Majanduse laineharjadel sipeldes

Miks tahavad inimesed kasutada luulelisi väljendeid ja panna oma taiestele lillelisi pealkirju, kui nad samal ajal kardavad eemalduda klišeedest? Mõnikord läheb veel hullemini ja entusiast ristab äraleierdatud, kuid omavahel sobimatuid metafoore, saades tulemuseks midagi "ajakirjandusmaastiku lipulaeva" sarnast.

Kyllap nad loodavad oma tegevust ilukõnega õilistada. Hing ihkab midagi ylevat ja kaunist, mis ulatuks kaugemale igapäevasest tulutust ryhmamisest ja argielu porist. Kui päriselt luule või näitekunstiga tegelda ei saa, võiks ju vähemalt keel pakkuda väljapääsu hallusest värvilisse maailma.

Ent treenimatu keel veab alt, nii nagu keskkõrvas peituvad tasakaaluelundid algajat akrobaati. Ka eneseväljendust peab harjutama, muidu jääd koperdama senikauaks, kuni tuleb mõni halastaja samaariamees ja ytleb sinu eest välja selle, mida ise silmas pidasid, kuid ytelda ei suutnud. Kui tuleb. Enamasti pole osavaid abimehi tegelikult kusagilt võtta.

Ytlesin hiljuti yhe inimese kohta, et tal on luuletaja hing. Tõsi, luuletaja annet pole talle antud, kuid ega ta ennast sellest häirida lase. Tema elab end muul viisil välja, rakendades oma poeetilisi kalduvusi kõikvõimalikes paikades, kust keegi neid oodata ei oskaks.

Võib-olla tundub see ytelus natuke õel, kui ma algselt mõtlesin - tavalise ääremärkusena tavaliste inimeste elude tavalistele paradoksidele. Tean selliseid palju, aga ei oska minagi neid alati väljendada. Sellistest asjadest kõneldes peab alati hoolega mõtlema, kui palju ja kuidas ytelda tohib, et keegi haiget ei saaks.

Kuid mu luuletajaloomusega tuttav ei tea sellest kõigest midagi. Tema elab oma elu edasi, istutades igasse päeva poeesiaõie, mida mul mõnikord on vaadatagi valus, lähedalt nuusutamisest kõnelemata. See-eest on ta omamoodi õnnelik (kuigi ma pole kindel, kas ta sedagi teab).

No ja kas see siis ei olegi kõige tähtsam?

Tehnofoobia ylistus

Aabram nurises Twitteris: "Võimatu on saada tavakasutajat mobiil-ID kasutama. ID-kaardi jamad on inimesed ära hirmutanud. Nüüd nad kardavad ka lihtsaid lahendusi."

Tõepoolest, mina ka ei taha. Milleks mul teda vaja peaks olema? Ainus rakendus, mis meelde tuleb, on Ekspressi kodulehe tasulised artiklid. No tänan väga - ainuke inime Ekspressi töötaja, kelle lugude eest tõesti rõõmuga maksnud oleksin, ei kirjuta enam mitte kunagi mitte kuhugi. Peeter Helme eest maksta oleks vaimne masohhism.

Tegelikult on selle taga muidugi yldisem tehnokonservatiivsus. Ei maksa seda valesti mõista: laias laastus olen ysna tehnikasõbralik, vahest isegi -sõltlaslik. Loen alalõpmata telefonist kirju ja ajalehti, tahan Google'it ja Wikipediat kogu aeg käe-jala juurde, uurin rõõmu ja huviga kõikvõimalikke vidinaid ning ei pelga uusi programme katsetada, olgu manuaal siis saadaval või ärgu olgu.

Selle kõige kõrval on endalgi naljakas vaadata, kuidas ma teinekord mõnd uut leiutist aastate viisi omaks võtta ei taha. Kui arvutihiired välja tulid, olin nende suhtes alguses ysna skeptiline ja lootsin, et see komme peagi mööda läheb. Uus Windows oli suisa jõle vaadata - disainitud inimestele, kes lõikavad klaviatuurijuhtme kääridega katki ja teevadki kõike yksnes roti abil, võeh.

Ega hiirte võidukäik toona kindel polnudki, kõiksugu veidraid liideseid tuli laboritest rahva ette riburada nagu maasikaid metsas nõia majakese juurde. (Kes mäletab, misasi on põdel?) Yks takkajärgi kõige kentsakamaid hiiremudeleid seisis nelja jalaga laual, sõrmega tuli liigutada hoopis plaadi keskel seisvat muna. Enamik inimesi pole säherdust imelooma elus näinud.

Mobiili ostsin alles 2001 või 2002. Varem suhtusin neisse kahtlustavalt ning pidasin imelikuks kommet alatasa helina peale pysti karata ja taskutest midagi otsima hakata. Nyyd... nojah, teadagi. Mõtlesin just, et suunan hommikul oma töötelefoni mobiilile. Jube tyytu on lauatelefoniga nikerdada ja kui olen liikvel, ei saada mind kuidagi kätte. Kellel seda jama vaja on.

Twitterit pidasin pikka aega tarbetuks. Eks ta seda suuresti ju ongi, aga mõnikord mugav. Kahjuks lähevad seal sassi kolm valdkonda: kirjandus, isiklikud tuttavad ja poliitika-ajakirjandus. Sortima õppida ka ei viitsi, pigem viskan kunagi ylearuse välja.

Facebook, tõsi, on yks nuhtlus. Eelkõige seetõttu, et nii nagu mul puudub immuunsus televisiooni suhtes (näidake toanurgas ykskõik millist liikuvat pilti, jään ikka seda jõllitama nagu kyylik madu), kipun ka mängudesse kinni jääma. Ja neid on FBs palju, põikle nagu laevuke rannakaride vahel.

Muidu polekski viga, vahel liigub seal päris asjalikku infot ja mõne inimese mõttearendused meeldivad mulle samuti. Jällegi: varem pidasin Facebooki enda jaoks täiesti ylearuseks ning kui ydini aus olla, oli mul ses asjas õigus. No mis teha, sihuke on trummilööja saatus.

Nii et teatud määral on skeptilisus ja konservatiivsus ennast õigustanud. Ei ole vaja niisugust tehnoentusiasmi, mis kõike unustades yha järgmistesse moeröögatustesse kargama sunnib.

Pealegi sõltub kõige kasulikkus ja kasutus inimesest endast. Võtame näiteks blogimise: mis tolku sellest kyll tõusta võiks, kui keegi oma igapäevaelust heietab? Eriala-, hobi- ja elukutseblogid on iseasi, neil on mingid konkreetsed funktsioonid. Kõik muu on - vähemalt mõne inimese arvates - ajaraisk.

Ega ma poleks ka kymme aastat tagasi uskunud, et ise blogima hakkan. Kui suudan, hoian eraelu muidugi tänini enda teada. Olen ikka mõelnud, et peaks rohkem tähtsatest ja kõrgetest asjadest kirjutama: kirjandusest, filosoofiast, yhiskonnaelu põletavatest tulipunktidest...

Kui iroonia kõrvale jätta, on ses jutus teatud iva kyll. Mõtted ei lähe meelest ära ja ykskord läbikirjutatud teemaarendust saab hiljem juba tõsisemates žanrides pruukida. Kel lugejaid leidub, võib blogist ka huvitavat tagasisidet hankida.

Ainuke häda on, et keerulistest asjadest kirjutamine võtab koledasti aega. Aeg on aga mu kõige kallim vara, mida ma niigi kuidagi säästa ei mõista. Kui võtta ööpäevadest maha uni, kõiksugu askeldused, teistele tehtavad tööd, seltskondlik loba, venitamine ja molutamine ning liikumine punktist A punkti B, jääb kasulikku aega väga vähe järele.

Nii et seda vähem on mõtet aega tehnikale kulutada. Las saab kõigepealt endaga ise hakkama, kyllap jõuan ta hiljem yles võtta, kui ennast juba natuke tõestanud on. Olen kergekujuline tehnofoob, kes tassib päevad läbi kaasas lapakat, mobiili, mp-mängijat, laadijaid ja juhtmeid - und das ist auch gut so, nagu ytles yks Berliini linnapea, ehkki mõnevõrra teistsuguse teema kohta.

Kuidas suhelda ajakirjandusega

Ära hakka talle pihtima.
Ole ettevaatlik iga toll.
Ära žurnalisti usalda.

"Makk ei tööta," väidab ta.
Kui seda usud, oled loll.
Ära žurnalisti usalda.

Kui oma armsamast jutustad,
näed kõike trykis hommikul.
Ära žurnalisti usalda.

Sõnad on talle väänata
ja narriks jääda on sinu roll.
Ära hakka talle pihtima.

"Aga X on kena," ta kinnitab.
"Ta koolis oli sõbrannaks mul."
Ära žurnalisti usalda.

Sõber, vaenlane, kaine või täis kui troll,
mees, naine - pea meeles, mis öeldud sul.
Oleks rumal talle pihtida.
Ära žurnalisti usalda.


***

Ei ole kõige elegantsem tõlge, aga paremat mul ka pole.
Autor.
Algtekst.

Hea elu retsept

Guardiani sotsialistlikud brownie'd on võrratud. Tõsi, yks tykike võrdub põhimõtteliselt kolmekäigulise lõunasöögiga ning järgmisel hommikul ähvardab raske šokopohmell, kuid saadav nauding on hilisemaid kannatusi väärt.

Eileõhtune täismenyy oli sihuke:
* grillkana-rukola-tomatisalat
* brownie'd
* suitsuangerjas
* hiina ploomivein
* kyberpunkfilm "Thirteenth Floor"
* esimene osa tänavusest BBC seriaalist "Sherlock"
* ETVst juhuslikult leitud Poirot
* tund aega taksootsinguid

Ega mina brownie'de asjus suurem tegija olnudki. Sebisin niisama jalus: hakkisin kana, pildistasin pisut ja noolisin kaks šokolaadikaussi puhtaks.



Hiina vein meenutas väljanägemiselt rohkem kompotti: keeratava plastkaanega purk, peotäis ploome põhjas. Maitselt sama lilleline kui hiina veinid ikka - ytleme, et need suhtuvad Ida-Euroopa veinidesse nagu need omakorda Lääne-Euroopa veinidesse -, ent ilma odavate hiinlaste piiritusemekita, mis annab neile tugeva sarnasuse lõhnaõliga. (Võtke kunagi yks lonks Calvin Kleini või Elizabeth Ardeni toodangut ning te teate täpselt, millest ma räägin.)

"Thirteenth Floor" polnud paha, kuid sisaldas ysna mitu leitmotiivi, millest mõni kipub juba klišeeks muutuma. Miks kasutavad kõik kyberpunkfilmid samasuguseid kasutajaliideseid ja fonte, ererohelist taustaruudustikku ning sama värvi laserikiiri iga kord, kui on tarvis midagi skännida? Mudelmaailmaehitajate avastus, et ka meie enda maailm on mudel, ei ole samuti midagi uut. Samal, 1999. aastal tuli välja sama ideed mõnevõrra nutikamalt pruukiv "Existenz", ent mõte oli juba siis halli habemega. Ja ma pole sugugi kindel, kas Stanislaw Lem oma Ijon Tichy lugudes seda just esimesena kasutas.

Tänapäeva toodud "Sherlock" oli suurepärane, mitte kopikatki halvem kui brownie'd. Erilist rõõmu tegi mulle see, et ma doktor Watsonit kehastava Martin Freemani ära tundsin, ehkki ei mäletanud, kust täpselt. ("Hot Fuzz" loomulikult. Ja "Hitchhiker's Guide to the Galaxy". Ja, ennekõike, "Love Actually".) Benedict Cumberbatch oma loovas hulluses oli samuti võrratu; kui ta samas vaimus jätkab, astub varsti Jeremy Brettile kandadele. (Muuseas, ta on varemgi geeniust mänginud - BBC sarjas "Hawking".) Uue põlvkonna Briti näitlejad lähevad aina paremaks.



***

Ylikooli peahoone vastu kasvanud hotell Antonius meenutab kõige lähemalt Frenchi kuulsusrikast võõrastemaja Vallikraavi uulitsas. "Valik Lõuna-Eesti hallitusjuuste" jne. Menyy järgi otsustades pole restoraniomanik muidugi mõistnud, et ta on Tartus.

Sealt ymber nurga keerates võib avastada, et isegi pärast seda, kui Illak peahoonest igasuguse hariduse välja ajas, ei mahu kogu byrokraatia sinna ära. Mulle byrokraadina teeb see muidugi rõõmu.



***

Ylikooli kohvikus puuduvad elektripistikud, WiFi on salasõnastatud ja kemmerg avatakse kell 12. Õnneks on mul oma WiFi kaasas.

Teise korruse suletusest on muidugi kahju. Erinevalt esimesest korrusest on see tsiviliseeritud ja hinnavahet praktiliselt pole.

Ise sellesse suuremat uskumata rakendasin oma teadusliku deduktsiooni meetodil väljatöötatud lahendust ja ravisin pohmelli cappucino-koogiga. Toimis. Ma pean endasse rohkem uskuma.



***

Teine korrus oli suletud ka 12.13. Millal taipavad Eesti söögikohapidajad, et ette hoiatamata ja igasuguse selgituseta uksi kinni hoida ei ole hea äritava? Kardetavasti mitte kunagi.

Teisalt: kui avatud ylikooli loeng algab teatega, et käesolev kursus on syndinud kahest senisest kursusest saladusliku juhuse mõjul mõistuse osavõtuta ning järgmisel aastal on need jälle lahus, ei ole ka see hea äritava.

Mitte, et sellest ei tohiks rääkida - sageli tuuakse hea teenindaja näitena seda, kes mõnikord soovitab ka konkurendi juurde minna. Ent meie potentsiaalset rahvusylikooli juhtiv rahvusbyrokraatia võiks tõepoolest olla natukene arukam. Näiteks paigaldades auditooriumitesse elektripistikud lapakate jaoks.



***

Aga väljas on vihm, mis tõmbab triibud yle halli taeva ja seni veel rohelise metsa. Arukas, asjakohane ja meeldiv. Nyyd pole enam väga palav, vähemalt väljas.

"Kas selle petlikuna näiva laua taga on miski ja kas me pääseme sellele ligi?" kysib õppejõud.
"Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha," vastab Viiding.
Ei me pääse.

Guardian arutleb pikalt, kas brownie peaks olema pigem kookjas või kypsisjas. Puhas metafyysika, ei muud. Kummad Platonile rohkem meeldisid?



***

Suur kollane kuu madalal Tigutorni kõrval kui juusturatas: punane kile ymber, pisiksed sinised juustunumbrid sees. (Kuhu need said? Kas nyyd nokitakse nad välja niipea, kui nad juustumassi tihenedes moodustuvad, enne kui nullid ja yhed jõuavad kaheksateks ja yheksateks kasvada?)

Teisel pool taevas suitsused pilved, päikese hõõguv koni torgatud kuhugi linnatagusesse jõekääru.

I'm gonna make me a big sharp axe,
shining steel tempered in the fire.
I'll chop you down like an old dead tree,
väike puust linn, väike puust linn.



***

250 g 70protsendist šokolaadi
250 g soolata võid
300 g pruuni rafineerimata suhkrut
3 suurt muna ja 1 kergelt vahtu klopitud munarebu
60 g täisterajahu
1/2 tl küpsetuspulbrit
näputäis soola
60 g kakaopulbrit
100 g pähkleid

1. Soojenda ahi 180 kraadini ja laota 23x23 cm praepannile kypsetuspaber.

2. Keeva veevanni kohale kaussi 200 grammi šokolaaditykke. Sega ja lase sulada, siis võtaa tulelt ära.

3. Seni löö või ja suhkur korralikult vahtu ja tee ylejäänud šokolaadist puru. Ettevaatust: vahtulöödud suhkruvõi näeb välja nagu kartulipuder ja lendab sama hästi. Kasulik on pruukida mitte väga lahtist kaussi, et juhuslikud möödujad kaetud ei saaks.

4. Lõpetamata vahustamist, lisa ykshaaval munad, et need põhjalikult seguneks. Jätka vahustamist, kuni segu hakkab siidjalt läikima.

5. Pane mikser heaga ära ning sega kausi sisusse ettevaatlikult kõigepealt sulanud šokolaad, siis šokolaadipuru, jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber ning lõpuks pähklid. Neid viimaseid saab tegelikult ka alles plaadil koogi peale panna.

6. Lykka pruun sodi kypsetusplaadile laiali ja kypseta pool tundi. Nagu lapsepõlvest teada, on kook valmis, kui see ei kleepu kooki torgatud tiku kylge. (Yks minust asjaosalisem soovitab siiski veidi varem jaole saada, et kook liiga kuiv ei tuleks.)

7. Võta kypsetusplaat välja ning jahuta kõike täiega. Guardian räägib kylmaveevannist, aga sygisvihmasel õhtul sobib ka katustatud rõdu suurepäraselt.

Väidetavalt on brownie'd järgmisel päeval paremad kui värskelt. Paraku on seda teada saada kaunis keeruline. Ega hea eluni jõudmine peagi kerge olema.

Muusikaloend

Yks kena ja andekas inimene kirjutas hiljuti sellest, kui kergesti, alusetult ja samas nauditavalt võivad tekkida eelarvamused kellegi muusikamaitse põhjal. Olen ise tihti sama meelt olnud: lemmikmuusika ytleb inimese kohta palju. Ja ikkagi...

Mu muusikakaustast on viimastel nädalatel kasutust leidnud Lauren Hoffman, Flogging Molly, Chopin, Jacques Brel, Joan Osborne, Mozart, Dropkick Murphys, Laurie Anderson, Fannypack, Hailey Wojcik, Nine Inch Nails, Red Hot Chilli Peppers, Bonzo, Eire Og, Dido, Antonin Dvořak, Lou Reed, Paula DeAnda, Christy Moore, Blind Guardian, Beethoven, OPM, k d lang, Athenrye, Ana Laan/Rita Calypso, Tanita Tikaram, David Bowie, The Pogues, Cocteau Twins, Leonard Cohen, Kreatiivmootor, Dubliners, Debussy, Luka Bloom, Suzanne Vega, The Wolfe Tones, Dar Williams, Zoe Keating, Irina Rivkin, Luke Kelly, John Williams, Zoe Boekbinder ja loomulikult Amanda Palmer.

Mida me sellest järeldame?

Väheytlev teatriarvustus

Viige ka oma teismelised Estoniasse "Cosí fan tuttet" vaatama. Äärmiselt hariv ja õpetlik lugu. Tõsi, mida keegi sellest õpib, peab igayks ise teadma. Aga igal juhul tasub teatrikylastus vaeva, pealegi saavad õpilased ja tudengid ooperisse poole hinnaga.



Lyhidalt yteldes räägib tykk sellest, kuidas kaks sõttaminevat noorsandi veavad kolmanda sõbraga kihla, et "lahkunuil" õnnestub maskeeritult omaenese pruutidele kylge lyya. Põhimõtteliselt see neil õnnestub, lõpp jääb lahtiseks. Igivana lugu, ysna pretensioonitu ja lihtsakoeline.

Lavastus oli huvitav, kujundus... maaliline. Sõna otseses mõttes: lavale on liikuv pildiraam ymber tehtud ja sellega siis mängitakse. Mõjub yllatavalt hästi.

Nii vähe kui ma ooperist tean, ei oska lauljate kallal nuriseda. Mulle meeldis. Pealegi on Mozart mulle mõnusasti kergelt seeditav, muusika jälgimiseks ei pea oluliselt keskenduma. Eks tema ajastu oli yks meloodilisemaid ka, varem ja hiljem on kõiksugu perverssusi harrastatud. Mitte, et ma muusikast tingimata yksnes meeldejäävat meloodiat otsiksin, ent vahel mõjub see päris hästi.

Ainult subtiitrite kallal tahaks viriseda. Eesti ja inglise tõlkel oli yhist ysna vähe, mõnikord vuhises tekst välgukiirusel mööda ja siis tulid jälle pikad tõlketa pausid. Tänapäeval suhtutakse yldse ooperisse kuidagi yhekylgselt: sisu ei huvita suurt kedagi, tähtis on ainult muusika. Nojah, mis mina muidugi kultuurist tean. Nii et on nigu on.



Miks ma arvan, et see lihtsakoeline lugu õpetlik on? Sest seda ooperiks vormides on välja mängitud ysna mitu tahku, kõik ydini inimlikud. Ranget tõlgendust ette ei kirjutata, soovijaile jääb mõtlemisruumi kyllaga. Ja... pikemalt ei tahakski kommenteerida.

Kaubanduslikud lyhivestlused

Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!


***

Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!


***

Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.

Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.



P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.

Ehtne Eesti Mees

Pisike tydruk, äksi täis, seisis värava taga jalgrattal. Nuias: "Tule nyyd! No tu-uu-lee!" Hääl kannatamatusest urinal.

"Ää... ää... Ee... ee..." ebales poiss.

Läksin muheldes mööda.

Hetk hiljem kostis selja tagant rattapulgal istuva poisi ebakindel hoiatus: "Eest äraa! Meil on turbokiirenduuus!" Tydruk naeris ja väntas.

Sellised need eesti mehed on.

Miks me omavahel suheldud ei saa

Olen viimasel ajal kokku puutunud mitmesuguste suhtlusprobleemidega. Kõrvalt teiste omi nähes on ka enda tõrgetest kergem aru saada.

Yks naljakas sort neist kipub tõmbuma kerra. Kui sul on kunagi alguses olnud kellegagi suheldes pisike nyke, keegi väljendus teise töö suhtes hoolimatult või ei saadud kirjades teineteisest päris samal viisil aru, siis kipub see võimenduma. Kes on sind haavanud, sellelt ootad ka edaspidi samasugust käitumist ja tõlgendad tema sõnu halvemini kui need on mõeldud. Keda sa ise haavanud oled, sellega on raskem rääkida, pealegi on pisiasjade pärast keeruline vabandada - ja võib-olla polnudki asi selles?

Nii ei taha inimesed omavahel suhelda ja selleks hetkeks, kui nad seda edasi lykatud ei saa, on tekkinud juba uus probleem. Tõrked kuhjuvad, suhtlusbarjäär aina kasvab ning lõpuks on kõige lihtsamategi yhistegevuste sujumiseks vaja kedagi kolmandat, kes pole kummagi poolega seotud, kuulab mõlemad ära, naeratab, noogutab ja pakub omalt poolt välja uusi lahendusi, mis kõigile sobivad. Seejuures ei peagi ta olema mingi eriline psyhholoog või kommunikatsiooniekspert. Piisab, kui tal pole seljakotis nähtamatut koormat.

Ma võin inimestega suhelda kyll. Kui sellele keskendun, saan täitsa kenasti hakkama. Ainult suhtlemist ei tohi olla palju korraga. Tavaliselt ei pööra inimesed oma emotsioonidele kuigivõrd tähelepanu, kõiki olukordi pyytakse lahendada pelgalt mõistuse abil. Aga sel juhul pinged ainult kuhjuvad. Kui suhtluskaaslaste tundeid kuulata, läheb kõik palju paremini. See paraku väsitab. Kui pead lahendama probleeme toas täis karjuvaid inimesi, kellel kõigil on mured, hirmud ja kaitsereaktsioonid, oled pärast seda läbi kui Eesti kroon järgmise aasta jaanipäevaks.

Vaiksed inimesed on toredad. Samas kohtab neid suhteliselt harva, kuna nad ei torka silma ega trygi esile. Enamasti teevad need, kellega asjaajamises kokku tuleb puutuda, ikka ysna kõva häält. Kyllap neil valutab kuskilt, miks nad muidu sedasi käituvad. Me õpime ju ysna pisikesena, et kui meil on paha, tuleb karjuda. Muidu ei kuula meid keegi. No ja nii kogu elu.

Seepärast olingi ma kardetavasti yks Eesti dysfunktsionaalsemaid ajakirjanikke. Ma võin kirjutada kõiksugu asju kokku kirjalike allikate põhjal, analyysida ja refereerida ja joonistada kaarte. Kui tõesti vaja, võin kirjutada kirju. Need pole nii pealetykkivad kui telefon, nad jätavad inimesele võimaluse vastata siis, kui ta saab ja tahab. Mõni muidugi ei vastagi - aga kas on tõesti parem ennast talle peale suruda ja saada mingisugune vastus jõuga kätte? Enamik inimesi lahendab suvalise kysimuse kiire telefonikõnega võõrale hetkega ilma mingi mureta, mina lykkan seda kaks päeva edasi ja loodan, et vajadus läheb yle. Eks ma teen neid kõnesid ka, ent ainult häda sunnil.

Intervjuudega on ses mõttes kergem, et inimesed on huvitavad. Isegi kui jutt käib mõnest abstraktsest väljamõeldisest nagu organisatsioon, personalitöö või juhtimisvõtted, muudab need huvitavaks inimene. Ilma temata jääb pihku ainult kuiv puru. Seepärast ei meeldi mulle ka yhelauseliste vastustega miniintervjuud, mis kulgevad kysimusest "Kaua te juba sel alal töötate?" kysimuseni "Mis on teie lemmikfilm?". Need ei ytle ju kellegi kohta midagi. Ma tahan teha paar päeva taustatööd ning valida kysimusi, mis inimest avavad. Tõsi, kohaleminek ja suhtlemine mõjuvad jälle väsitavalt, kuid see tasub vaeva. Ning õnneks on mul intervjueeritavatega vedanud, tõeliselt jubedaid kogemusi siiani polegi. No ja nyyd, kus ma selle töö peal enam pole, ei tule ka.

Endalgi inimestega tegemist kyllalt. Vähemalt enda ymber olen neid hoolega valida saanud, mis on yks keeruline ja meeldiv tegevus. Mitte, et ma seda alati teha oleks osanud, aga eks kogemused õpetavad. Ja lõppeks annab igayhelt midagi õppida, olgu siis negatiivse või positiivse eeskuju põhjal. Hoia ainult silmad lahti.

My name is Samsa, Gregor Samsa

Unenäod lähevad yha imelikumaks. Seekordne oli PDF-formaadis (?!) ja rääkis sõjaväelaste majutamisest - noh, nii Kolmekymneaastase sõja aegses tähenduses (et muudkui aga tulevad tuppa ja majutuvad). Mäletan lausealgust "Muuseas, eelmine, 1994. aastal kehtima hakanud regulatsioon sätestas...".

Vähemalt on sellele selge seletus: sain eile teada, et Havaile pole 1985. aastast imporditud ainsatki mesimummi. Seepärast on nende impordile Euroopa Liitu tehtud erand vastava määruse alusel, ehkki Havail tarumardikaid ja yht teatavat lestaperet ei kontrollita. Seos eelpool käsitletuga on, mõistagi, ilmne.

Yleeile kirjutasin memo. Jube lõbus oli, ammu pole teinud. Peaks veel kirjutama, memod on yks vahva, lustakas ja fantaasiarikas žanr.

Stephen King, Cthulhu ja zombid

Võiksin veel rahus tunnikese magada, aga parem ei yrita. Nägin just unes ära täispika õudusfilmi koos syžee, laia valiku tegelaste, karakteriarenduse, mitmes plaanis kaadrite ja eriefektidega. Mina, kes ma õudukaid yldse ei kannata, ärge näidake mulle juppigi. Brrrr.

Mingis USA lõunaosariikide soises linnakeses (kus siis veel, eks?) hakkasid inimesed imelikuks muutuma. Kord yks, kord teine linnakodanik hoidis ennast pisut veidralt, siis sulgus oma majakesse ega käinud eriti päevasel ajal väljas. Yks peategelastest, noor värskelt sõjaväest tulnud poiss, pani seda tähele ja hakkas uurima, ehkki ei teadnud kuigi selgelt, mida kahtlustada.

Peategelasi oli kirev kamp, just nagu Stephen Kingi filmides tavaks. Ma kahtlustan, et tema mõju oligi ysna tugev. Võib-olla oli see Stephen Kingi unenägu, ma lõputiitreid eriti hästi ei näinud. Igatahes oli seal seesinane poiss, siis mingi tydruk, keegi varateismeline tytarlaps, vanapapi, yks koduperenaine... no nagu kõik olema peab, eks ole. Demograafiline läbilõige igast olulisest vaatajagrupist.

Mis selles kõiges syydi oli, päris korralikult ei selgunudki. Igatahes kerkis yhel ööl sooveest inimsarnase kujuga hiiglaslik roheline olevus, kes sobinuks kõige paremini H.P.Lovecrafti Cthulhu-mytoloogiasse. Osa pooleldi zombistunud linnarahvast muidugi juba kummardas teda, sealhulgas mõned vanamammid, keda film veidi lähemalt jälgis.

Yks paremaid kaadreid oligi see, kus lapseliku aruga monstrum istus, napsas enda lähedalt inimesi ja laotas need endale sylle - nii jyngreid kui ka teisi. Nood lamasid seal kangestunult nagu piparkoogimehikesed. Yhe tõstis ta siis jalgupidi yles, vaatas, pea viltu, ja krõmpsutas ära. Järgmise tõmbas kyynega pikuti pooleks. Jyngrid hakkasid sebima ja karjuma. Olevus sattus segadusse, pani kaks poolt jälle kokku ja neist sai midagi terviku taolist. (Mädžik!) Kokku kleebitud mammi ja tema kõrval vedeleja vestlesid kõlatul häälel nagu kaks taldrikule tõstetud juurvilja. Suurepärane kaameratöö ja valgus, peab ytlema.

Peategelased yritasid hullunud linnast soos sumbates pageda. Eks nendega koos osa muudki linnarahvast. Soost kostis aeg-ajalt kummalisi hääli - appikutseid ja muud inimkõlalist -, mis mõne põgeneja rajalt kõrvale meelitasid, ehkki teised neid hoiatasid ja kartlikult tagasi hyydsid. Noh, kõrvalekaldujatega juhtus nii, nagu ikka juhtuma peab. Soos olid muidugi tavalised ohud, mylkad ja krokodillid jne, aga ka igasugused veidrad olendid, kellest ainult varje näha võis. Korralik film, kõike ei tohigi näidata.

Põhjalikult harvendatud peategelased jõudsid lõpuks välja kuhugi, kust läks korralik maantee ja pidanuks algama tsivilisatsioon. Seal oli aga juba ees U.S. military, kes pystitas korraliku traataia, pani värava lukku ja kysimusele "Kuidas me siit välja saame?" vastas õlakehitusega. Ei saagi. Pole ette nähtud.

Ununenud aiaaugu avastas siiski punt zombidest mammisid, kes yhel hetkel soost peategelase kõrvale kerkis. Ega nad tyli norinud, seisatasid hetkeks enne väljumist ja vaatasid, kuidas sõjaväesoomuk kaugusse vurab. Sinna see film lõppes.

Detaile oli mõistagi rohkem ja nimed on praeguseks mälust kustunud. Aga kui keegi algaja õuduskirjanik tunneb, et siit saaks ta sillutada enda tee kuulsuse ja rikkus poole, lasku palun käia. Ainult ärgu mulle sellest rääkigu.

Veel kord, nagu juba yteldud: brrrr.

Olemise talutav kergus

Sada teemat on pooleli, kuidagi ei jõua kirjutama. Keelefašismist, blogidest, pseudonyymsusest... mingid asjad olid veel. Keegi võiks neid mulle aeg-ajalt meelde tuletada, vast siis kirjutan ka.


***

Seisin hommikul valgusfoori taga. Mammi mu kõrval seletas papile: "Ja ta ei öelnudki, kus ta ylemus istub! Kujutad ette, see on veel see kõige hullem vastus: ta ei tea! Arst ytleb mulle, et tema ei tea, kus tema asutuse ylemus on!"

Vaat' see on ametniku eetika! Mina ka ei ytleks, kui mult niiviisi kysitaks. Piinake, kui tahate - oktoobrilaps saladust ei reeda!

Ja yldse, milleks neile see saladus? Mu ylemus on kena inimene, las ta saab ka hingata.


***

Aitäh kõigile uutele toredatele inimestele, kellega ma nädalavahetuse synnipäeval tuttavaks sain, ning vanadele tuttavatele, kellega tutvust uuendasin. Kes mind pärast yritust ikka veel tunda tahab, võiks sellest kunagi märku anda - mul on jube vilets nimemälu. (Ei, neid, kes pyhaba lõunaks veel alles jäid, ma ikka mäletan. Aga neid oli vähe ka.)


***

Homme lõpule jõudva koolituse asjus väga palju avameelitseda ei tahaks - mu kiitus tooks tõenäoliselt inimestele hulga pahandust ja laitus poleks teps mitte parem. Näiteks kaotsiläinud lektori kohta jõudsin anda potentsiaalsele tööandjale negatiivse soovituse juba enne, kui ta pool tundi hiljem yles leiti. Ega ta halvasti kõnelnudki. Samas räägiti koolitusel bullshit bingo'st, mis on minu arvates väga positiivne... aga nyyd olengi vist juba liiga laialt suud paotanud.


***

Muuseas: kas te teadsite, et ISIC-kaardiga saab Estonia pileteilt 50% allahindlust? Draamateater pakub näiteks ainult 15%. Me ooperit, me ooperit...


***

Raamatuvirnad aina kuhjuvad. Raamatud tahavad lugemist, tõlkimist, arvustamist, läbitöötamist... mõni isegi kirjutamist. Eks ma teen seda kõike ka, ent prokrastinaatorina olen siiski tugevam. No see on yks mu loomupäraseid andeid, mis teha.

Ei, parem hakkan jälle tööle ja kirjutan Heimtali mõisatalli unikaalsest ajaloolisest väärtusest. Eile kiitsin näiteks Saimre talu sigalat. Tegelikult on see kõik päris huvitav ja õpetlik.


***

Mis on selle jutu moraal? Moraali ei ole. Katsuge ilma hakkama saada. Algul on muidugi harjumatu, kuid uskuge, varsti hakkab kerge ja hea. Kyll mina juba tean.

Kuidas inimesi motiveerida

Ajasime juttu. "...ja selle /---/ kohta ytleb mõni, et kirjuta aga edasi." - "Oh, selliseid asju on tänapäeval kõik kohad täis, sel kyll mõtet pole."

Tulid meelde varasemad retsensioonid samast rubriigist: "Sina seda ylikooli kyll lõpetada ei suuda, mis sa hakkad raha raiskama" ja "Oi, ära sa kirjastust kyll tegema hakka, mis ettevõtjat sinust on".

"Aitäh, nii hea on, kui kellegi peale võib kindel olla. Kui ma kunagi julgustamist vaja, pöördun ikka sinu poole, sa tõmbad kohe ja kiiresti kõigele vee peale."

Tore, kui pere ja sõbrad ikka yksmeelselt toetavad.

Jaan Poska hubased hetked

Avastasin just kevadise teate, et Tallinna kultuuriväärtuste amet kuulutas välja Jaan Poska 90. surma-aastapäevale pühendatud näidendikonkursi. "Võistlusele on oodatud algupärased näidendid, mis räägivad Eesti Vabariigi ühe looja, Tartu rahu sõlmija, kunagise Tallinna linnapea ja kaheksa lapse isa Jaan Poska elust." Konkursi tähtaeg on 1. oktoober.

Ega ma Poskast palju tea. Isiklikke kokkupuuteid pole. Olen ta tänaval paar korda käinud, maja ära ei tunne. Bellegarde mainib oma mälestustes samanimelist advokaati, kes tõenäoliselt oligi Jaan. Olnud yhes rannarootslaste asjas mitte väga teadlik element, aga kui asjaolud ära seletati, võtnud aru pähe.

Yhe minust ja Jaanist teadlikuma elemendi sõnul olnud Poska ka esimene, kes oma majja elektri sisse pani. Et elektrijaama toona polnud, veeti traadid tapamaja generaatorist. Lisaks olnud Poska kodus yks Tallinna esimesi kultuurilis-poliitilisi salonge. Loogiline, lastekarja kõrvalt ei saanud ta kodust ära minna.

Aga milleks sellised detailid? Kaheksa lapse isa, kes vabal ajal yritab ka linna pidada, kõlab juba iseenesest intrigeerivalt. Selles on draama, komöödia ja tragöödia kõik koos. Nii et siin on siis minupoolne pisike panus Tallinna kultuuriellu.

Muidugi, Schmuuli kirjanduslikuks tegelaseks valatud Ajalooline Tõde tuli juba nurisema, et Poskal olnud teenija. Nii et ma kohendasin natuke teksti ja andsin teenijale vaba päeva. Laste nimed on, mõistagi, fiktiivsed.


***

Elutuba. Laua taga istub Poska ja kirjutab, toanurkades askeldab paar jõnglast. Tagaseinast viib uks kööki, vasemalt esikusse. Välisukse kõrval on varn mantli ja kaabuga.

POSKA: Vastavalt linna arengukavale... nii... seoses... seoses... olge tasa! ...seoses... millega seoses?
NAINE (yle köögiukse): No vaata nyyd ometi, laps sööb lillepotist mulda ja sina ei tee teist nägugi!
POSKA: Ma ei saa ju, tuvike, ma kirjutan ettekannet linnavolikogu homseks istungiks.
NAINE: Istung on sul homme, aga laps - eluaeg! Kui vanaks jääd, kas ettekanne sind toidab, ah? (Tagasi kööki.)
POSKA (omaette): Ettekanne ei söö lillepotist mulda kah. (Pöördub teksti juurde tagasi.) Nii... seoses eelmisel istungil arutusele pandud eelnõuga teen ettepaneku võtta vastu otsus...
MAI (tuleb teisest toast jooksuga): Issi, Madis kiusab!
MADIS (jookseb Mai kannul): Ei kiusa! Ta ise võttis minu mängulongi äla!
MAI: Nukud tahtsid teise tuppa sõita, nad väsivad ju äla! Issi sõitis ka longiga Taltusse!
POSKA: Rahu, rahu. Mai, ole pai, anna Madisele rong tagasi. Madis, sina järgmine kord laena ikka Maile rongi, ta ju ainult korraks tahab, sina saad terve ylejäänud päeva sellega sõita. (Keerab jälle teksti poole.) Otsus... otsus...
MADIS (Maile, Poska selja tagant): Böööö!
MAI (hakkab nutma): Isssiiiiii!
NAINE (yle köögiukse): No lohuta ometi last, kuidas sa võid nii tuima sydamega inimeseloom olla!
POSKA: Miks Mari lapsi kantseldada ei või?
NAINE: Kuidas sa siis ei mäleta, Maril on täna vaba päev! Ega tema kah massin ole, inimene tahab ikka puhata.
POSKA (omaette): Mina ei taha kunagi puhata. Loomal looma aru.
MAI: Tahan issi sylleeeee!
TOOMAS (tuleb jooksuga köögist, emast mööda): Issi, issi, vaata, mis mina teha oskan! (Võtab suu klaasist piima täis, ajab pea kuklasse ja plurtsatab.) Ma olen vaalaskala! (Piimaga on kaetud Toomas, Poska ja Poska paberid.)
POSKA (tõuseb laua tagant pysti): Nii, mulle aitab!
Läheb ukse juurde, võtab varnast mantli ja kaabu.
NAINE: Kuhu sa nyyd tormad, Jaan, pimeloom, vastu õhtut?
POSKA: Tapamajja.
Kõik jäävad hirmunult vait.
POSKA: Hommepäev lasen elektriliini meie majani vedada. Ja lastele tõmban elektrikarjuse ymber!
(Väljub, virutades ukse tagaskätt kinni. Mai hakkab jälle nutma.)

Raudteejaamahala ja asjapulkade needmine

Tahan tõsta oma hääle taeva poole ja kaevata eestimaise raudtee peale. Tahan näidata näpuga ja viibutada seda etteheitvalt Elektriraudtee, Eesti Raudtee, Tallinna linna ja kõigi nende tolguste suunas, kes Balti jaama eluolu korraldavad.

Tahan nutta, halada, viriseda ja unnata. Ja undangi. Oma blogi, teen, mis tahan. Põhjust on pealegi kyllaga.

Jõuan mina lõõtsutades kell 19.14 jaama, et minna 19.15 väljuva rongi peale. Ja mida ma näen? Mitte midagi ei näe. Rongi ei ole. On ainult silt, et 19.15 rong väljub 20.40. Aitäh teile, head inimesed! Poolteist tundi potist alla lastud, just nagu oleks Ylemiste vanake kylas käinud.

Linn, riik ja raudtee pidevalt vahetuvad ylemused on teadupärast andnud Balti jaama parmude ja prykkarite kätte, kes tunnevad ennast seal õnnelikult ja vabalt, nii nagu pärisperemehed muiste. Kui mul on käed kompse täis, ei trygi ma kahe saaki sorteeriva pudelikorjaja vahele pingile, et seal lapakas lahti lyya ja mõnd sajast pooleliolevast tööst jätkata. Otsin parem mõne söögikoha.

Ainult et millise söögikoha? Isegi õllekad hakkavad siinkandis välja surema. Enamik asutusi on laupäeva õhtul kella seitsmeks juba kinni, jaamahoone niisamuti. Eesti Vabariigi värav, mu eesel. Tõsi, ega teised väravad paremad ole, kui korraks Tallinna sadama ja lennujaama peale mõelda. Aga yhte urkasse lõksusattunut teiste urgaste olemasolu ei lohuta.

Põhiline katusealune on siinmail ööpäevaringne tšeburekibaar. Nõukogude nostalgia nautimiseks on see muidugi suurepärane koht ja tšeburekid on seal head. Eks ma seal jupi aega istusingi, yhes kõrvallauas diplomaadikohvriga härrasmees ja teises klõbiseva kilekotiga kodutu. Tšebureki ees on kõik võrdsed!

Pisut enne kaheksat tuli telefonikõne peale meelde, et vajan yht asja, mis võib hea õnne korral R-kioskis isegi myygil olla. Ega need ka kuigi kaua lahti ole. Kiirustasin välja... ja nägin lahkuvat rongi, tablool kiri: 18.00 rong väljub 19.53. Mina oma napi aruga oleksin oodanud, et kui yks rong ära jääb, näidatakse tahvlil järgmist, mitte ylejärgmist. Aga mõistab siis minusugune madala loomu ja napi aruga tolkam Elektriraudtee tähtsate asjapulkade hingeelu ning kõrgelennulisi arutluskäike.

Pärast mõningaid otsinguid avastasin yhe kohviku, mis siiski lahti oli: kirjaoskamatute omanike Shnelli hotelli all peitus hämar, yhegi hingeliseta saalike. Tõsi, laudu katab praht ja minevanädalaste nõude jäljed, ent vähemalt ei haise. Nii et siin ma nyyd siis istun ja mõtisklen, mis vägevad rongiisandad minuga järgmiseks ette võtavad. Kes seda ette ikka arvata oskab.

Kurat neid kõiki võtku, ausõna. Susi kakagu nende silgukarpi, nagu vanasti soovitati. Ja tehku seda kohe mõnuga.

Rahvalikke pajatusi statistikast

Võimalik, et mul seisab kunagi ees auväärne ylesanne ammeti kulul nalja teha, nii et need naljad isegi trykimusta näevad. Valmistun selleks tasapisi. Esialgu korjan temaatilisi pajatusi ja muud folkloori.


***

Läinud statistik poodi hinnaloendust tegema. Poemees astunud ligi. "Mis sa teed, statistik?" "Hindu loendan," kostnud too. "Oi heldeke, ära seda hullu tempu kyll tee!" ehmatanud poodnik. "Kas sa siis ei tea, et kui poes kõik hinnad kokku lugeda, vajub see kõige krempliga maaa alla? Siis saab siit ainult jaaniöösi ostmas käia. Las ma annan sulle parem timpsaia." Statistikul jäänudki hinnad kokku lugemata.


***

Teinekord olnud statistik rahvast ja eluruume loendamas. Talle astunud ligi pööraja. “Tere, statistik!” kiitnud pööraja. “Kas sa ikka tead, et Jeesus armastab sind?” “No kui nii, siis paneme Jeesuse ka kirja,” arvanud statistik. Pööraja põgenenud ummisjalu.


***

Rahva- ja eluruumide loenduse käigus loendatakse ka isikud, kes olid loendusmomendil elus, kuid on intervjuu läbiviimise ajaks surnud. Selliste intervjuude puhuks on loendaja portfellis vastavate tarvikute komplekt: kriit maagiliste ringide joonistamiseks, viis musta kyynalt ja koopia Szandor LaVey “Saatana piiblist”. Loenduse lõpul palutakse ülejäänud vahendid tagastada statistikaametisse. Pole huvituseta märkida, et säherduste isikute eluruumi suurus on keskmiselt meeter korda kaks meetrit.


***

Võib-olla mulle nyyd seda ylesannet ei anta. Või mine tea.

Zen ja byrokraatiakunst

Sa kurdad, et pead pyhendama aega ja energiat paberimajandusele.


Inimesed kalduvad mõtlema: "See oli raske, järelikult on asi seda väärt." Pingutus, mille sa mingile ettevõtmisele kulutad, kinnitab sulle selle tähtsust. Kui inimesed peaksid kõndima abielutunnistuse järele kolmsada kilomeetrit, ei hakkaks nad ealeski lahutama.


***

Sind häirib, et su paberid tunduvad olevat tähtsamad kui sa ise.

Hoia sellest tundest kinni. Sukeldu sellesse ja vaata ringi. Sa näed, et paberid on vaid illusioon, kuid seda on kõik asjad, sealhulgas su viha ja sa ise - see kõik on yksnes näivus, su meele kujutlused. Kas tajud nyyd maailma tõelist olemust?


***

Sa pead veetma mõttetult palju aega järjekordades.

Sel viisil õpetab elu sulle kannatlikkust. Pyhenda kogu see aeg harjutustele, mõtlusele ja enese uurimisele, ning peagi mööduvad aastad märkamatult, nagu lööks liblikas korraks tiivaga. Pea kalliks vaikust kabinetiuste taga.


***

Sa oled solvunud, sest keegi karjus su peale.

See solvab sind ainult siis, kui sa otsustad, et see peaks sind solvama. Laps karjub, sest tal on valus ja ta tunneb end yksikuna. Inimesed karjuvad su peale samal põhjusel. Naerata neile, julgusta neid, aita neid. Ole nendega õrn.


***

Sa tegid oma töö ära nii kiiresti kui suutsid - ning said tasuks ainult veel rohkem tööd.

Hinda oma tööd, võta selle tarbeks aega. Uuri seda hoolikalt, nagu vaatleksid kalliskivi või haruldast orhideed. Mida rohkem aega sa sellega veedad, seda tähtsamaks su töö muutub. Ta on nagu laps, kes muutub endast teadlikuks. Ära kiirusta teda yles kasvama ja sinust lahkuma.


***

Raske töökoorma eest makstakse sulle liiga vähe.

Aga kas sa töötad tõesti ainult raha pärast? Kui jah, miks sa seda tööd yldse teed? Kasulikku asju tuleks teha rahast sõltumata, kasutuid pole yldse mõtet teha. Kas ei peaks sa tegema hoopis midagi mõistlikku, näiteks kypsetama leiba või kirjutama luuletusi?


***

Su töökaaslased veedavad päevad lobisedes, kuni sina kogu töö ära teed.

Kas sa ei peaks neilt õppima? Kõike tõsiselt võttes ei saa sa asjast kuigi hästi aru. Maailmas on väga vähe tõsiseid asju: kirurgi otsus, kas lõigata sygavamalt; sõduri otsus, kas tuleks tulistada. Need asjad otsustavad kellegi elu yle siin ja nyyd, vahetult. Kirjutuslaua taga ei tehta kunagi midagi tõsist.


***

Su töövahendid on töö jaoks kõlbmatud, sult tahetakse võimatut. Sa veedad pikki päevi, tehes asju, mis lõpuks ära visatakse.

Nii möödub meie elu: me ei saa teha midagi jäävat. Kõik me teod on liivast ning lõpuks kannab tuul selle laiali. Ykski koloss ei kesta igavesti. Pole tähtis, kas sa vastad kõrgetele nõudmistele või lõpetad kõik projektid õigeks ajaks. Oluline on protsess, mitte tulemus; sinu kõige tähtsam saavutus on su enda pyhendumus.


***

Sinult nõutakse, et sa õpiksid tundma iga vähimatki reeglit ning peaksid sellest täht-tähelt kinni, ehkki asja mõte niimoodi kaotsi läheb.

Tee seda. Pole oluline, millest sa mõtiskled; kui seda piisavalt kaua uurid, näed liivateras lahtirulluvaid maailmu. Pööra tähelepanu väiksele kirjale, kao mikroskoopilistesse yksikasjadesse. Väikesed asjad on sama tähelepanuväärsed kui suured, sest kogu maailma struktuuri aluseks on imeline kooskõla, mis laseb neil kõigil koos eksisteerida. Pisikesed asjad kõnelevad sulle hiiglaslikest.


***

Kõik dokumendid on pikad ja tyytud, sind väsitab nende sõnaohtrus.

On kerge teha vahet yhel sõnal ja kahel, yhel tilgal ja kolmel. Ent tuhandest sõnast saab jõgi, just nagu korrataks yhtainsat sõna tuhat korda. Sa ei yrita jõge ära juua, vaid kuulad, kuidas see mööda voolab, täites su sydame rõõmuga, imetled selle pinnal sillerdavat päikesepaistet. Jõel ei ole tähendust, see lihtsalt on.


Tõlgitud raamatust "Zen and the Art of Bureaucracy".

"Head aamatud ei synni tyhja koha pealt"

Mu postkasti potsatas teade loovkirjutamise õpitoast. Vaat' kui huvitav, rõõmustasin ja hakkasin asja uurima.

Hea kirjandushuviline

E-raamatukogu on portaal, kust saab online lugeda häid eestikeelseid raamatuid.
Head aamatud aga ei sünni tühja koha pealt, vaid keegi peab neid kirjutama hakkama.

20. September 2010 kutsub E-raamatukogu kirjutamishuvlisi online loovkirjutamise õpituppa, kus kaheksa nädala jooksul saab praktilisi näpunäiteid ja kätt katsetada kirjutamisekunstis.

Juhendavad:
PRIIT PÕHJALA - kirjastus Tänapäev toimetaja
KERLI ALTMART - kirjanik

Hind: 1500 EEK/95.87 EUR
Kuni 12. septembrini registreerunutele soodustus 20%

Registreeruda saab http://e-raamatukogu.com/

Mina niisugust kirjanikku ei teadnud. Otsisin arvustusi. Kadri Karro ytles aasta eest Ekspressis nii:

Autori kirjutamislaad on hoogne ja julge, aga ta püüab siiski liiga püüdlikult olla popp ja noortepärane; noortepärasus aga ei seisne ainult kasutatavas keeles. Teatud mõõdukus slängi kasutamises oleks vägagi kasuks tulnud, lasknud sisu vormist ette.

Nojah. Seepeale tuleb meelde ennast TLY õppejõuks kuulutanud Loone Ots, kes spämmis mõni aeg tagasi firmasid õigekeelekoolituse kutsega, milles oli kymmekond viga. Eriti kui lugeda yleskutsest fraase "kust saab online lugeda", "head aamatud", "20. September 2010 kutsub" ja "kirjutamishuvlisi".

Ah, mis. Hoiatavad näited ongi kasulikud. Kel huvi, võib 1500 krooni maksta kyll.


P.S. Sama teema jätkuks on Raamatukoi arvepidamisse kantud K.A. raamat "Tüpitäheaabits". Kes õige pealkirja ära arvab, saab auhinnaks ä-tähe.


P.P.S. Selguse huvides: ma arvan, et igasugused veebis kirjanduse jagamise kohad on hea mõte. Natuke tegeleb sellega Raamatumaailm, kuhu vahel kirjutan ka ise. Noorte kirjanikuhakatiste vastu pole mul samuti midagi, kui nende tekstid just väga jubedad pole (mõnel on). Aga ma pooldan yldiselt seda, kui teisi õpetavad need, kes teavad, millest räägivad - või kes oma teadmisi vähemalt ise kahtluse alla pole seadnud.

Nyri sirp ja valus ahi

Sattusin yhe jupi aja taas yhe Sirbi artikli peale ja otsustasin, et tahan uriseda. Autor on Stefan Moster ja pealkiri "Kafka kirves, Hyry ahi, Mankelli sokid", sisuks on pikk jahumine kõigest ja eimillestki.

Pärast tavalise krimka lugemist on aga lugeja täpselt seesama inimene, kes ennegi, sest tekst ei sunni teda järele mõtlema ega aita tal pärast lugemist näha maailma veidi teistsuguses valguses. Teatud tingimustel on peavoolu järgivalt kirjutatud edukas kriminaalromaan lausa võimeline sooritama täiusliku kuriteo: ta varastab lugeja aja, jätmata vähimatki jälge.

Jätame kõrvale selle, et mõned inimesed elavad enda arvates alati keset muutusi ja teiste meelest kordub nende elus yksainus päev igavesti.

Miks peaks just krimi inimese puutumata jätma? Võtame C. K. Chestertoni isa Browni lood või Stieg Larssoni lohetydruku-seeria - ma julgen kyll arvata, et nii mõnigi lugeja tunneb end neist ysna sygavalt puudutatuna, ehkki mõju on, mõistagi, erinev. Samas koosneb suur osa raamatukogude ja -poodide riiuleil seisvaist teise- ja kolmandajärguliste kirjanike romaanidest (olgem ausad, kõik kirjanikud ei mahu esimesse järku) pahnast, mis ei puuduta mitte kedagi. Kyll aga on see igal juhul parem kui krimkad ja meelelahutus.

Jälle leiab keegi, et kirjandus tuleb jagada õilsateks ja madalateks žanrideks, mitte hästi ja halvasti kirjutatuks. On žanre, mis on olemuselt pyhad ja mille viletsaimgi esindaja on puhtam ja kargem kui parim esindaja žanrist, mis on olemuselt ryve. Olgu, see viimane on juba liialdus, päris seda ei ole autor väitnud. Aga igasugune mustvalge lahterdamine on samasugune liialdus.

Ja Sirp peab vajalikuks seda lollust tiražeerida. Kas see peaks parandama lugeja arvamust lollusest või halvendama tema arvamust Sirbist? Las igayks otsustab ise.


***

Soomes kiidab autor Sofi Oksase meeletut edu, ehkki raamat "pole kirjutatud sugugi mitte turusõbralikult" ning seda "pole sugugi võimalik nimetada massidele sobivaks". No miks siis ei ole? Seks ja vägivald myyvad alati, eriti kui see on kellegi teise seks ja vägivald. Ehkki eestlaste ohvrikompleksi syvendamiseks passib see ka.

Varraku blogi yhislugejate arutelust koorus välja seegi, et kui Oksase romaan vahest ehk polegi päris yheylbaline, siis igatahes laseb see ennast kahetsusväärselt kergesti mustvalgelt lugeda. Mida vähem keerukust, mida vähem pooltoone, seda kergem lugeda. Sobib massidele kyll, turust rääkimata.


***

Eriti lõbusaks läheb Mosteri kokkuvõte Antti Hyry romaanist "Ahi". Kus soomlased leiavad, et hea rahulik raamat, ei mingit kaamost, ainult tore töötegemise kirjeldus, sealt imeb Moster välja yhiskonnast väljatõugatu traagika. Ehkki järgmiseks jõuab ise selleni, et raamatus seda ei ole, seda olnud mõnus kirjutada. No otsusta siis ära, oli valu või ei olnud!


***

Mis meil siis kokkuvõtteks sõelale jääb?
1. Krimi ei ole yllas, aga romaan on.
2. Oksanen ei sobi massidele, aga seda massid ostaksid.
3. Soome on kirjanike unistuste maa.
4. Raamatukaupmehed on kõikjal alatud närukaelad.
5. Heaoluriikides on mõttetu kirjandus, kirjanik peab kannatama.

Seda viimast tõestab autor muidugi praktikas, elab ta ju ise Espoos ja tekst on tõepoolest mõttetu. Miks Sirp sellist kõrgkultuurihuvi maskiga nyrimeelsust avaldab, seletub ilmselt tõlkijaga.

Ametniku töö ja elu

Mis värk selle Kafkaga on? Ta paistab viimasel ajal kuidagi teemaks olema. Eile ostsin Balti jaama uuest putkast Gregor Samsa nimelisi pirukaid. Ei olnud putukaga, olid hoopis kõrvitsa ja kartuli ja lihaga. Täitsa head.

Yks päev kysis põnn mult smsitsi: "kas kafka oli homo?" Uurisin pool tundi asja ja vastasin, et vaevalt, võib lugeda kyll. Või kui tal sellised huvid on, soovitan Alan Bennettit ja Emil Todet. Ei no minugi poolest, lasku aga käia - mul pole selle vastu midagi, kui ta mõne kena tydruku koju toob. Mis vanaema ytleb, pole enam minu mure. Aga miks just Kafka?

Minu töölaua vastas seinal ripub ta pilt ka. Suur juht ja õpetaja, inspiratsiooniallikas igapäevatöös - ma eelistan ka protsessipõhist lähenemist teleoloogilisele (tööd tuleb teha, mitte ära teha). On vist noorepõlvepilt, ehkki mine tea, Kafka suri enne vanaks saamist ära.



Eks mul on seal teisigi ametnikule tarvilikke atribuute, näiteks viisteist köidet hallitanud Balzaci. Olla garaažis vett saanud, ostsin saja krooniga. Millalgi peab tehnilise piiritusega ära puhastama, ytleb tulekahjujärgne kogemus. Balzaci "Jumaliku komöödia" galerii kõikvõimalikest Issanda loomakestest tuleb ametniku töös kahtlemata kasuks.

Pealegi on ta suurepärane etnograaf, erinevalt Lauri Vahtrest, kelle yks tasuta saadud raamatuke mul kah riiulis seisab. Muust huvitavast on seal veel yks koomiks, roheliseks kasvamise raamat ning peotäis Savisaare-teemalist kirjandust yhe projekti tarbeks. Annab Allah aega atra seada, vast saab tänavu valmis kah. Oleks sobilik, ikkagi juubeliaasta.



No ja siis on laual muidugi riigilipp. Alles hiljuti luges armas esivanem mulle sõnu peale, et kehvade olude ja ebaõnnestunud ajaloo tõttu sai minu sisse liiga vähe patriotismi systitud. Õieti nagu polekski teist, justkui Tõnissonil raha. Protestisin nagu suutsin: on kyll! See on lihtsalt yhe teise riigi patriotism (ja lipp). Ma saan aru, et tegu on geograafilise eksitusega, aga no mis teha. Eks ma pean sellega elama.



Ah, tegelikult pole säherdusel elul viga midagi. Rahaga läheb muidugi aina kitsamaks ja tervis kipub vahel käest ära, see-eest on tööl sõbralikud inimesed ja esteetiline keskkond. Töö konti ei murra, pigem kisub mitmekesiseks ja kohati isegi huvitavaks. Kui selle kõrvalt rahamuredele lahenduse leiab ja koolitykid tehtud saab, võiks nii mõneks ajaks jäädagi. Hea rahulik paik kirjutada ja järele mõelda.

Turuprokrastinaator

Töö järjekindla edasilykkamise programmi raames võtsin täna kätte ja käisin viis tundi turul. Õigupoolest kyll mitmel turul, vahepauside ja kehakinnitusega. Sinna sekka mahtus jutuajamine kena inimesega, postikapikylastus, sabata kemmergu otsing kokakoolaplatsil, poeskäik ja kohvijoomine, lõpuks ka pikk kojuuidang.

Mis ma siis saagiks sain?
- Viis rammusat suitsuräime Katariina kalaturult;
- yks kuivatatud tuulehaug, mis tahtis saba lapakakotist välja jätta;
- suur peotäis mõnusaid kuivi fileeräimi, yldse mitte nii soolaseid kui tindid tavaliselt (miks noil yldse nii vänge mekk on? ma mõtlen, biokeemiliselt?);
- päts rukkileiba;
- suur pudel odavat sojakastet (miks kõigist linna poodidest ainult Rimi seda myyb? mulle ei jää Rimid yldse tee peale, jube tyytu);
- kotitäis Eesti tomateid, mida mammi myys 20 krooniga kilo, aga kirjade järgi oli ostnud 30 krooni kilo;
- kaks kolmandikku kilo odavat hakkliha, viimased kraaped;
- peotäis kanasaslikut, idem;
- pakk Tere hapukoort Alar Pingi järgsest ajast, näis, kas on ka juba lahjem;
- tykk Vene juustu;
- tykk köömnetega Saida juustu;
- pool kilo lahtist kohupiima;
- kamakas suitsupeekonit;
- kolm idamaist pirukat Balti jaama uuest pirukaputkast;
- pakk osta.ee-st leitud Mirabilia-sarja ulmeklassikat, 1 kroon tykk - suurepärased synnipäevakingid teatud inimestele.

Kipun poes ja turul ikka pisut segaseks minema, eriti tyhja kõhuga. Teoreetiliselt võiks mu elamine paariks nädalaks hea ja paremaga varustatud olla. No eks seda näe.

Nyyd võiks teha tassi kohvi ja pirukaid nautida. Senikaua ei pea jälle tööd tegema, muidu läheb puru arvutisse. Laahee.

Ametnikukirjandus

Juhtus kuidagi nii, et sel suvel olen ma lugenud järjest raamatuid ametnikest. Vahel ka ametnikelt. Millalgi juunis, vististi, alustasin "Jah, härra ministriga". Järgnes "Jah, härra peaminister". Mõlemad head raamatud, ehkki takkajärele mõeldes võinuks kumbki olla hea jupi õhem seeläbi suurt midagi kaotamata. Aga igatahes hea muhe ylevaade briti byrokraatide-riigiteenrite elust ja ilmavaatest.

Järgmiseks sattusid pihku Aleksander Bellegarde'i, eelmise sajandi alguses lyhikest aega Eestimaad valitsenud kuberneri mälestused, mille Päevaleht nyyd taas laibaryvetamise korras välja andis - st läbi kopeerpaberi, midagi kohendamata või kommenteerimata. Nagu Mart Juur tunnistas, on Bellegarde nupumees, sõrme talle juba suhu ei pistaks. Õige ka, näppu laibale suhu toppida ei ole hygieeniline.

Ajaloole mõeldes on kuberneri memuaarid huvitavad just vaatenurga poolest. Minu põlvkonnale pole keegi kirjeldanud, mida võis arvata 19. sajandil tsiviliseeritud keisririigi pealinnast provintsi sattunud tubli, ehkki pisut põdura kujutlusvõimega byrokraat Balti erikorrast. Kui siitkandi tavasid sellest seisukohast vaadata, ei saa neid tõepoolest nimetada jätkusuutlikuks, euroopalikel printsiipidel põhinevaks halduspraktikaks. Eriti kui säherduste kultuuritute kommete põhjenduseks tuuakse yksnes Päevalehe ajakirjanikele omane "aga nii on alati olnud!". No väga tore, homsest ei ole siis.

Yhel hetkel meenus katkend Kavandimaa rahvalikust ballaadist vaalalaeva meeste teemal:
"Õiglast tsaarivalitsust
otsemaid ja kohe just
hakkas asi huvitama."
Just nõnda kõik oligi.

No ja nyyd loen ma vähehaaval, teksti väikeste klaasitäite kaupa nautides Anton Tšehhovi jutustuste kogu, mis eesti keeles 1946. aastal välja anti. Hea raamat, hea tõlge, hea kujundus. Sõjajärgseil aastail ilmus meil yldse igavesti häid väljaandeid.

Yks sõber oli just rõõmus sama aasta loogikaõpiku yle, mis ma talle leidsin. Mu enda riiulis ilutseb tollane Vanade Idamaade ajalugu ning hiljem objektivismi pärast ärakeelatud filosoofia ajaloo õpik suisa kolmes eksemplaris, kuna paremat pole tänini välja antud ja nii on, noh, sattunud. Raamatutele meeldib minu juures, nad kogunevad siia suisa ise. Võiks öelda, et tunglevad parvedes ukse taga. Trepikojas tuleb õhtuti ikka tuli põlema panna.

Igatahes, jah, Tšehhovi jutud on kah ametnikukirjandus. Toonase Venemaa linnaelu koosnes sedavõrd suurel määral riigiteenistusest ja -teenistujate suhetest, et isegi teiste yhiskonnakihtide esindajatest rääkivaist lugudest lipsab varem või hiljem mõni ametnik läbi, olgu või sokkis ja kikivarvul, et mitte silma torgata.

Ajalooliselt ju sama maailma näeb Tšehhovi mõnevõrra teisiti kui Bellegarde, värvilisemalt ja varjundirohkemalt. Kuigi midagi on neis sarnastki - nii nagu Tšehhov, suhtub ka Bellegarde oma tegelastesse eelkõige sympaatiaga, inimsõbralikult. Isegi viimases mölakas on mõni joon, mis võimaldab teda mõista, kui lugejal selleks vähegi tahtmist on.

Sellest humanistlikust ilmavaatest või autoripositsioonist olen uuemas eesti kirjanduses vahel puudust tundnud. Ehkki mõnel kirjanikul see ikkagi on, Keskülal ja Kivirähul näiteks. Kyllap on asi mingis silma ehituse eripäras.

Mis ma nyyd siis järgmiseks lugeda peaksin võtma, kui Tšehhov läbi saab? Kafka päevikud, "Protsessi" ja "Metamorfoosi"? Putukad oleks ehk head ametnikud kyll. Kong Fuzi ja Kohtunik Di lood? "Alfred J. Prufrocki armulaulu" ja "Tyhermaa"?

Tore, et pyha. Aga miks?

Ilmar Raag kirjutab Päevalehes 20. augustist, iseseisvuse taastamisest ja muust toredast ajaloost. Mul tekkis sellega seoses paar kysimust.


***

Jutt algab sellest, kuidas Stalini ajal ei sobinud Tartu Ylikoolil olla vanem Moskva ylikoolist, mis asutati 1755. Seepärast tähistati 1952 TY 150. aastapäeva ning 1982 sai ta 350aastaseks.

Mina ei tea, mis täpselt on kirjas neis paberites, millega Aleksander andis käsu Tartus jälle kõrgharidust jagama hakata. Aga mul on kuri kahtlus, et need räägivad ikkagi ylikooli asutamisest, mitte taastamisest. Nii, nagu ka Gustav Adolf omal ajal ylikooli Tartusse asutas, mitte ei taastanud jesuiitide gymnaasiumi.

Põhimõtteliselt võinuks Eesti Vabariigis hakata rääkima ylikooli synnist 1583. aastal Báthory Istváni algatusel. Ainult et selleks polnud erilist põhjust. Rootslastega saadi hästi läbi, riigis võimutsesid luterlased ja katoliiklasi ei igatsenud keegi. Nii jäigi ylikool 1632. aastasse. No ja tänapäeval samuti.

Ajaloo kulgemist mõjutavad kõige rohkem poliitilised tujud neil hetkedel, kui seda ymber tõlgendatakse.


***

Hilisemast räägib Raag, et 1991. aasta putši aegu olla nõukogude vägede vastasseis lahenenud "alles siis, kui sisevägede käsuliini pidi saadi ühendus Moskvaga."

Olen lugenud artikleid kangelaslikest Eesti raadioamatööridest, kes seganud edukalt tankiyksuste sidet Venemaaga seni, kuni need omapead jäetuna käega lõid ja koju tagasi pöörasid. Au ja kiitus, pasundasid ajakirjanikud. Kui noored tehnikud aga ohustasid - õnneks ebaõnnestunult - ainsat võimalust lahendada konflikt kodumaal veretult, mis neist lurjustest siis arvama peaks?

Isamaalised ajalootõlgendajad, olge head ja võtke seisukoht. Ma vaatan huviga pealt.


***

Mis puutub jaanieelsesse võidupyhasse, siis võitu Landeswehri yle võib ysna mitutpidi hinnata. Mitu aastat tagasi Riia sõjandusmuuseumi sattudes avastasin yllatusega, et ka Landeswehri poolel sõdinud eestlasi. Vähemalt nii lätlased räägivad. Eesti armee osalust seal eriti palju ei mainitudki.

Miskipärast ei taha ma uskuda, et meie isamaaliste ajaloolaste suust voolab sulakulda, neist mõnisada kilomeetrit lõunas on aga ajaloovõltsijate pesa. Mine võta kinni, kus see tõde kahe vahel kykitab, kui ise juures ei olnud.

Eestlastel on kalduvus Landeswehri yletähtsustada. Mõni kuulutab suisa, et Laidoneri osaluseta valitseks Lätit tänini Balti hertsog ning kogu Teise ilmasõja ajalugu võinuks muutuda. Kahtlasevõitu, Saksa emamaa kukkus ju baltlastel tagant ära ning kohalikest ressurssidest poleks vasallriiki kuigi kaua pidanud. Või kes neid olekseid teab.

Ainult et... mida me siis ikkagi tähistame?

Islam jõuab Eestimaale

Ammetiasutuse yritusel käies koperdasin täiesti kogemata huvitava usundiloolise nähtuse otsa. Nimelt on Metsanurme kanti Saue vallas millalgi suhteliselt hiljuti siginenud hiis. Meie kylastuse aegu oli pyha allikas kyll ära kuivanud - no ja õigesti tegi, selle turistiparve peale oleks mina ka ära kuivanud. Kõige põnevam polnud aga mitte allikakoht ega kahest tahvlist koosnev kummaline mälestuskivi, vaid tore uus tykike rahvausundit.

Veider kirjadega kivi.

Nagu selgitas giid, on "taara- ehk maausulises" hiies kuradi kuju, mida pidavat käbidega loopima, yteldes: "Tagane minust, saatan!" Eks turistid seda tema õpetuse järgi tegidki.

Kurat ja käbid.

Nii ilusat synkretismi näidet pole ma sestajast saati näinud, kui Madhya Pradeshi folklooriinstituudi direktor Swaminathan Lourdusamy India folkloori loengus selgitas, et kõik videos nähtud esivanematele ohverdajad ja hinduistlike jumalate auks tantsijad on usutunnistuselt vagad katoliiklased.

Sõnaline pool pärineb ilmselgelt ladina traditsioonist: "Vade retro me, Satanas!" Yhtlasi meenub ka usuisa Luterus, kes legendi järgi olla kiuslikku kuradit tindipotiga visanud.

Samas tuleneb komme kuradit kõige kättejuhtuvaga loopida hoopis islamist. Mekas palverännakul käies on yks olulisi rituaale kivide viskamine kuradi pihta, keda kehastasid algselt kolm sammast; 2004. aastal asendas Saudi valitsus sambad seintega, kuna sammastest mööda viskamise tõttu said paljud palverändurid viga.

Sellega korratakse Abrahami tegu, kes ykskord ennemuiste ingel Gabrieli käsul saatanat loopinud. Moodsa islami teoloogia järgi tähendab see lahtiytlemist oma sisemisest hirmuvalitsejast - madalaist soovidest ja ihadest.

Abrahami jälgedes.

Mul pole kuigivõrd aimu, mida maausk ja taarausk (mis giidi seisukohast hoolimata on siiski kaks eri usundit) madalaist ihadest arvavad, aga kuradiga pole neil kyll suuremat pistmist. Nii et oleks täitsa huvitav kuulda, kust sigines rahva sekka idee midagi niisugust yle võtta. Igatahes annab komme hea pildi sellest, kui palju teavad eestlased omamaistest usunditest.

Mis giidi puutub, siis tema arvates oli ka ristisõdu kaks: yks kuskil lõunas ja yks siin meil. Et ajaloolased neid vähemasti yheksa tykki loendavad, pluss ristisõjad albilaste, soomlaste, Põhja-Aafrika piraatide, tatarlaste, polaabide, Ottomani impeeriumi ja hunt teab veel kelle vastu, on muidugi nende mure.

Turistipelglik allikas.

Kuidas aktsionär Luige nahka läks

Leidsin koristamise käigus Ekspressi IPO paberid yles. Valusad mälestused tulid meelde.

***

Mees näinud mererandas kolme piigat ujumas. Hiilinud põõsaste varjus ligemale ja leidnud maast kolm luigenahka. Peitnud yhe põue, nii saanudki temast Ekspressi aktsionär.

Nyyd peab ta igal täiskuuööl luigeks käima. Kluugutab teine kurvalt, aga enne needusest ei vabane, kui keegi talt luigenaha ära ostab. Õnge läks, vaeseke.

Päikesepoisid: Videvik

A: kuidagi järsku on EPList saanud nyrimeelsuse häälekandja. kord pekstakse homosid, kord samastatakse sotsioloogia sotsialismiga (mis on mõlemad muidugi pahad). enam polegi eesti ajakirjandusest midagi lugeda. varem oli niisama hädine, aga nyyd saab mul lollusest juba siiber
ja jutu lõpetuseks räägib Suurkask Jaapani majandusimest. ohjah
B: majandusimest?
A: mnjah
B: sellest, mis oli enne kahte kaotatud aastakymmet?
A: Jaapani ja Korea omast
B: ajaloolane
A: ja et miskipärast meil räägitakse Hiinast (mis talle ei meeldi)
B: aga Jaapan vist on ennast ymber pööramas
A: seda Economist kirjutab jah
B: võeh, see töötuse symbolpilt EPL-i esikyljel on ka väga viledaks juba kulunud :(
A: no meil on kõikjal symbolpildid, EPLis ja PMis ja kus iganes
B: majandusteadlasi see Suurkask ka ei salli
A: jah, vähemalt marksistlikke mitte
muid ta ei tunne
B: ega analyytikuid
Wall Streeti omi
kes ometi ei ole marksistid
või arvab neid lihtsalt en gros lollideks
A: kusjuures kõrval on tõlkelugu Die Zeitist, kus kiidetakse astmelist tulumaksu, mida soovitas Marx
B: no Tigasson on ju vasakpoolitsevam
ja oskab saksa keelt
A: järelikult marksist
B: ja ega Suurkask suhtu teab mis hästi ka Kylli-Riinu :)
A: arvata on, jah
see on muidugi positiivne iseloomustus
huvitav, miks EPLi sotsiaalajakirjanikke Nimekirjas* ei olnud?
B: äkki neid lihtsalt ei loeta
ma ajan ka ysna homofoobiavastast joont ju vahel
teemade valikuga vähemasti
A: njah, aga ei võta oma nime all sõna
peaks tegema ettepaneku, et sellised nimekirjad koostataks ikka avalikult, nii et rahvas saaks ettepanekuid teha
pärast võiks auhindu jagada, näiteks suured plakatid, kus portree peale on joonistatud märklaud
B: C koostas yhte nimekirja, st korjas allkirju ajakirjanikelt sel teemal
ma kohe ei andnud, palusin uuesti pöörduda, kui 40 koos vms
A: sa ei toeta väikeettevõtlust?
B: vastasin talle vana vormeliga, mis lõpeb: "... ära kirjuta alla. kui alla kirjutad, ära imesta."
A: pikas perspektiivis muidugi mõistlik strateegia
B: ja praegu hakkavad igasugused väitma, et tema on ju ka nende hulgast, kui siukesele avaldusele alla kirjutad
yhesõnaga: pisike pelgus stigmatiseerivate ja yhtlasi faktiliselt valede kuulujuttude ees
A: mnjah. ma ytleks, et sellistes nimekirjades, nagu see hiljutine NS-blogis avaldatu, on rõõm olla. ikkagi siiras tunnustus, igasuguste valede, kinnimaksmiste ja angažeerituseta
aus toores viha
B: nojah, seda kyll
lihtsalt kiviga saada on ka mõnes mõttes tore
A: jah. ses mõttes, et kui on valida saajate ja andjate vahel, kumma sekka kuulud
mõneti on muidugi alati natuke nukker, kui inimesed hakkavad neile vanadele headele soovitustele mõtlema. ära pane kirja, ära kirjuta alla, ära tõsta häält. aga samas on see kõik väga realistlik
teistsuguseid aegu on ajaloos väga vähe olnud ja neil on komme ruttu yle minna
B: kogu see kesknoorte viimane kära ka suurendab seda igakylgset paranoiat meie avalikkuses
ja kui Kesk yha suurema osa meie avalikust sektorist ära täidab, siis tulebki rohkem käske "ylevalt"
ilmselt
A: paranoia on nakkushaigus
B: st need broilerid võivad oma propagandat uskuma jääda ja siis kasutada Edgari argumenti "kõik teevad nii", kui poliitilist meelsuskontrolli rakendavad
näiteks ERRi peal, kui saavad
A: kui ajakirjanikud sellise asja võimalikkust tajuvad, tõmbavad nad endale ise koti pähe. alati on tõmmanud, igayks tahab ju syya
nii see kõik käib
ringi ja ringi ja ringi ja ringi ja ringi


* Nimekiri ilmus hiljuti yhes Eesti natsihakatiste blogis. Aga vat ei lingi. Kes huvi tunneb, otsigu ise.

Minu Leedu lemmik

Nädal tagasi jõudsin lõpuks ometi Kumusse Čiurlionise näitust vaatama. Viimasel päeval ka muidugi. Tyypiline. Ei jõua ma enam kuhugi, kui keegi teine kaasa ei tule - ikka on tegemist ja toimetamist, tööd kasvavad yle pea.

Selle yle, et ma sinna lõpuks ikkagi läksin, on mul kyll tõsiselt hea meel. Paljud asjad, mida lapsepõlvest mäletad, toovad hiljem pettumuse: raamatud, filmid, kunstnikud... No ei ole seda võlu, mis oli toona. Aga Čiurlionisel minu jaoks on. Mitu tuttavat nentisid, et polnud midagi erilist, ei avaldanud muljet. Mulle avaldas.

"Fuuga".

Ei oskagi enam ytelda, kas puutusin kõigepealt kokku Čiurlionise muusika või maalidega. Vist olid maalid ikka varem. Mäletan justkui, et yhel Leedu-ekskursioonil juba algkooli ajal sai neid nähtud, ehkki kyllap tuli mõni ette ka varem. Kui grammofoni omandasin, ostsin ka mõne plaadi. Huvitav, kas ta muusikat praegu ka netis liigub?

Mulle meeldivad Čiurlionise värvid. Need on õhulised ja kerged, tundlikud, mitte pealetykkivad ja karjuvad nagu mõnelgi ta kaasaegsel. Samas oli tal ka suurepärane joonistajakäsi. Yhtpidi annavad ta maalid edasi pigem tundeid kui syndmusi; teistpidi võiks suure osa põhjal neist jutustada vähemalt yhe loo, mõnest - nagu yks ta tuntumaid pilte "Altar" - aga saaks terve jutukogu.

"Altar".

Tema nii-ytelda kaasaegsed, keda näitusel esitleti, olid samuti huvitavad. Eks nende seas oli mitmesuguseid tegelasi, eri stiile ja teemasid. Čiurlionist kopeerima ei kippunud keegi - ent samavõrd tugevalt meelde nad ka ei jäänud. Miks "nii-ytelda"? Sest ehkki kõrvale seatud kunstnikud syndisid umbkaudu samal ajal, olid esitatud tööd suuremalt jaolt märksa hilisemad ja kandsid mõjutusi, mida Čiurlionise loomingus veel ei saanudki olla. Kes teab, kuhu temagi oleks liikunud, kui poleks nii vara surnud, kuid praegu oli teda teistega raske võrrelda.

Kahju oli sellest, et Kumu taustatekst oli sama õnnetu kui tavaliselt. Kuiv loend daatumitest, mis ytles kunstniku elu kohta ysna vähe. Leidsin ka vähemalt yhe kahtlase koha: kuraatori jutu järgi ilmunud esimene monograafia aasta hiljem kui vitriini all seisnud eksemplari kaanelt lugeda võis. Mitte, et see oleks suur viga, kuid miks ma peaksin ylejäänud faktipuru täpsust rohkem usaldama? Ja inglise keel on neil Kumus kah mitte just väga silmapaistev.

Võimalik, et viga on hoopis raamatus,

ent siis peaks vitriinitekst seda mainima.

Korrus kõrgemal kõrvutati omavahel Eesti ja väljamaa postimpressioniste. Samuti väga huvitav mõte, ehkki seal samastas kuraator postimpressionismi puäntillismiga - minu arust kahtlaselt kitsas vaatenurk, et mitte ytelda pilu. Aga no mis mina kunstist tean. Niivõrd kui tuttavate jutust märganud olen, on see Mägi ja Finchi näitus märksa populaarsem kui Čiurlionis, mis muidugi kinnitab eelmises lauses öeldut.

Palju tarka juttu.

Yks näide teiselt näituselt ka.

P.S. Näe, mängivad kyll Čiurlionist. Las Mäe ja Finchi fännid teevad järele.

Päikesepoisid: No ei ole tänapäeval kauboisid

閥: nagu pingpong: Keskerakond värbas Valga gymnaasiumi direktori, Reformierakond Jõhvi vallavanema. lõbus. pall on Keskerakonna käes. kuigi Trubetskyle väärilist vastulööki Reformil nagu polnudki — olid nädal aega nokaudis
林: see oli päris hea pauk küll. kuidas rohelised elavad?
閥: viimane nali oli see, et kuulutati välja hilisõhtune duell Marek Strandbergi ja Tanel Tammeti vahel trammidepoo lähedal, aga Strandberg ei tulnud kohale. pidi olema väitlus või nii, Ylo Vihma pidi vahendama
林: tundub vaimukas
閥: ma juba kuulasin Sergio Leone spagetivesternide muusikat, et häälestada ennast tulemuste ja muljete lugemisele. aga tyhjagi
林: Strandberg tõmbas tillist
閥: põrsas
林: jänespyks


Kompensatsiooniks petetud ootuste eest.

Kas te tahaksite rääkida Jeebusest (TM)?

Tere! On teil hetk aega? Kas te tahaksite kõnelda minuga Jeebusest (TM)?

Õnneks on mul yks kaasas. Jeebus (TM) on kaubamärgistatud toode, mis vastab kõigile Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele religioossete toodete osas. Jeebus (TM) lahendab kõik teie vaimsed ja hingelised vajadused. Igal hingelt tervel inimesel peaks tänapäeval olema vähemalt yks Jeebus (TM). Ma tean mitmeid, kel on neid terve kollektsioon.

Näete, praegu ta tõstab käe yles ja õnnistab teid. Paremas käes on tal rist, millega saab lehvitada. Meil on ka palju teisi, alternatiivseid mudeleid, näiteks Ristil rippuv Jeebus (TM), kes laulab koraali ja lööb varbaga takti, nupuvajutuse peale aga pillab verepisaraid okaskrooni sisse peidetud väikesest taastäidetavast paagist.

Eksklusiivne Õlimäe Jeebus (TM) peab lindistatud jutlust, mida on võimalik väikese kaardi abil vahetada. Ostuga saate kaasa paketi neljast erinevast jutlusest, millest igayhe lõpus kiidab ta Issandat ja õnnistab ostjaid. Nende ja paljude teiste võimalustega saate tutvuda meie kodulehekyljel: www.jeebus.com. Tavaliselt maksab Jeebus (TM) 399 krooni, ent just täna ja teile saan ma pakkuda seda harukordse erihinnaga, tervelt 200 krooni odavamalt.

Noh, kuidas on, kas läheb ära? Yks teile ja yks väikemehele, eks? Ostes kaks Jeebust (TM), saate kaasa pisikese neljalehekyljelise palveraamatu ja kotitäie värvilisi lutsukomme "Jeebuse Pisarad (TM)". Ilusat päeva teile!


P.S. Lihtsalt kummitas peas, ilma igasuguste kavatsusteta. Kusjuures jeebus.com on täiesti olemas ja ysna mõnus paik, ehkki ei tundu myyvat Jeebuseid (TM).

Poliitiku eetika ja ametniku eetika

"Poliitiku eetika erineb ametnikueetikast eelkõige selle poolest, et poliitikud saavad oma mandaadi valijatelt. Poliitikud töötavad poliitikaid välja, ametnike osaks jääb poliitika elluviimine," kirjutas täna noorroheline Andre Zahharov.

Kohe näha, et alles noor ja roheline.

Poliitiku eetika erineb ametniku eetikast eelkõige selle poolest, et ametnik loodab jätkata sama töö tegemist elu lõpuni, poliitiku jaoks lõpeb aga iga nelja aasta takka maailm. Töö tulemus huvitab poliitikut ainult juhul, kui see tuleb enne valimisi, ametnikule seevastu on kasulikum tööd mitte kunagi lõpetada.

See on ysna loogiline. Kui inimene osaleb mingis protsessis, mis teda toidab, on tema huvi yldjuhul sellest edaspidigi söönuks saada. Ega siin pole midagi imelikku, imetajatel ongi säherdune komme: elu läbi syya. Mõnel putukal näiteks ei ole, nemad söövad ainult yks kord elus. Kyllap neist saaks siis ka efektiivsemad ametnikud. (Gregor Samsat mäletad?)

Välisvaatlejat huvitab tulemus. Tema arvates on kõik kõige paremini, kui siblimine jõuab ykskord lõpule, asi on tehtud ja eesmärk saavutatud. See on teleoloogiline lähenemine: alustame lõpust ja siis kerime filmi algusse tagasi.

Sisevaatlejat huvitab protsessi jätkumine, täpsemalt tema enda osaluse jätkumine selles. See on protsessipõhine lähenemine: ideaalne eesmärk on nagu silmapiir, millele saab lähemale liikuda, kuid mitte kunagi pärale jõuda.

Ärge öelge nyyd, et see ei ole eetiline. Soov mitte nälga surra on vägagi eetiline, enamasti sõltuvad töölkäijaist ju lapsed-mehed-vanaemad-kassid ja muud pudulojused.

Nii et enne kui järgmine kord nurised valelike ja lyhinägelike poliitikute või iga liigutusega asjatult venitavate ametnike kallal, mõtle, kui paljud inimesed sõltuvad nende tööst kõige otsesemalt: sellest, et nad ka homme ja ylehomme sedasama tööd teeksid. Mõtle nende laste ja vanemate peale, tõmba selg kyhmu ja lontsi edasi läbi vaimse lobjaka maal, mille igavest novembrit valitseb Protsess.

Poliitiline korrektsus

No lihtsalt ei jõua kuidagi blogimiseni. Tööd mitte ei kuhju, vaid pystitavad pyramiide ning sooritavad seal tipus jõu- ja ilunumbreid. Ma ei suuda enam tegemata asju kokku lugeda. Nii et pika ja põhjaliku jutu asemel räägin parem anekdoodi.


***

Sygaval nõukogude ajal tekkis ameeriklastel vajadus saata Siberisse spioon. Võtsid siis oma parima Venemaa-tundja, kel keel perfektselt suus, rõivastasid täpselt õigesti ja ajakohaselt, andsid talle tippvarustuse ja viskasid lennukist alla kuskil Norilski, aga võib-olla ka Novosibirski kandi kyla kohal.

Peidab mees siis oma langevarju ära, kohendab vatijopet, lykkab läkiläki peas viltu, torkab Belomori näkku ja astub kyla poole.

Esimese maja juures astub talle vastu kylaeit.

- Tere, mammi!
- Tere-tere, Ameerika spioon!
- No mis spioon ma teile olen, kulla mammi. Olen Vasja, traktorist naaberkylast.
- Ära pyya mind lollitada, pojake, egas ma eilane ole - meil Venemaal ju neegreid pole!


***

Mõtlemapanev lugu.
Noh, nii, kulturoloogiliselt, semiootiliselt, politoloogiliselt, filosoofiliselt - aga miks mitte ka puhtpragmatistlikult.


P.S. Vaatasin just Meerikamaa komöödiat. Pilasid poliitilist korrektsust ja kiivakiskunud feminismi. Kutsusid reaalsusse tagasi: mehed tahavad yksnes teadagi mida ja kui naised annavad neile just nimelt seda, siis ongi kõik hästi ja maailm õnnelik.

Natuke naljakas oli. Teate, mulle täitsa meeldivad hea vein, romantilised jalutuskäigud ja kyynlavalgus. Eksperimenteerin köögis, eelistan kasse koertele, vestlen klassikalisest muusikast ja kirjandusest. Ei, ma muidugi joon õlut ka, vaatan mõnuga bojevikke ning mul toimivad kõik normaalsed fysioloogilised funktsioonid (tõsi, pesapallist ei huvitu), aga ikkagi olen elus näide inimesest, keda tolle filmi järgi olemas ei tohiks olla.

Reaalsusekaugust pilades on oht reaalsusest kaugeneda.

Päikesepoisid: Parem Savisaar kui Strandberg?

Avaldamata mingit isiklikku seisukohta peale napi hämmelduse, kleebin siia mitmesugused reaktsioonid ja avaldused, mis on kogunenud viimastel päevadel mu postkasti seoses Tõnu Trubetsky hiljutise käitumisega. Kasutan allikate hägustamiseks mõningat kunstilist vabadust; kui keegi tahab autorsust deklareerida, olgu lahke ja lasku kommentaarides käia.


***

A: hei! trubetsky astus keskerakonda ja ytles, et too on ainus alternatiiv parempoolsetele. sama olen paraku isegi mõelnud.
B: no päris nii hull see asi ei ole
meil on alati võimalus toetada imaginaarseid sotse
mitte neid, kes on, vaid neid, kes olla võiksid
A: :) jah, aga ega see ei aita
B: ei, aga see laseb teeselda, et elu on talutav. või noh, võib-olla isegi poliitika, kui sellele parasjagu peale ei vaata


***

C: Trubetsky astus Keskerakonda
D: ai
lolliks läinud või yle ostetud
C: seda minagi, vt minu viimast kirja :D
et ai
C: ja see yllatushyyete ja pettumusohete laine yle toimetuse oli ysna yksmeelne ja kattis kogu meie avatud kontori
D: nohjah. aga imelik valik ikkagi
et keegi ka enam sotse ei armasta
võiks ju
C: nojah, ma just mõtlesin, et kõik sympaatsed poliitikud lähevad varem või hiljem SDEsse yle
"maailma lõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik"


***

E (EERi liige): täitsa pekkis!!!
aga no kui mina võrdlen näiteks savisaart ja strandbergi, siis ka mina valiks iga kell savisaare.


***

Pime detsembriöö. Lugupeetud linnavolikogu liige upitab end ähkides Lexusest välja, haarab istmelt mapi kinnisvaramenetlustega, katab kiilaneva pea sooblinahkse mytsiga ning lööb autoukse kinni. Ryhib siis läbi kõrgete hangede koduukseni ja astub esikusse, kus teda tervitab armastav abikaasa.

"Kas sa tead, et issi oli ykskord punkar?" kostab elutoast dramaatiline sosin. "Ei olnud!" viskab teine hääl uskmatul toonil vastu. "Oli kyll! Ma pööningult leidsin kasti, kus olid tema plaadid ja raamatud. Tal oli oma bänd! Tead, issi oli anarhist, kui ta veel paks ei olnud!"

Poliitikuhärra käsi mytsiga jääb korraks õhku rippuma. Siis pistab ta mapi yllatunud naisele pihku, keerab sõnagi lausumata ymber ja virutab välisukse selja taga myrtsuga kinni. Seejärel marsib ta lähimasse baari ja joob ennast joonelt täis.


***

ROHELISE LIPU VALGUSES
(M.Vaik/T.Trubetsky/folkloor)

Tule ymber on kogunend mõned
Ridva otsas yks rohekas kalts
Ahnelt neelab mu saamatud kõned
Sygistuule käes kahisev malts

Keegi sult suurt kirjaoskust ei nõua
Piisab kui seinale kritseldad K
Veel linnasid lõhu kui halle ei jõua
Mu vaikiva heakskiidu pälvid sa taas

Ja ikka ja jälle on lahus su soovid
Sellest mida sa tohid ja pead
Kui käimas on pronksiöörevolutsioonid
Siis meiegi kohal me tõstame pead

Kui valija kord avab meilegi syle
Öös syttivad silmad kus peegeldus õud
Siis vaenlusetormid meist tuiskavad yle
Vihaselt rõhuvad valgete jõud

Läbi riikluse ajastu lehvib see kangas
Haljas kui lõpmata karjamaaruum
Kuni pysivad seadused kohtud ja vanglad
Teil pilkavalt naeratab Edgari suu

Instinktid on, mõistust pole vajagi

Pärast eelmise aasta lõpus toimunud enesekohitsemist on Päevalehest saanud aeglane leht, mida võib lugeda kord yle paari päeva, kaotamata midagi olulist. Nähtavasti pole kogu tööloogika veel paika loksunud, kuna arvamusrubriiki toimetatakse kaunis kummaliselt: väljast tellitud arvamuslood on tihti päris huvitavad, EPLi enda ajakirjanikud aga... noh, ytleme, ei ilmuta alati säravat mõistust.

Mikk Salu järjekordne jaburdus on suurepärane näide tekstist, mille autor saab ise ka aru, et ajab jama. Miks ta selle siis ikkagi lehte pani - kurat seda teab. Ehk on syydi hapukurgihooaeg ja harjumatu palavus?

Salu tahab, et samasooliste abielu Eestis ei seadustataks. Pealkirjas lubab ta tuua oma homofoobia toetuseks tuua kaks argumenti.

Paraku ei pea ta oma lubadust, kuna esimene neist on mitte argument, vaid tautoloogia: mina arvan nii, sest mina arvan nii. Tore, kui inimene teab, mida millegi suhtes tunneb. Aga miks peaks kogu ylejäänud yhiskond tema eelarvamuste järgi käima?

Teine "argument" on tegelikult harjumus: nii on ikka olnud, sestap olgu edaspidigi. Meie armas mõttetark taipab isegi, et sama loogika alusel peaks Eestis tänini pärisorjus kehtima, aga harjumus on ikkagi armas. Sestap soovitab ta rakendada enda pakutud reeglit yksnes neil juhtudel, mis talle meeldivad.

Kyll aga on tekst pikitud retooriliste nilbustega. Kord vihjab Salu asjassepuutumatuid näiteid tuues homoabielu samasusele intsestiga, kord mängib karikatuuritsedes feministide ja intelligentide vastasele vihale ("krunnidega tädid ja prillidega onud"). Loogikapuuduse õnnistab ta sisse Friedrich Hayeki pyha nimega, mis on viimasel ajal moes.

Retoorilise mulli sees peitub suurepärane subjektiivsus: teiste elu yle otsustamiseks pole tarvis mingit kõrgemat ajutegevust, piisab instinktidest ja urinast. Isegi Opus Dei maaletoojad, kes aeg-ajalt Eesti lehtedes moraali allakäigu pärast halavad, pretendeerivad oma võltsvagaduses mingile objektiivsusele. Ausus on kiiduväärt ja värskendav.

Ehkki Salu tekstis puudub igasugune mõistuspära, ei maksa seda siiski tyhiseks pidada. Autor kuulub nimelt arvukasse inimryhma, kelle esindajad levitavad mõnikord ysna olulistel positsioonidel sama mõttelaadi: olen väiklane ja rumal ning selle yle uhke!

Selliste inimeste olemasoluga on kindlasti mõistlik arvestada. Nendega nõustuma siiski ei pea.


P.S. Selles, et ennast mingil määral vist ikka veel mõtlevate inimeste leheks pidav EPL hakkas homofoobide häälekandjaks (mida ootaksin ehk pigem Postimehelt) ning suuresti mõttelagedaile orienteerunud Delfi on juhtkirjades võtnud mõistusliku positsiooni (muidugi tänu Rain Koolile), on tykike nauditavat irooniat nagu kirss šokolaadikommis. Jutt on kooruke, õpetus ivake.