Loomaaednikud kuuluvad maailmale

Aleksei Turovski, Vladimir Fainštein, Mati Kaal „Nad kuuluvad maailmale“ Kirjastus „Kirilill“, 2010 

Olgem ausad - kolmele autorile vaatamata on "Nad kuuluvad maailmale" enamiku ostjate ja lugejate jaoks ikkagi Aleksei Turovski raamat. Mati Kaal on tuntud kyll, aga viimastel aastatel enam mitte niivõrd autori ja esineja, kui loomaaia direktorina, kes räägib rahahädast. Häda on aus ja jutt põhjendatud, ent kes sellest raamatuid ostab? Ja Vladimir Fainšteinile on see yldse esimene ylesastumine Eesti raamaturiiulitel. Tublid mehed ja toredad jutuvestjad kõik, kuid ostjaid tõmbab ikkagi Turovski nimi kaanel, nii nagu juba yle kymne aasta.

 

Turovski on Eesti kirjanduse raudvara, umbes nagu Andrus Kivirähk; tema nimi myyb igal juhul. Ses suhtes tasub neid mõlemaid hoida ja hinnata. Isegi kui keegi mõne konkreetse raamatu kallal nuriseb või leiab, et see kipub eelmist kordama, peab ta tunnistama mõlema mehe tähtsust yhes väga olulises mõttes: nad toovad inimesed raamatute juurde. Toovad teleka eest, kinosaalist ja videomängude juurest. Mõni, kes muidu yldse midagi ei loeks, võtab Turovski või Kivirähu ikka kätte - kui kõik teised on lugenud, peab ju ometi teadma, mis nende kaante vahel peitub. Kui vähegi veab, loeb siis ehk edasigi.
Sattusin ise selle raamatu otsa ilma igasuguse reklaamita ning avastasin järsku, et ehkki ma raamatureklaame yldiselt jälgin, möödus esimene trykk minu teadvusse mingit jälge jätmata ja teinegi on enamikust poodidest juba lõppenud. Kuuldavasti kõhkles kirjastus noil päevil, kas ikka tasub enne jõule kolmandat trykki teha - isegi juba palju ostetud. Eesti kirjastajatele tyypilise otsustusvõime valguses pole mingi ime, et iga Turovski raamat kipub ilmuma ise kirjastuses. Aga viimasel ajal tuleb neid nagu Vändrast saelaudu: igal aastal vähemalt yks ja tänavu isegi neli, kui arvestada ka venekeelset zoosemiootikakäsitlust.

Enamiku Turovski raamatute aluseks on hea jutuvestmisoskus, mida toidavad rikkalikud kogemused ja laiad teadmised. Ka "Nad kuuluvad maailmale" on eelkõige juturaamat: kolm autorit on vestnud lugusid Tallinna loomaaiast, selle loomadest ja töötajatest Ülo Russakule, kes need yles kirjutas ja raamatuks sidus. Lood on huvitavad, juhtumised mitmekesised ja iga autor andis ilmselt oma parima.

Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik järgnev päris sama hea ei olnud. Ehkki impressumis on ära märgitud nii korrektor kui ka keeletoimetaja, kannatab raamat ikkagi toimetaja puudumise all. Ju arvasid mõlemad asjalised, et terviku eest vastutab keegi kolmas. Tõsi, otsesed näpuvead on enamjaolt välja roogitud, kuid stiilivigu ei ole keegi parandanud - ilmselt käis nende märkamine ka Russakul kui vana kooli ajakirjanikul yle jõu, Vene ajal käisid ta tekstid alati keeletoimetuse karmi silma alt läbi. Kohati võinuks võõrastel sõnadel selgitused kõrval olla. (Kes teab, mis on "voliäär"? Venekeelsed fraasid on õnneks siiski tõlgitud.) Lisame väiksemad lapsused nagu äpardunud masinpoolitus ("loom-aaia" on markantseim näide) ja kohati kummalise kujunduse ning saame tulemuse, mis lugemisrõõmu otseselt ei riku, kuid professionaalne välja ka ei näe. Ei teki tunnet, et kirjastaja teadis, mida teeb.

Samas on tekst ise ikkagi mõnus ja tõrvatilk meepoti väliskyljel, sestap võin paadunud loomasõpradele kinnitada, et ostmise juures kõhelda ei maksa. Iseasi, kui seda just Turovski enda mõne parema raamatuga võrrelda - kui valite, kas osta "Nad kuuluvad maailmale" või "Loomult loom", soovitan pigem viimast.

Arvustus Raamatumaailmast, 26.12.2010.