Sinine käsiraamat revolutsionääridele ehk Kuidas Kuu peal mässata

Robert A. Heinlein „Kuu on karm armuke“ Eesti Raamat, 2009.

Heinlein kõõlub ulmekirjanduses kahe liini vahel: yhest kyljest pyyab ta tegelda eelkõige yhiskondlike probleemidega, teisalt on ta ilmselgelt nii-ytelda vana, tehnilise ulme esindaja. Ehk seletabki see, miks ta vaatamata klassikustaatusele ja raevukale fänkonnale ei ole laiade masside seas tuntud ja populaarne. Pehme sotsiaalulme pooldajad haaravad pigem riiulist mõne Ursula Le Guini või Marion Zimmer Bradley teose ning tõsiseid kosmoseooperisõpru ei huvita poliitilised tiraadid.

Aga "Kuu on karm armuke" on ysna avameelselt poliitiline raamat. Kas nii avameelselt, et teksti kirjanduslik väärtus selle all kannatab? Minu arvates jah. Kyllap vaidleb nii mõnigi mulle vastu ja eks see olegi maitse asi.

Lyhidalt kokku võttes jutustab Heinlein Kuu peal toimuvast revolutsioonist. Ameeriklaste jaoks on selles ilmne paralleel nende endi ajalooga, meile siin kangastuvad vene nimede ja laensõnade tõttu pigem 1917. aasta syndmused. Igayhele oma. Muidugi võib see kutsuda kohe esile skepsise: mida teab XX sajandi keskpaiga heaoluyhiskonna elanik revolutsioonide korraldamisest? Lääne kommunistlikud parteid olid naljanumbrid juba Lenini jaoks, kõnelemata praegustest taskurevolutsionääridest. Heinleini kirjeldus on siiski yllatavalt usutav, ehkki ideepõhise raamatu puhul arusaadavalt idealistlik.

Mõnel määral põeb ta siin sama häda, mis tykib esile ka teistes sama autori raamatutes: tahaks inimesse uskuda, kuid praktilised kogemused seda usku ei toeta. Ilus on hõisata libertaarlikke loosungeid iga inimese isiklikust otsustusvabadusest, paberõhukesest riigist, liigsete seaduste lämmatavast survest ja yllast iseorganiseerumisest. Ent kui pidu läbi saab ja algab happily ever after, viib demokraatia ikka populismi, paternalismi ja seadusepõhise yhiskonnani. Lõpuks tundub elu parim siis, kui yhiskonda juhivad valgustatud vandenõulased. Aga seda ei saa ju ka otsesõnu propageerima hakata, sest kuhu siis ideaalid jäävad?

Inimesel, kes on mõtisklenud sellistel teemadel nagu isiklik vabadus yhiskonnas, vabaarmastuse kelmikad vormid või revolutsioonide komme oma lapsi syya, tasub "Kuu on karm armuke" kindlasti läbi lugeda. Vaevalt see yhtki mässajat mässamisest ravib ja revolutsionääri käsiraamatuks päriselt kah ei kõlba (kuigi tekstis on paar ysna nutikat ideed), ent mõtlemisel on Heinleini oopus ometi abiks.

Lauri Saaberi tõlge on ysna Harju keskmine. Ei silmatorkavalt jõle ega meeldejäävalt hea. Eesti Raamatu kujundus on samasugune: kannatab lugeda, auhinda ei annaks. Kujundaja nimi on muidugi maha vaikitud, nii et me ei saagi teada, miks kõik ulmeraamatud viimasel ajal siniseks tõmbuvad. See on neil vist mingi eriline haigus.

Arvustus Raamatumaailmast, 11.09.2010.