Luule, mida enam ei tehta

Jim Ollinovski „Aeroplaan esimesest pilgust“ Kirjastus „Pilgrim“, 2009.

Jim Ollinovski uue kogu avaldas yllatuslikult ei Varrak ega Tuum, ei Eesti Raamat ega Tartu Ylikool, vaid seni peamiselt spirituaalsetele eneseabiraamatutele keskendunud Pilgrim. Lubatud luulesarjale on "Aeroplaan" kõrvuti Pessoaga igatahes väärikas sissejuhatus.

Tulemus pole sugugi paha. Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud valimik on eelmisest, viieteist aasta tagusest väljaandest tublisti paksem. Ka väljanägemine on etem: arenenud trykitehnika lubab ysna samalaadsel, autori mustvalgel graafikal põhineval kujundusel paremini mõjule pääseda. Eks Ollinovski eelmise postuumse kogu koostamise aegu kimbutanud rahapuudus andis ka raamatu välimuses tunda, koostajail tuli mahtu toona mitut puhku kärpida ning kujundajal tekst lehekylgedele kokku pressida. Sedapuhku on luuletustel aga hingamisruumi. Ainus nurin võiks ehk olla, et läbipaistvad pealiskaaned kisuvad peagi turri.

Kui valikut lähemalt uurida, võib aimata moodsa aja hõngu. Linnulennul, täpset statistikat tegemata tundub, et välja on jäänud eelkõige pehmemad ja lyyrilisemad tekstid, domineerib pigem kõva ja valuline materjal - seda isegi ja eriti armastusluules. Samuti jääb mulje, et vähem on riimilis-rytmilist luulet. Eks iga raamat ole oma aja nägu; isegi Liivi ja Tuglase uuemad väljaanded on teistsugused kui kymme, kakskymmend või nelikymmend aastat tagasi. Saati siis nii värskel autoril kui Jim Ollinovski, kelle kirjandusteaduslik, institutsionaliseeritud retseptsioon on tänini pea olematu.

Kyllap võib oodata, et see ajapikku siiski välja kujuneb. Vähemalt noortel ei paista tahtmisest puudu olevat, varasurnud poeedid kõnelevad ikka teismelistega vabamalt kui halli peaga klassikud, kelle kirjandusõpetaja riigi aastapäevaks kooli kutsub. Ollinovskit loetakse endistviisi usinalt, on alati loetud. Asi siis mõnel lugejal ka filoloogiks hakata, et oma lemmikust seminari- või bakalaureusetöö kirjutada.Nii see kanoniseerimine algab.

Julgen siiski loota, et ametlik kriitika Jimist siiski pelgalt teismeliste luuletajat ei kujunda. Teda on liiga kerge niisugusena näha: pimedus, veri, valu, metalsed kõlad, syngus ja morbiidsus on ta tekstides sygaval sees. Ent ehkki see pole kindlasti mitte pelk pealispind, on kuskil olemas ka hoopis teistsugune Jim.

Jim Ollinovski luules peitub lõputult keelemänge. Sujuvalt sobitub ta Hiire, Visnapuu, Alliksaare, Laabani ja kõigi teiste meile tuttavate sõnažonglööride ritta. Saja aasta taguste futuristide ja seitsmekymnendate luuleuuendajatega haakub tema graafiline luule. Mitmekeelsust ja multikultuursust jätkub mitme modernisti jagu, rääkimata lõputust hulgast kirjanduslikest, kunstilistest ja kõige yldisemalt kultuurilistest vihjetest, mis laotuvad maailmakaardil Jaapanist Ladina-Ameerikani. Tõepoolest, nende kaardistamine oleks juba omaette töö.

Teine telg, mida hoopis keerukam haarata, on Ollinovski mõju eesti kirjanduses. Kuni ei tunta teda ennastki, on seda muidugi raske jälgida. Ta luuletused, jutud ja näidendid on liikunud pinnase all, ajades teiste autorite tekstidesse käike nagu mutid või vihmaussid. Muidugi, muld saab kobedam ja luule niisamuti. Ent kus on nad ise?

Eks selle kõigega jõua usinad inimesed ajapikku tegeleda. Peaasi, et neil on selleks nyyd võimalus. Kui eelmine kogu kõrvale võtta, saab Jimi luulest juba ysna korraliku ylevaate. Loodetavasti annab mõni heatahtlik kirjastus kunagi välja ka tema pikemad tekstid, proosa ja näidendid, hea õnne korral ehk isegi kunstialbumi. Senikaua tasub aga "Aeroplaan" aeg-ajalt pihku võtta ning tunda rõõmu sellest, mis seal sees. Nii häid luuletusi ei kohta iga päev. Ning nagu Suumani Sass kord yhe hoopis teise asja kohta nentis: ega neid enam juurde ei tehta.

Arvustus Raamatumaailmast, 19.01.2010.