Kirjutamise valem

Olen vahel ikka sellest rääkinud, kuidas yhe või teise arvates kirjutama peaks. Viimases Reaktoris kirjutas kirjutamisest Triinu Meres. Hästi kirjutas. Mul on suisa hea meel, et seda lugema juhtusin, ehkki ylejäänust kannatas lugeda vaid ylevaade erakosmoseprojektidest ning mul on sellegi põhjalikkuse suhtes kahtlusi.

Kohe näha, et inimene mitte yksnes ei mõista uskumatult hästi kirjutada - teate, tal on nimelt stiil, see on asi, mida moodsas eesti proosas yldiselt välditakse -, vaid on ka järele mõelnud, kuidas hea kirjandus syndida võiks. Kes kavatseb kirjutama hakata, peaks kyll unustama kogu ebaluse, mis Triinu jutu sisse on pannud, ja lugema ta kirjatykki kui pyha tõde. Ebalus käib asja juurde, aga autori soovitused jagunevad siiski kaheks: õigeteks ja väga õigeteks. Refereerima ei hakka, lugege ise, ytlen ainult omad mõtted juurde, sest Reaktoris kommenteerimisvõimalust ei paista.

Et valetada ei maksa, rääkis juba Hemingway. Märksa karmimate sõnadega kui Triinu. Et häbeneda pole mõtet, noh, seda täheldasin viimati täna, kui Amanda Palmerit kuulasin. Ta ka ikka oskab, jõhkralt ja ausalt. (Tuleb meelde, kuidas tema "Oasist" liiga otseseks peeti. "Kuidas ikka tohib alaealise abordist nii rõõmsal toonil laulda?" - "Kas kõik oleks korras, kui ma sama teksti väga kurvalt laulaksin?" kysis Amanda ja tuli suurte plaadikompaniide juurest tulema.)

Soovitus jutu sisse ka midagi head panna on kasulik mitte yksnes ulmes, vaid tavalises igapäevaproosaski. Meieaegses lohakalt treitud kaprealismis on kombeks, et lugeja ei tohi tunda tegelastega mingit sidet. Kõik keeravad yksteisele sydamest ja mõnuga, yks on juhmim kui teine ning tegevuse taga puuduvad psyhholoogilised mehhanismid peale kirjanikust endast hooti hoovava sadismi. Lõppkokkuvõttes on selline kirjandus lihtsalt tyytu. Ka igav argielu võib olla ebausutav.

Aga töö kohta pean nentima, et mina seda teha ei viitsi. Palju kergem on algusest peale hästi kirjutada. Jah, kyllap sellepärast ma nii vähe kirjutangi ning avaldatud ei saa yldse midagi. Isegi kui keegi nuiab, synnib tekst ysna raskelt, nuiamiseta tuleb napilt ning harva. Sel päeval löön ma muidugi suure naela seina, kui keegi mult avaldamiseks luulet nuiama hakkab. Nii et ilmselt on töö tekstiga väga kasulik, kui sa tahad kuhugi jõuda, midagi kirjutatud saada ning ka trykki pääseda. Kui suhtud omaenda loomingusse ja selle äratrykkimisse pigem apaatselt ja depressiivselt, ei ole töö eriti oluline.

Kes seda tahab teada, kuidas halvasti kirjutada, lugegu ka ylejäänud Reaktor läbi. Näited on kurvad, ent õpetlikud.