Metsamuinasjutt

Charles de Lint „Südame metsad“ Kirjastus „Varrak“, 2009.

"Südame metsades" põimib Charles de Lint indiaani loomismyyte ja iiri folkloori, moodsat linnaelu ja vanade metsade avarust. Raamat on peene koega ja kirev, see meeldib inimestele, kes armastavad myyte ja muinaslugusid. Eesti lugejaile võib meenuda näiteks Alexander McCall Smithi "Unenägude Angus" või Herta Laipaiga lood, kus ilmsi ja unes nähtu samamoodi rahvajuttudega yheks saavad.

Muidugi ei ole pehmus ja mystilisus kõigi silmis voorus. Mõnigi tehnoulme sõber nuriseb, et "Südame metsad" läheb käima aeglaselt ja vaevaliselt nagu sapakas. Eesti moodsast kaprealismist jääb De Lint kaugele, tema tegelaste seas on vabatahtlikud sotsiaaltöötajad, töötud, muusikapoodnikud, kunstnikud, kirjanikud... ilusad inimesed, mitte töölised või kontorikoonlased.

Kahjuks aitab tõlge Varraku kapsaaeda kiviktaimlaks muuta. Ka kogenud tõlkija võib teha tööd pigem palju kui hästi. Tosina aasta jooksul on Pille Runtal tõlkinud Kiplingit, Huxleyt ja Steinbecki. Tubli. Loodetavasti kulus võhm siis noile ning suurteoste tõlgetes on vähem anglitsisme kui "Südame metsades". Milline eestlane karjuks hädas olles "Oo mu jumal, oo mu jumal, oo mu jumal"? Samas märgiti toorevõitu tõlget juba eelmise de Linti eestinduse "Kusagil lennata" aegu, endale truuks jääda on aga kahtlemata kiiduväärt. Vähemasti rõõmustab raamatuvalik neid, kes uut de Linti aastaid kannatamatult ootasid.

Igayhele see raamat meeldida ei pruugi, ent paha ta ka ei ole. Kui keegi "Südame metsade" kaudu enda jaoks de Linti linnafantaasiad avastab ning järgmisi raamatuid juba inglise keeles loeb, on Varrak ju tänuväärt tööd teinud.

Arvustus Raamatumaailmast, 25.07.2010.