Halva õnne õhtu

Mõni päev lihtsalt ei ole sinu jagu.

Yleeile õhtul otsustasin kodus mitte söögiga jamada, selle asemel tatsasin koduteel kohvikusse. Eelmisel korral läks mul Double Coffees kehvasti, lootsin oma muljet seekord parandada. Lõppeks oli seal vanasti mitmesuguseid vahvaid salateid ja muud kerget pudi - et ma ajan teist nädalat läbi vähem kui tuhande kilokaloriga päevas, on salatid minu seas vältimatult populaarsed.
Tutkit muidugi.

Pärast veerandtunnist ootamist toodi menyy ja kuulutati, et köök on kinni. Mina selle kohta silti ei näinud, muidu poleks istuma jäänudki. Kui ma seal kord juba olin, kysisin tassi latte't.

On yks lugu mehest ja kuuetollisest pianistist. Mis võiks latte'ga riimuda? Õige, kann teed.
Jõin selle kurvalt ära ja läksin Viru-alusesse toidupoodi, lootuses endale ikkagi mingi amps leida.

Kassa juures avastasin, et rahakott oli kohvikusse jäänud. Pärast lyhikest keskustelu lubas kassapiiga asjad korviga leti juurde jätta, et saaksin nad naastes välja lunastada - muidu poleks ma tagasi minema hakanudki.
Lippasin rahakoti järele ja siis lootusrikkalt sama teed tagasi.
No kussa. Polnud seal minu korvitäit pudinaid, polnud kassiirigi, ainult silt: "Pöörduge kõrvalkassasse".

Mida me sellest järeldame?
1. Ära istu kaks korda sama tordi peale.
2. Kui syya pole ikka ette nähtud, ära mitte yritagi.
3. Kui asjad hakkavad viltu kiskuma, lykka telefon välja, istu kodus ja loe raamatut. Lase maailmal endast mööda minna.