Friday, September 14, 2012

Minu Babylon: Ajareisiraamat

Roger Zelazny „Teemärgid“ Kirjastus „Fantaasia“, 2008.

Kuna Zelazny teine rännuraamat "Needuste allee" tõlgiti eesti keelde juba jupp aega tagasi, meenutab "Teemärgid" eesti lugejale mõistagi toda. Aga ega Amberi sarigi oma keeruliste intriigide ja muutlike maailmadega siit kaugele jää.

Eesti blogikriitika ei ole "Teemärke" eriti omaks võtnud ning paberkriitika ei tee temaga yldse tegemist. Ingliskeelsedki väljaanded olla juba mõnda aega tagasi otsa lõppenud. Pole põhjust imestada, olen isegi Zelaznylt tugevamaid lugusid lugenud. Samas, nõrk ta nyyd ka ei ole. Et autor mängib lõbusasti narratiivi struktuuriga (ehk eesti keeli yteldes on jutu järjestuse pea peale pööranud), ei suuda mõnigi lugeja sellega kohaneda. Noh, vast võtab vähemalt mõni vanema põlve kirjandusteadlane taas yhe ulmeka kätte - vormieksperimente peetakse ju tihti kirjandusliku tõsiduse tunnuseks.

"Teemärkide" sisust rääkida on juba keerulisem. Nagu raamatukaas ytleb ja kõik arvustajad kordavad, kulgeb kõigist aegadest läbi maantee, millel mõned inimesed rännata mõistavad. Selle tulemusena ajalugu muidugi muutub, tee peale- ja mahasõidud tekivad ja kaovad. Kuna kõik põhjused ja tagajärjed on ammu segi pööratud, sobib kahe põimitud tegevusliini hakitus teksti sisuga õigupoolest päris kenasti - "Tões ja õiguses" oleks seda keerulisem põhjendada. Kusjuures kogu mittelineaarsusele vaatamata õnnestub autoril raamat ikkagi puändiga lõpetada. Harjumuse jõud on võimas.

Nähtavasti tahtiski Zelazny "Amberi kroonikate" vahepeal natuke tuttavate teemadega mängida: mälu ja mälukaotus, rändamine, muutlikkus ja vihjelisus. Võimalik, et selle tulemuseks ei pidanudki olema tippteos, tähtsam oli mõni mõte hinge pealt ära saada. Minu jaoks tabab näiteks tema lohekäsitlus ysna hästi mingit pisut ähmasevõitu arhetyypi, nii nagu need sygaval kuklasopis kummitavad symbolid ikka olema kipuvad. Vast kummitas temal ka.

Tõlkega on sedakorda imelik lugu: pool "Teemärkidest" on ysna korralik, pool aga täis veidraid vigu. Ehk seletab asja see, et töö tegid kahasse Juhan Habicht ja Lauri Heinsalu? Habicht yldiselt ikka teab, mida teeb, teise härrasmehe kohta mul varasem kogemus puudub. Tõlkeraamatute kvaliteet sõltub alati suuresti toimetajatööst. Toimetajad tegutsesid samuti paarisrakendis ja nähtavasti kukkus raamat nende kahe vahele maha.

Kui sest segasest jutust kokkuvõte teha, siis pole "Teemärgid" sugugi halb. "Minu..."-sarjas reisiraamatuna ilmudes torkaks isegi tugevusega silma; blogikirjanduse lugejaid katkendlikkus juba ei kohuta. Vapustavat elamust oodata ei maksa, kuid lugeda kannatab kenasti, ole sa ulmesõber või mytoloogiahuviline. No ja kes jõuab kogu aeg vapustatud saada.

Arvustus Raamatumaailmast, 28.08.2010.

 
eXTReMe Tracker