta ennast eriti monumentaalselt ja pompöösselt esitanud. Vaikne, rahulik ja rahumeelne. Väike inimene, kes tegi olulisi asju.

Kesküla tekstid on samasugused kui autor, ega neidki suureks nimeta. Nad on väikesed, soojad ja head. Umbes nagu kampsun või kindad. Maailma suurim kampsun kõlaks ju tobedalt. Aga kylmal ajal võivad need lihtsad, pretensioonitud asjad su elu päästa.

Hakkasin "Elu sumeduses" servast lugema ning jäin mõne lehekylje järel toppama. Ei olnud sugugi paha. Ainult mulle tundus, nagu oleksin avanud hea pudeli veini ja kulistaksin seda nyyd, klaas klaasi järel. Märksa mõnusam on vähehaaval mekutada, kord sõõm ja siis teine, vahepeal tegelda muul viisil elunautimisega. Või ilmas häid asju vähe on: söök, jook, raamatud, kunst, muusika, loodus, ilusad inimesed, vaiksed hetked...

Inimese kohta, kes selliseid raamatuid kirjutas, ei saa ytelda "kadunud". No kus ta siis kadus, kui on siinsamas iga kord, kui raamatu lahti teed. Ehk on sumedus vaid tumedamaks tõmbunud, nii nagu suveõhtu öösse vajub. Pimedast paistab vaid profiil vastu taevast, muie ja prilliklaaside läige.

Ja või ma tast rohkem kõnelda teangi.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

Feministlik ulme tõlke tõehetkes

Marion Zimmer Bradley „Tormikuninganna“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.



"Tormikuninganna" on esimene eesti keelde tõlgitud raamat Marion Zimmer Bradley loodud ning hulga teistegi kirjanike edasiarendatud sarjast, mis räägib elust planeedil nimega Darkover tuhandete aastate vältel. Ma pole päris kindel, kas see oli just kõige parem valik, millega tutvustada Eesti lugejale Darkoveri maailma, aga ega mul paremaid soovitusi ka pole. Sari on ju hirmpikk ning on suhteliselt vähe inimesi, kes selle tervenisti läbi on lugenud.

Kindlasti on MZB piisavalt oluline autor, et teda tõlkida. Isegi imelik, et talt siiani vaid yksainus raamat ymber pandud on. Jah, muidugi on meil romantilist ulmet ilmunud omajagu, veel enam ulmesugemetega naistekaid. Ent suurem osa neist jääb Bradley teostele märgatavalt alla ning olemuselt kopeerib neid, olgu siis otse või kellegi kolmanda vahendusel.

MZB pole ka pelgalt ajaviitekirjanik, tal on oma asi ajada. Tõsi, "Avaloni ududes" ilmnes see paremini, kuid Darkoveri lood sihivad lõpuks samas suunas: me vajame rohkem naiselikkust, leebet ja sitket arukust ning hoolivust, et oma maailma mitte lõplikult tuksi keerata. Sympaatne põhimõte ju, isegi kui selle väljendamiseks valitud vahendid pole ylimalt originaalsed.

Yhe lausega kokku võttes jutustab "Tormikuninganna" sellest, kuidas noor naisterahvas leiab kannatuste, pettumuste ja armastuse kaudu endas tugevuse, et maailma parandama hakata. Nii lihtne see päriselt ei ole, kuid kõrvalliinid on siiski kõrvalised. Juttu on ettenägelikkuse koormast, intriigi ohtlikkusest nende punujaile ning sellestki, kuidas võim selle kandjat muudab. Rasketest ohvritest, mida keegi ei näe. No ja nii edasi, sygavmõttelisust jagub soovijaile kas või kapaga. Halb raamat see kyll ei ole, ehkki ydini naiselik. Nii et meestel, kes oma soos päriselt kindlad pole, ei maksa identiteedikriisiga riskida.

Head sõnad öeldud, räägiks eesti versioonist ka. Kaanepildil puudub sisuga igasugune seos, kuid räsitud kleidikeses noore neiu abil võib teadupärast myya mida iganes. Staartõlkija Tatjana Peetersoo hiilgab fraasidega nagu "teadlik joon kõrvalestast õlani" ning ei tea, kuidas moodustatakse inglise keeles nimedest omadussõnu ("Darkovani" pro "Darkoveri"). Toimetajaid pole häirinud isegi nimevead ("Schatfell" pro "Scathfell"). Muidugi on olnud hullemaidki tõlkeraamatuid, aga kas peab just nendega võistlema?

Nii et jah, eks ta hädapärast kannatab lugeda ikka. Aga kui ingliskeelne originaal kätte satub, soovitan pigem toda. MZB on piisavalt hea, et tema yllaste ideede ja põneva tegevustiku vahele ka keelt ja kujundeid nautida. Siinses tõlkes sellest kahjuks maiku suhu ei saa.

Arvustus Raamatumaailmast, 15.09.2010.

Tehnoyhiskonna tulevikueepos

Charles Stross „Accelerando“ Kirjastus „Fantaasia“, 2009.

Charles Strossi "Accelerando" on tõeliselt eepilise haardega raamat. Stross yritab yhe perekonna katkendlikku ajalugu järgides manada lugeja silme ette visiooni inimkonna arengust järgmise tuhande aasta jooksul. Ta pole selles kuigivõrd järjekindel ning detailid kipuvad käest libisema, ent juba ta julgus yksi avaldab muljet.

Stross langeb samasse lõksu kui paljud pikemat perspektiivi sihtivad kyberpungiautorid: ta pyyab näha meie tavapärase vaatlushorisondi taha, kuid jõuab selle asemel peagi tulevikuhullusse. Selline pyydlus on siiski väärtuslik, ehkki enamikuga tulemustest pole midagi peale hakata.

Muidugi saaks "Accelerandole" teha samasuguseid etteheiteid kui Ekspressi nyydne kirjandustoimetaja Peeter Helme tegi kevadisel kirjanduskonverentsil kogu ulmežanrile: teie raamatuis kirjeldatud masinad ei tööta, järelikult olete läbikukkunud!

Paraku poleks sel vähimatki mõtet. Kirjandus ei ole konstrueerimisbyroo. Stross tegeleb palju tähtsama ja huvitavama ylesandega: ta uurib, kuidas võiksid inimesed, olgu ykshaaval või yhiskonnana, reageerida võimalikele muutustele neid ymbritsevas maailmas. Tehnilised detailid pole pooltki nii huvitavad kui inimlikud reaktsioonid ja ootamatud muutused mõttelaadis. Isegi kui sellised ennustused paika ei pea, avardavad need meie mõtlemist siin ja praegu.

Huvitavalt mõjub see, kuidas Stross pyyab anda edasi yhiskonna, tehnika ja ajaloo pideva kiirenduse taju. Tal õnnestub see muidugi umbes sama hästi kui kalmaaril programmeerimisõpiku kirjutamine, ent ta vähemalt yritab.
Loomulikult läheb säherdune raamat lõpu poole liikudes yha segasemaks. Prohvetid pole kunagi eriti selge jutuga olnud. Aga õnneks on Strossil piisavalt palju ideid, et lugeja võiks neid lustimiseks tekstist välja koukida, nii nagu Toots saia seest rosinaid otsis. Sujuv yleminek fyysiliste ja juriidiliste isikute vahel on ju hysteeriliselt lõbus ning kirjeldus sellest, kuidas automaatselt genereeritavate tytarfirmade laviiniga maksuametit hanitada, teeks rõõmu igale Äripäeva lugejale.

Eesti Ulmeyhingu sellesuisel kogunemisel anti "Accelerando" eest pidulikult yle tõlkeraamatu auhind. Ei ytleks, et Iris Jeletski tõlge just perfektne on; Alveri Onegini-tõlkega võrdlema ei kipu. Kõik inglise sõnad ei ole eesti keeles sama tähendusega, näiteks on inglise "balloon" eesti keeles mõnikord ka "õhupall". Samas on Strossi tõlkimine raske ylesanne ja selle kohta pole tulemus sugugi halb.

Tõenäoliselt oleks Eesti väljaandele kasuks tulnud korralik järelsõna, mis kirjeldaks Strossi filosoofilist tausta: transhumanismi ja posthumanismi vahekorda, singulaarsuse kontseptsiooni tõlgendusi ja muud seesugust. Vaatamata uhkusele e-Eesti yle ei seisa me just keset moodsa tehnoyhiskonna muutuste peavoolu. Ent nagu ytleb vanasõna, on pool vutimuna märgatavalt parem kui jaanalind katusel.

Arvustus Raamatumaailmast, 18.09.2010.

Suur raamat suurtest looduseuurijatest

„Suured looduseuurijad“, koostanud Robert Huxley. Kirjastus „Sinisukk“, 2009 


Juba esimesest pilgust võib ytelda, et Robert Huxley koostatud "Suured looduseuurijad" on suurejooneline ja muljetavaldav ettevõtmine. See visandab bioloogia või, kui piiritleda raamatu teema kitsamalt ja vanamoelisemalt, loodusloo ajaloolise arengu tähtsamate loodusloolaste elu ja tegevuse kaudu. Raamatusse on neid mahtunud 39. Kuid lisaks tekstile on silmapaistev ka kujundus: see on tehtud hoole ja armastusega ning 198 igati nauditavat illustratsiooni, pärit peamiselt Briti Loodusloomuuseumi kogudest, annavad raamatule olulise lisaväärtuse.

"Suured looduseuurijad" on kirjutatud vanas heas anglosaksi teatmeteoste traditsioonis, kasutades rikast keelt ja mahlaseid kujundlikke väljendeid (ning kaldudes kohati eufoorilisse entusiasmi, kuni yhes ysna lyhikeses lauses lk 82 kasutatakse sõnu "erakordne", "suurepärane" ja "võrratu"). Eestlasele võib see mõjuda harjumatult, kuid tulemuseks on niihästi mõnus kui ka hariv lugemisvara.

Raamat kuulub viimasel ajal ylimalt populaarsesse žanri, kus pikaajalisi protsesse - ajaloo, teaduse või tehnika arengut - kujutatakse neid mõjutanud yksikisikute kaudu. Sellises käsitluses on, mõistagi, omad ohud. Igasugune valik on alati subjektiivne ning kui kõige tähtsamate korral on vähe kahtlust, keda raamat peaks hõlmama, võib ometi vaielda selle yle, kui suures mahus ning millise nurga alt kedagi parasjagu kajastada tulnuks. Teisalt mõjub suurmeeste tutvustus isiksustena haaravalt. Populaarteaduse lugejale on kergem mõista teaduses toimuvat, kui selle tagant hakkavad kumama reaalsete inimeste elu ja seisukohad kogu oma inimlikkuses: arenedes vigade, raskete iseloomujoonte ning armsate kolleegide vastuseisu kiuste. Nii et kyllap on ka subjektiivsusel oma õigustus.

Oluline on seegi, et "Suured looduseuurijad" ei rahuldu triviaalsusega, nii nagu "50 seda" või "100 toda" tyypi raamatud seda kuritihti teevad. Suurte ja tuntud nimede vahel, keda iga haritud inimene nimetada oskab, leidub kyllalt neidki, keda igast õpikust ei leia, kuid kes siiski käsitlemist väärivad. Populaarteaduse tavapärastelt radadelt kõrvale kaldudes omandab lugeja märgatavalt mitmekesisema arusaama loodusloost kui tervikust.


 ***

"Suured looduseuurijad" on mahukas ning tehniliselt keeruline raamat, mis esitab nii tõlkijale kui ka toimetajale kõrgeid nõudmisi. Kas kirjastuse Sinisukk tõlkija Uta Saar ja toimetaja Krista Roose on suutnud neid nõudeid täita, selle yle võib soovi korral vaielda. Eesti kirjastustes peetakse tähtaegu sageli lähenevaks tsunamiks, mida pole võimalik väärata ning mille eest igayks peab end käepäraste vahenditega päästma; kui tegu on korraga mitmes keeles ilmuva tõlkega, mis trykitakse meie mõistes tohutus tiraažis näiteks Singapuris, on surve seda jäigem. Niisugune tööprotsess seab kvaliteedile paratamatult piiri, mistõttu on me praeguses tõlkekultuuris ysna tavaline, et originaalis suurepärane raamat muutub eestikeelses väljaandes keskpäraseks.

Ehkki "Suured looduseuurijad" sisaldab täiesti piisavalt vigu, et nende väljanoppimisega päev või paar ära sisustada, ei ole antud juhul asi siiski keskmisest hullem. Vähemalt lati alt läbi jooksmises ei tasu tegijaid syydistada. Kui tõlkija-toimetaja andsid oma parima ning see mõne lugeja jaoks kyllalt hea pole, on sel oma objektiivsed põhjused ning vaevalt oleks enamik meist suutnud samades tingimustes märgatavalt paremat tööd teha. Impressumist ei paista, et oleks kasutatud erialatoimetaja või ekspertide teeneid, mida Sinisukalt muidugi keegi ei ootagi.

Kui vigu kord juba mainitud on, tuleb mõned neist ka siinkohal näiteks tuua. Yks silmatorkavamaid probleeme on kohe alguses. Kreeka keel valmistab Eesti kirjastustele tihtipeale yletamatuid raskusi. Kohati tundub, et taas on jõudnud kätte aeg, mil usin skribent võib mõnes kohas käed taeva poole tõsta ning kuulutada: Graecum est, non legitur! Nii kummalisi keeli ei oska ju ometi keegi kirjutada. Lk 10-11 ongi Aristotelese ja Dioskoridese teostega hätta jäädud, diakriitikutega tähtede asemel on tyhikud, nt "Peri hyl s iatrik s". Edaspidi, näiteks lk 24 ja 33, on kõik siiski korras. Saavad kyll, kui tahavad.

Trykitehnilistele puudujääkidele sekundeerivad toimetuslikud: lk 7 allmärkuses on Erythrina asemel kirjutatud Erytrhina. Tõsi, ei tõlkija ega toimetaja pea tingimata oskama kreeka keelt. Nad ei pea ka teadma, kust tuleb sõna erytrotsyyt või nimi Eritrea. Ent hea toimetaja iseloomujoonte hulka peab kuuluma piisav kogus paranoiat, et tunda ära veaohtlikud kohad, mida vajaduse korral kas või mitu korda järjest yle kontrollida. Muidugi, "Suurtes looduseuurijates" on selliseid kohti pehmelt yteldes ohtralt, kuna raamatus kasutatakse arvukalt keeli läbisegi, samuti keerukat erialaterminoloogiat. Mõni ime, et võõrad diakriitikud sassi lähevad: lk 143 on Buffoni "Histoire naturelle" loomulikult "générale", mitte "genéralé".

Nagu tõlkekirjanduses tavaks, ei pääse me ka siin inglisepärastest antiiknimedest. Lk 20 tervitab meid Anaximander Mileetosest (tavaliselt Anaximandros), lk 23 mainitakse asulat nimega Stagira (vanakreeka kontekstis pigem Stageira) ja lk 40 germaani hõimu nimega "chaukid" (kui Cherusci on eesti keeles heruskid, võiks Chauci olla haukid). Lk 74 on Strabonist tehtud Strabo. Araablasedki saavad oma jao: š on haruldaselt keeruline täht, nii et kahtlemata on palju lihtsam kirjutada "Ibn Rushd" (lk 64).

Siit jõuame anglitsismide juurde. Lk 7 "kõrgelt spetsialiseerunud elukutse" taga näeb iga kogenud toimetaja fraasi "highly specialized". Eesti keeles ei kõnelda spetsialiseerumise kõrgusest, inglises kyll.

Lk 51: "Igaüks neist rõhutas erinevat botaanilise uurimistöö aspekti, ja see oli Fuchsi töö, mis teistest enam renessansiaja botaanika hilisemat kulgu mõjutas." Ahaa: "..., and it was Fuchs's work that..." Eesti keeles: "..., kuid Fuchsi töö mõjutas renessansiaja botaanika kulgu teistest enam."

Lk 51: "dramaatiliselt vastupidine". Lk 53: raamatu illustraatoreid nimetatakse "joonestajateks". Lk 60: Aldrovandi muuseumit ja kollektsioone "rikastati ... [tema] sõprade ... ringi poolt".

Lk 145: inglise "controversial" oma poliitiliselt korrektses kasutuses ei ole eesti keeles "vastuoluline". Inimese luustiku kujutamises loomade omade kõrval polnud ka 18. sajandil mingit vastuolu. Kyll oli see religioosselt ja ehk ka poliitiliselt problemaatiline. Sama kehtib inimese arenemise kohta yhisest esivanemast teiste loomadega (lk 216).

Lk 205 "uue loomariigi erinevate kategooriate süstemaatika" on yldlevinud halb stiil; juba algne different on sisutyhi. Sama yldlevinud loogika järgi võiks sõna "erinev" torgata iga mitmuse ette, nt järgmises lauses "eraldas need neljaks erinevaks ala-riigiks" (kirjaviga, ilmselt p.o "alamriik") ja ylejärgmises "erinevate evolutsiooniteooriate ideedega". Veel parem näide on lk 206, kus räägitakse "erinevate kihtide eristamisest" - eristada saabki ju yksnes erinevaid, mitte identseid kihte.

Mõnel pool on tõlge lihtsalt puntrasse jooksnud: lk 196, kus Lamarck "on seatud näiteks vastandiks järgmise sajandi teadusele", võiks olla pigem "on (näitena) vastandatud ...". Lk 220 kõneldakse "uue projekti ehitamise plaanist" ning lk 227 peaks "...end kavatsevate reiside jaoks ette valmistada" olema pigema "kavatsetavate" või isegi "kavatsetud".

Raamatu tagumises pooles, kus domineerivad tänapäevased Euroopa keeled, on vigu mõnevõrra vähem. Nende täieliku puudumise yle siiski kurta ei saa. Näiteks ei yhildu alati peatykkide pealkirjad ja lehekylgede päised. Nii seisab ptk "Carl Linné" päises "Carl Linnaeus" (ent mitte järjekindlalt latinistlik "Carolus") ja "Krahv de Buffoni" puhul seletamatu "Comte de Buffon" - jättes kõrvale eestimaise tava mitte pidada tiitleid eesnimedeks, kutsutakse viimast läbivalt "krahv de Buffoniks".

Enamasti on tegu siiski näpukatega. Seda näitab sama nime kirjutamine eri kujudel: lk 78 ja 81 Rober Hooke vs lk 99 jj Robert (nagu mõistagi peabki olema); lk 26 Theodoros Gazes vs lk 30 Theodoros Gazas; lk 33 Kretevas vs lk 34 ja 43 Kratevas; lk 40 Hispania Tarraconesis p.o Tarraconensis; lk 209 St. Lous p.o St. Louis; lk 224 John Hensolw p.o John Henslow jne.

Samasse kategooriasse kuulub lk 149 "Peeteri I". Loodetavasti on juhuslikud ka eksitused võõrnimede käänamisel: lk 152 Kalifornia, lk 148 "ründasid Bastille'i", lk 158 "et ta hiljem Institut'i kohale määrati". Viimane vihjab kyll ebakindlusele ylakoma kasutamise reeglites. Lk 205 "ühes uutest École Centrale'istest" on ilmselt lihtsalt segaduse tagajärg.

Puudust pole ka tavalistest õigekirjavigadest, mis on toimetajal kahe silma vahele jäänud: lk 11 "uurimiobjektide" ja "klassifikatiooni", lk 37 "rasestumivastase", lk 40 "valitsuajast", lk 68 "eristadest", lk 75 "renassansiaja", lk 143 "lugesjaskonnale", lk 158 "rentsenseerijad", lk 170 "indentifitseerides", lk 215 "rodroguese dront", lk 228 "magentilise", lk 229 "indentifitseeris" jne. Sõna "Indentified" lk 223 pildiallkirjas pärineb ilmsesti originaalist, ehkki ka selle vea võinuks tõlkes siiski parandada. Seda enam, et lk 222 suudeti sõna õigesti kirjutada.

Tõepoolest, isegi kõige haukasilmsem toimetaja ei tohiks automaatset õigekirjakontrollerit ära põlata - järelnoppimiseks on see kahtlemata kasulik. Samuti tuleks kasutada eestikeelset poolitusprogrammi, kuna ingliskeelsed programmid tekitavad vigu nagu "kollektsi-oonist" (lk 7), "funktsi-oonide" (lk 205) ja "inspiratsi-ooniks" (lk 222).

Lk 201 kaunistab veider fraas "tema töö on aluseks tegeliku perekondade sugukondadesse ühendamisel" - kui silmas ei peeta just mingeid erilisi "tegeliku perekondi", on siin lausestusviga. Lk 291 on pealkirjade lõppu kahes kohas jäetud tyhikud enne jutumärke. Lk 293 on ylearune koma H. Walter Lacki kirjes ning "on" vales kohas Brian W. Ogilvie' kirjes.

Ohjah.


***

Eestis synnib "Suurte looduseuurijate" laadseid mahukaid, ylevaatlikke ja rikkalikult illustreeritud raamatuid harva. Neid on kulukas nii kirjutada kui ka kirjastada, praegusel raamatuturul ei ole kuigi suurt lootust tehtud investeeringuid tagasi saada. Seepärast on ka niisuguste väljaannete tõlkimine tänuväärne. Muidugi, ilma vigadeta oleks parem. Aga parem olgu ikkagi pool rehkendust kui yldse mitte midagi.

Kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp? Ehkki ilusat värvilist ja soravalt jutustavat raamatut võib nautida igayks, oleks sellest enim kasu noortel (või vanematelgi) loodusehuvilistel, kes ei põlga ära ka tykikest ajalugu. Jõnglasena vaadatakse eelkõige pilte, veidi vanemas eas loetakse teksti ja hiljem otsitakse siit näpuga järge ajades juba mujalt põhjalikumat infot. Kujutan ysna hästi ette, kuidas "Suured looduseuurijad" võib mõnd noort Durrelli innustada. Kui ta vanemad kõik koju tassitud ämblikud, hiired ja varblased välja kannatavad, on see ju suurepärane.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.

Raamatumaailma surm

Sain kurva kirja Aivar Soolalt, kes ytles, et Raamatumaailma ylalpidamiseks rohkem raha pole ja sestap paneb ta portaali 29. septemberist 2012 kinni.

Nukker lugu. Aga ega ma ise ka sinna kuigi tihti jõudnud pole. Eks teistega ole vist samamoodi. Kunagi, kui veel arvustamiseks aega leida lootsin, sain peotäie raamatuid eri kirjastustelt - mõni on siiani arvustamata. Piinlik ja paha, ent mis sa, hing, teed.

Ma ei kujuta hästi ette ka, mida peaks tegema, et säherdune asi Eestis tuule tiibadesse saaks. Ju on piisavalt vähe neid, kes oma eraviisilist lugemust yldse jagada tahavad, piisavalt palju neid, kes teevad seda mõnes suures välismaises portaalis, ja omajagu neidki, kellele see yritus yhel või teisel põhjusel tehniliselt ei istunud. Kes on juba mööda läinud ning nõuab eraldi liidest iPhone'ile või tahvelarvutile, kes maha jäänud ja peab arvustuste-märksõnade-raamaturiiulitega askeldamist liiga keeruliseks.

Ega lehtede raamaturubriigid ka just eriliselt õilmitse. Vaatasin eile korra Ekspressi, seal oli miski Helmete suguvõsa kokkutulek. Päevaleht on omaenda raamatute kiitmiselt läinud yle oma filmide kiitmisele. Postimehe seltskonnalisas on ka vahel natuke raaamatujuttu ja Sirbi arvustused on minu jaoks enamasti liiga kultuursed. Mis siis yhest pisikesest portaalist tahta? Kes seal kirjutama peaks ja kes kirjutatut lugema?

Nojah, igatahes ei tahaks ma, et mu Raamatumaailma kirjutatud jutud päriselt kaotsi läheks. Endalgi on mõnikord hea mõnd asja järele vaadata. Nii et kopeerin nad siia.